San Marino

Valikud, valikud, valikud. Elu on täis valikuid ja ainult valikuid. Valid ühe naise, satud põrgusse, teisega tiksud kas just silmini õnnelikuna, aga vähemalt täiesti talutavalt pikki aastaid. Lähed ühte kohta tööle ja nead end maapõhja, teises on aga hing rahul jne jne.

Ka reisul olles tuleb pidevalt valikuid teha. Kuu aega tagasi tundsin vastupandamatut soovi masinanina Hispaania ja Portugali poole keerata. Sain kiusatusest üle ja ei läinud juba käidud teed. Paar päeva tagasi ütles kaine mõistus, et igati tark oleks Bari linnast praamiga otse Albaaniasse põrutada. Paarsada kilti vahet, hommikuks kohal ja jääks kümme korda pikem ring mööda maismaad ära.

Saatus tahtis aga, et me ikka mööda mägesid kimaksime, sest pileti oleks saanud bronnida alles ülejärgmiseks päevaks ja ma ei suutnud parima tahtmise juures järgmiseks paariks päevaks tegevust leida.

Vist hästi, et nii läks, sest muidu oleksin sellisest kohast nagu San Marino ilma jäänud. Algselt pidasin seda kohaks, kus juba käidud, aga ajasin segi San Remoga. Vana pea. Siis arvasin jällegi, et tegu on tavalise linnaga.

Sellega on nii ja naa, sest põhimõtteliselt ongi tegu linnga. Veel täpsemalt mäega, mille nõlvad ja tipp on täis ehitatud. Kõrgel asub küll, ligi kilomeeter üle merepinna. Aga see pole veel kõik, sest tegu on hoopis päris omaette riigiga. Sealjuures maailma kõige vanima vabariigiga, mis loodi juba 301.aastal ja hoiavad tänini oma iseseisvusest kümne küünega kinni. Riik, mis riik koos oma politsei ja masinanumbritega. Nagu Monacogi.

Piinlikult puhas koht. Isegi linnatänavad tundusid puhtamad kui mu enese korteri põrand. Hea vaheldus, sest Itaalia see pool, mis piirneb Türreeni merega, on prahist umbne. Teinekord leidsin end lausa patuselt mõttelt kui prügikasti otsisin - mis pagana pärast pean mina teie riiki puhtana hoidma kui te seda ise ei tee? Aadria merega piirnev Itaalia on aga pea sama puhas nagu meilgi. Oskavad ja saavad küll ja püüa siis aru saada miks need asjad siin just niimoodi on? Kõigest ei peagi aru saama.

Paar tundi kondasin selles kääbusriigis ja aina imestasin. Minevik ja tänapäev tugevalt läbi põimunud. Kuidagi väga harmooniline ja maitsekas oli seal kõik. Masinasse naastes oli lausa selline vaimse rahulolu tunne. Hea, et praamile piletit ei saanud ja elu ise sellise valiku meile peale surus.