Pea paar
kuud on mööda ilma ringi rännatud ja oleme oma reisiga umbes poole peal.
Momendil siis Kreekas ja see on üks riikidest, kus pikemalt ehk lausa oma kolm-neli
nädalat peatuda plaanime. Itaalias möödus kuu imesiva, aga see on ka suur riik,
kus palju vaadata. Eks näis kas ka siin nii kauaks tegevust leiame? Niisama
molutamine ja päevitamine jääb vast ära, sest kuigi päeva peale tuleb oma 16
soojakraadi, siis päikese käes vedeleda isu nagu küll pole. Nii palju on ikka
jahedam kui kasvõi Itaalia või Montenegroga võrrelda. Lisaks unustasin oma
ülinapid roosad stringid koju ja kui ikka nö paradiisipiltidega teie tuju
rikkuda ei saa, siis jäägu paljaks koorimata.
Tänase öö
veetsime põhimõtteliselt Saaremaal. Enam-vähem samasugune ülemeretagune tunne
on. Kohalikud kutsuvad neid veest välja ulatuvaid
kaljunukke Joonia saarteks samanimelise mere
järgi. Kui Eestiga veel üks paralleel tõmmata, siis põhimõtteliselt ööbisime
Paljassaares Katariina kai peal. Kohale jõudsime kenasti ja ei mingit praami
vaid lahe põhja alla ehitatud tunneli kaudu. 3 eurtsi küsisid piletiraha. Kohe
kõrval on aga sild, mis hirmsa kolinaga üles-alla käib kui mõni jaht või paat
merele minna soovib. Alguses tundus, et maailma lõpp on käes, aga nüüd ei pane
enam tähelegi.
See koht
tundub hästi meitele sobivat ja eilse põgusate kohtumiste järgi julgeks väita,
et me sobime ka siia kut valatult. Eks ma lasen üsna sageli peast läbi ka
uitmõtte, et kas ma siin või seal elada tahaksin? On paar-kolm sellist linna
küll, kus oma edasist elukest suudan ette kujutada, aga enim tekitab peavalu
küsimus, et mida kuradit ma seal siis igapäevaselt tegema hakkan ning õhuloss
varisebki kokku?
Nõpsil ja
Rutsil on mõistagi savi kas me elame Hispaanias, Portugalis, Kreekas või
Itaalias. Neile on põhiline, et kari praeguses koosseisus ikka koos püsiks.
Esimesed kaks nädalat elas Nõpsik valdavalt põrandal ja enam istmele hüpata ei
suutnud. Ka bussi hüppamisel tuli teda käega tagumikust toetada, sest see käis
juba üle jõu. Eks seda juhtus koduski ning ajapikku on meil välja kujunenud
super koostöö ja tehnika, mis vanusest tingitud murele leevendust pakub. Kaks esimest
päeva ei saanud talle kuidagi tablette sisse ja kohe oli seljavalu tagasi.
Ilmselt reisikihk tuli peale. Pesuehtsa singi ees ta aga murdus ja enam rohtude
võtmisega probleeme pole olnud.
Magab ta ka
nüüd juba põrandal ja sõidu ajal sätib end kahe istme vahele, kust siis
teinekord lausa jõuga pai nurub. See on ka ainuke võimalus, millal ta silmi
puhastada laseb. Oi ta on viltis ja pulstunud ning ei kujuta ette kuidas
vanaproua suveks taas siledaks saab? Ilmselt võsalõikuriga. Parem nii kui
riskida kopsupõletikuga, mis võib külge hakata kasvõi aknast puhuvast napist tuulest.
Seda ta vast enam üle ei elakski.
Ruudi on
muidugi segane nagu ikka, aga teda tulebki võtta selliselt nagu ta on, mitte
endale jõuga allutada. Ega see õnnestuksi. Nõpsist vabanenud trooni ta kasutas
alul suure õhinaga, aga ega see ta lemmikkoht ole. Maanteel on ka ikka põrandal
ja vaid linnade vahel, kus kiirus väiksem, istub istmele uudistama, et mis
pagana koht see siis nüüd veel on?
Inimeste
reageeringud on kõikjal samad – üllatunud, heatahtlikud ning mobiiliga jäädvustamist
väärt. Mägedes, kus kõrvalteed kehvad, kitsad ja kiirus väike, läheb Ruts aga
täitsa peast segi. Suur erutus, et kohe välja lastakse ajab ta nii hulluks, et
jookseb ette-taha ning poeks või aknast välja. Lausa kolmel korral pidasin
masina tasasemal kohal kinni ja panin ta tahakongi rahunema. Ohtlik ju ka niimoodi
sõita. Isegi väga. Seal arvas aga vennike heaks igavusest tõuksi laadimisjuhtme
otsiku puruks närida. On kuramus ja kust ma nüüd uue saan? Aga nagu juba öeldud
– pole mõtet närvi minna ja teda tuleb võtta lihtsalt nii nagu ta loodud on.
Elu pakub
aga hulgaliselt tillukesi rõõmukilde ja ole vaid mees ning saa neist osa. Rooma
äärelinnas käisin tõuksi esirehvi vahetamas. Oli raip tühjaks läinud. Tulen mina
tagasi ja Nõpsik istmel ümbrust uudistamas nagu ikka. Ma õnnelik-õnnelik ja
süda täitus suure rõõmu ning tänutundega. Siis läksime jalutama – päike soojendas
ja sain jaanuarikuus paljajalu murul käia. Jälle õnnelik-õnnelik ja megahea
tunne hinges. Kogu südamest tänulik, et vanamutt ikka tahab ja jaksab edasi
elada.
Inimene on
aga üks tänamatu olevus. Nõps saab nüüd juba valdavalt ise bussi hüpatud ja
istmel sitsimas näeb teda samuti üsna tihti. Enamasti ikka siis kui Ruudiga
jalutama läheme ja siis ei saa memme hing kohe üldse enam rahu ning uudishimu
paneb pingutama. Juba tavapärane ja enam pole mingit üllatust ega ülevoolavalt
sooje tundeid. Ka veebruarikuine päike ja leebe ilm on juba vaat, et põhiseaduslik
õigus, mitte miskit erakordset. Armumiste ja armastusega kipub pahatihti
samamoodi minema. Inimene, mina nende seas on üks tänamatu tolgus. Midagi pole
parata, sest ka me ise oleme just sellistena loodud.
Täna ostan
kohaliku kõnekaardi ja siis jäävad mured internetiga loodetavasti mõneks ajaks
selja taha. Takkajärele toon ehk mõned seigadki teieni, mis veel meeles
püsivad, kuigi emotsiooni lahtudes ei tundu need enam sugugi nii olulised, et
teie aega lugemisele oleks aus kulutada. Eestis on MUPO, aga Serbia pealinnas
Belgradis kohtusime MUMUPO-ga. Mis imeloom see veel selline on? Küllap saate varsti
teada, sest need tüübid ajasid hinge küll nii täis, et see tuleb endast lausa
vägisi välja paisata.
