Ruudi raske päev

"Mis sa teed tolgus? Ei märgista minu märgistatud autot makaron," oli Ruudi ennelõunal täiesti endast väljas. Päev hakkas üldse varakult ja pahuralt pihta, sest ühes aias panid koerad haukuma. Sellised nirud, aga valju häält tegid. Nõps tahtis kohe kaklema minna. Sain ühe neist isegi hiljem pildile.

Seejärel tuli veel üks väike tigedik. Ennast pole ollagi, aga tatsas ihuüksi ringi. Läksin kohe välja, et korjan sõiduteelt igaks juhuks ära. Siis pani minema ja küllap kohalikud on temaga juba harjunud. Siin mägedes väike kohake ja liiklus suht hõre kui kimavd rollerid välja arvata.

Ühes antiikses villas hakkas kiisu sabas käima ja tuli isegi masina juurde saatma. Andsin talle viineri. Ruudil jooksis juhe täiega kokku:

"Halloo! Kassid on nõmedad! Alles eile sa andsin me toidu ühele tänavakassile ja polnud tal kõht tühi ühti! Me Nõpsiga olime aga nälga suremas. Sadist!"

Siis kimasime mere äärde ja Ruts passis just aknast välja. Tuli suksu, peremees vankri peal. Esimese hooga hüppas istmelt ehmatusega maha, aga ronis kohe uuesti uudistama. Sedapuhku ta haukuma ei hakanud. Õige kah - jube suur koer ikkagi!

Vaene Ruudikene. Millised üleelamised koeral. Tegin talle suhkruvett, aga luksub juba 6 tundi jutti. Haugub ka kokutades. Loodetavasti läheb hommikuks üle! Ja kui ei lähe, siis Xanaxit. Kohe peoga. Oleks seda ette teadnud, et siin selline hullumaja, poleks Raplast kaugemale sõitnudki.