Kus mägedes lehmi karjatada? Ikka maanteel!

"Keda sa siin hädiseks ja vanaks tembeldad," polnud Nõpsik eilse postitusega rahul ja lisas, et temast vingemat rokkarit annab otsida. Justkui selle tõestuseks istus ta täpselt nagu vanadel headel aegadel kõrvalistmel ja võttis kaardilugemise enda peale.

Paar korda hüppas maha ka, käis siis joomas või söömas ning hüppas naksti taas istmele. Ei mingit vaeva või pingutust. Äkki on simulant? Ei ta ole ja kodus sai ikka tihti näha kui ta niisama sihitult mööda tuba ringi trampis või siis kapi juures seisma jäi, üritades justkui meenutada miks ta seal seisab? Kerge seniilsus tuleb peale ja see käib asja juurde. Eelloetletud hädasid aga reisil ei ole.

Tegime eile peamisele saarele ringi peale ja poole nelja paiku pärastlõunal arvasin heaks silma looja lasta. Kõik see aeg oli Nõps istmel ja ei kavatsenud ka nüüd veel maha ronida. Temaga liitus Ruts ja üheskoos hakkasid nad nö mu und valvama. Hakkasin just magama jääma kui korraga läks hirmus haukumine lahti - üks hulkuv koer julges masina juurde tulla. Röögatasin, et homme saadan ühe varjukasse ja teise kombinaati, mis neid rõõmustas ja veel rohkem haukuma pani. Segased! Nagu mu titedki aastaid tagasi, kes kuuldes, et täna tuleb järjekordne lastepeksupäev, rõõmust lausa ogaraks läksid.

Kreekasse saabusime paar päeva tagasi hilisõhtul ja piirivalvuri "welcome home" pani üllatuma. Ju ta pidas silmas EL-i jõudmist. Ei teda huvitanud masina dokustaadid ega koerte passid. Hea, et mu ID-kaardile pilgu peale viskas.

Valisin ööbimiseks ühe väiksema ranna, kuhu polnud pikk maa. Piiri lähedal, kus Korfu saargi üle väina paistmas. Arvasin, et on rahulik. Oli ta jeee, sest seal tervitas meid terve koertekari ja üks neist arvas heaks lausa kaks tundi jutti haukuda. Õnneks minu omad ei liitunud, aga püüa sa nii magama jääda.

Maantee kulges üle mägede ja tee polnud suurem asi. Teine üllatus oli see, et need mägiteed olid umbselt lehmi täis. Üks lömmis masin kraavipervel tõestas ilmekalt, et kihutamiseks on see nüüd küll väga vale koht.

Hommik algas vägeva haukumisega ja sedapuhku arvasid juba Nõps ja Ruts, et kogu see koerakari koos oma peremeestega peaks mujale kolima. Ei lasknud end häirida, kobisin dušši alla ja las jauravad omaette. Hiljem tegin korraliku hommikusöögi ühe Albaania taadi käest ostetud kanamunadega. Vaat need olid ühed õiged kuldkollased munad, mida vaid vabalt peetavad ja hästi toidetud kanad muneda suudavad.

Mägede vahel edasi tiirutades selgus, et neid lehmi oli kordades rohkem kui pimedas silma jäi. Karjakoerad kenasti korda hoidmas ja kaitsmas koos nendega elamas. Oi need lehmad olid ülbed ja mõned passisid ikka jupp aega tõtt enne kui mööda lasid. Õige kah, nende kodu ju ja pole siin tarvis tiirutada!

Neid peetaksegi ääremaal maanteedel, kuhu viiakse siis heina. Muudmoodi polegi võimalik - ühel pool kalju, teisel pool kuristik. Hoiatavad märgid kenasti üleval ja oma süü kui otsa kimad. Huvitav, Norras pead põhjapõdra kinni maksma kui alla ajad. Kas ka siin on niimoodi? Õiglane mu meelest igatahes oleks.

Õhtuks olime üle saja kilomeetri mööda rannikut edasi liikunud. Siis nägime kiirteel lausa lambakarja jooksmas. Seda ei juhtu ikka iga päev ja igal pool. Tundub, et siin riigis nalja ja pulli peaks kuhjaga saama - hommikul ammuvad lehmad su üles ja õhtul määgivad lambad unele. Väga lahe ja sobib täitsa hästi. Nõps ja Ruts on mõistagi teist meelt.