"On täna ikka õige päev?"
"Õige jah"
"Ära kujuta ette, et sind õnnitlema hakkan."
Konkreetne meeste värk, mitte nagu naistel. Kunagi ammu sattusin pruta kõnet pealt kuulama. Hekkas sünnipäeval sõbrannale. Kallikene, kullakene, mida ma ilma sinuta teeksin? Sa oled ikka nii ja naa, naa ja nii ... Rohkem ei suutnud kuulata, läksin oksele. Mida nad jauravad nii pikalt, mõtlesin endamisi, alles eile õhtul ju kohtusid? Aga kõne muudkui jätkus samas vaimus. Läksin uuesti oksele. Liiga imal.
Korraga temake hüüab, et keegi koputas kõnele vahele ja "Tallinna veest" küsitakse mind. Võtan toru ja palutakse mitte nii palju oksendada, sest kanalisatsioon ei suutvat rohkem seda läga vastu võtta. Ma seletama, et proovigu parem naiska ja sõbrantsi kõnet saboteerida, siis pole ka torudel rohkem muret. Lubasid proovida. Naiska palub kõne sivem lõpetada, sest tal jäi ütlemata, et ta ikka armastab teda täiega. Appikene. See ka veel.
Kuulen, et Rein köhib ja hääl on kuidagi hädine. Küsin, et mis viga?
"Haige olen. Kurk valus ja jube sant olla."
"Kuulen jah, et mineku peal, aga kannata kuniks tagasi jõuan - tahan sulle ikka korralikult näkku öelda, mida sinust tegelikult arvan."
Lubas ära oodata. Õige mees. Küll ma siis lajatan. Mitte mingi naiste kullakene kallikene mingu sul ainult hästi! Väk!
