Ma leidsin täna aga hoopis teistsuguse pärli - täitsa lihast-luust ja oskas rääkidagi, mitte ei vaikinud nagu need ca paari tuhande aasta vanused kivikamakad. Imeilus naeratus oli tal ka. Lubasin lausa elu lõpuni seal käima hakata, aga ta arvas, et nii kaua nüüd küll seal tööl pole. Igatahes sain tavestluse käigus korduvalt naerma, mis on igati hea märk.
Herculaneum ehk kohalikus keelepruugis Ercolano asutas siis müüdi kohaselt suur ja vägev Hercules isiklikult. Linn nagu linn ikka koos kõige vajaliku ja kiirtoidu kohtadega. Taas pani nende ehitusoskus ning käsitööliste osavus suud maigutama. Veevarustus, kanalisatsioon ja käimlad on vaid jäämäe tipp, mis juba toona elemetaarsed olid. Olla nad ju palju rumalad kui meie. Nii me vähemalt arvame, aga tühjagi nad polnud. Omas ajas elasid nad ehk pareminigi kui me tänapäeval suudame. Mõistagi kasutasid nad orjatööjõudu, mis on paha-paha, aga vägevad ja arenenud olid nad küll. See on fakt.
Tuvidel ka hästi ja meisterdavad usinalt pesasid. Varsti vaja ju järeltulijad ilmale tuua ja need üles kasvatada. Katuse all olevad ruumid on küll võrkaiaga kindlustatud, et nad sisse ei pääseks, aga sindrinahad on ikka leidnud avaused, kust sisse vupsata. Päeval kasutavad nad muidugi lahtiseid uksi ja korra sisenesime isegi koos, minul mobiil näpu, temal oksaraag noka vahel. Väga lahe.
Kui mälu ei peta, siis siin sai palju rohkem inimesi hukka kui Pompeis. Üks asi, et vulkaanile lähemal, aga nad pugesid ka massiliselt peitu, mitte ei lahkunud õigeaegseltlinnast ja jäidki surmalõksu. Ärge igaks juhuks seda puhta kullana võtke. Turnisime ka sarimõrtsukast Vesuuvi otsa, aga täitsa tippu ei lastud, sest juba kella kolmest oli külastusaeg läbi. Kilomeeter jäi puudu ja seega kaldeerat oma ihusilmaga ei näinud. Äkki homme uuesti, kuigi masinale on need tõusud tõsine katsumus. Või jätta järgmiseks korraks, sest siis on põhjust tagasi tulla? Mäe peal kohtasin ka metsas elavat hulkuvat koera, aga see on juba teine jutt, millest ehk juba homme pajatan.
