Mägedest korraks kõrini

Mägedest sai momendiks nii siiber kui veel olla saab ja kobisime taas rannikule, kus väheke lamedam see olemine. Ma ju valin ka sellised rajad, kuhu turistid enamasti ei satu. Täitsa jube on kohati sõita, aga enam hingeldama ei pane ja peopesi märjaks ei võta. Maamärkidele ja UNESCO-listile viskab mõistagi ka pilgu peale kui need teele jäävad, aga rohkem ajan taga ikka seda va ehedat kogemust maast ja inimestest.

Mägised teed on teema omaette - kaldud liiga paremale ja oledki üle ääre. Järsud allasõidud on tihti märgistamata ja seal sama teema - kohe külg maas kui tähele ei pane. Vaadates pragusid asfaldil pole aga sugugi kindel, et vesi pole pinnast selle alt ära uhunud. Paras kepp, aga omaette teadus on need kitsad rajad, kus asfalti polegi. Seal peab ikka mõtlema kas mõnest järsust tõusust üles üldse kannatab minna? Praeguseks olen kolm korda loobunud ja imekombel siis kilomeeter või paar tagurdanud kuniks ümber keeramiseks koha leidsin. Elamus seegi.

Masina ja enda võimeid juba tean, aga kui ratastel enam pidamist pole ja need tühja vuravad, siis on kuri karjas. Parem rohkem mitte riskida. Õnneks on neil sik-sak-teedel kiirused palju väiksemad ning mägilased on igati arvestavad. Polegi teist võimalust, sest kui "ässa" hakkad panema, siis on kukupiilu ja kõrge kukkumine garanteeritud.

Teile ka teadmiseks, et mägedes pole tark turvavööd kinnitada, sest saad välja hüpata kui asi väga nihu läheb. Põhjamaal aga jätke talvisel aal saapad jalga, läki-läki pähe ja kindad suruge kah taskusse, sest kui olete sunnitud auto ühtäkki hülgama, siis ei võta külm te jäsemeid kohe ära. Organismus lülib ju mitteesmatähtsad kohad välja, et sooja hoida ning nii satuvadki esimesena ohtu käed-jalad ja kõrvad. Oi ma olen tark, vähemalt püüan välja paista!

Lehmad mägiteedel on selles Kreeka osas asendunud kitsede ja lammastega ning eile hommikul tervitas meid terve pesakond kutsikaid. Omanik oli aias ja tuli ka teele, aga mul aega küll ning pean alati masina kinni kui kedagist teel kooserdamas näen. Soovisime tere hommikust ja sõit võis jätkuda. Õhtul ja pimedas koerad aga tulevadki teele magama. Asfalt ju soe, äkki sellepärast? Tegelikult teevad nad seda päevalgi ja igasse kurvi minnes tasub alati pidurdamiseks valmis olla. Ja kurve on siin palju. Veel täpsemalt öeldes ainult kurved mägedes ongi.

Albaania öös sattusin isegi paar korda taatidele, kes siis pimedas eesli seljas kodu poole ratsutasid. Täielikud napikad olid. Uskumatu, sest Eestis on kõikidel eeslitel ja hobustel nii piduri- suuna- kui gabariidituled kenakesti peale liimitud. Muidu ei läheks nad ju ülevaatuselt läbigi, aga siin on kuidagi poogen see kõik.

Pole elu sees nii palju raha muusemide peale kulutanud kui Kreekas ja isu pole sugugi veel teps täis. Ega need piletid ka tühjagi maksa - kolmest kuni üheteist euroni talvisel aal kui turiste napib. Valdavalt on pilet 6 eurtsi ja selle sees on siis mitu kohta. See riik on ju antiikaega otsast otsani täis ja kuigi need varemed on pea kõik ühesugused, siis teadmine, et ajaloo suurnimed just konkreetselt selles kohas omi asju ajasid, annab elamusele uue käega katsutava mõõtme.

Üleeile oli vihmane, aga põrutasime päikest otsima ning suunasime masinanina sinna, kus taevas selgem. Eile oli see põlev kera õhukese pilve taga, aga küttis nii soojaks, et veel õhtu kell üheksa oli neliteist plusskraadi üleval. Hommikul ärgates tundus, et viimasedki pilved on minema lennanud. Ei see siinne värk põhjamaa valgete ööde vastu saa, aga kuu lajatas ikka ümbruse ja mere kenakesti valgeks küll. Praegu näitab juba pluss 21. Ei see saa tõsi olla ja küllap masina termomeeter peksab segast.

Hommikul kell seitse läks Ruts õue ja on seal siiamaani. Nõpsik tuli pärast poolt tundi ikka tuppa tagasi ja passib ukselt, mis väljas tehakse. Täna oli plaanis kohe hommikul minna Mükeene Nestori palee varemetesse. Mäletatavasti just sealt leiti korralik hunnik kiilkirjas savitahvleid, mis tolle aja elu-olu kohta märkimisväärset teavet andsid.

Samas jällegi võiks ju ka ühe ajaloovaba päeva teha? Läheks hoopis randa ja päevitaks, kuigi viimane tegevus mu lemmikute hulka just ei kuulu. Kiusliku inimesena loodan, et ainuüksi mõtte päevitamisest viis te tuju nulli ja pani vaimsele tervisele korraliku põntsu. Nali naljaks ning tere hommikut sõbrad head ja võhivõõradki - mingu meil kõigil täna hästi! Näh lund hakkas just sadama ja teed on kiilasjääs. Esimesed ahelavariidki juba toimunud ja kondidki kreeklastel murtud. Ma ju ütlesin, et tuleb vahva päev!