"Ma jään ootama."
"Ära oota, mul läheb natuke kauem."
"Ma ootan rõdul."
Ja nüüd ma tulin isegi varem kui plaanisin. Kõigest 11 aastat olin ära. Käisin jalutamas. Kuramus ja ikka rõdul oli esimene asi, mida nägin. Teen juttu, aga temake on vait. Solvunud vist? Naised on ikka imelikud! Sellise väikese asja pärast siis solvuda? Ma ju ütlesin, et läheb natuke aega.
Pragasin ilma asjata ja ei ta solvunud ühti. Hoopis ää koolnud ja mumifitseerunud loomulikul moel. See siin kliimas igati normaalne. Kahju ka nagu ja närib hinge - oleks äkki aasta varem tagasi tulnud? Nii kahju oli, et isegi nutsin. Oma kolm minutit. Järjest. Uskumatu.
Ohh Julia, Julia, Mnjah, Itaalia naised on ikka julmalt truud. Järgmine kord võtan muust rahvusest tädi ette - need üle nädala ei oota ja siis enam säherdust jama küll juhtuda ei tohiks.
