Halb tõmbab ikka halba ligi ja esimene jama oli kohe piiripunktis, kus pidi üle tunni ootama. Needuseks seisis mu kõrval masin, mida kõige rohkem vihkan – loomaveoauto, pilgeni vasikaid ja lehmi täis. Jube kurb ja vastikult ülekohtune ning ainuüksi juba see võttis igasuguse lihaisu mõneks ajaks ära.
Tiirutasime linna otsast otsani läbi. Ilus, suur, väga puhas ja täiesti läänepärane linn. Ööbimiseks valisin jõeäärse parkla, kus autosid nii suuri kui väikseid kümnete kaupa seismas. Kuna keelavaid märke polnud, siis jäimegi sinna. Jalutasin jõeäärses pargis koerad ära ja sättisime juba magama minema kui korraga keegi kapotile vaikselt koputas. Vaatsin aknast välja ja nägin pollareid. Mida need veel küll hilisõhtul tahavad?
Läksin välja ja tüübid hakkasid vaikselt pihta, et ma hirmsuure kuriteo toime pannud - pargin vales kohas. Ma vastu, et näidaku märki, mis seda keelab. Nemad seletama, et siin lähedal on sõjaväeosa ja valveohvitser nad välja kutsunudki. Nemad tegevat ainult oma tööd. Mina jälle, et näidaku märki, kus on kirjas, et sõjaväeosa tõttu ei tohi isegi peatuda. Nemad väitma, et see on salajane sõjaväeosa ja sellepärast märke polegi. Küsimusele kuidas inimene siis teadma peaks kui märke pole, vastasid nad, et mõistavad mind täielikult, aga seadus on seadus. Pardakaamera filmis kõik kenasti üles, aga ega sellest suurt tolku muidugi ole.
Tänasin ja lubasin siis kohe lahkuda kuid ei lubatud – suur-suur kuritegu on ju juba toime pandud ja nemad ei saavat läbi sõrmede vaadata. Mis kuradi rikkumine? Vaadake masinaid on kõik kohad täis. Nemad vastu, et need pole matkaautod. Näitasin siis silla all veel kolmele matka- ja kahele veomasinale. Tüüpidel kohe vastus varnast võtta, et need on kohalikud ja ei kujuta endast julgeolekuohtu.
Sellist jama annab ikka välja mõelda ja sai kohe selgeks, et tegemist on MUPO-de ehk mu** politseinikega, kes lihtsalt raha välja nõuavad. Meenutas täiega nõuka-aega. Küll nad jahusid, et peavad mu kohtuniku ette viima ja trahv selle eest on 300-400 eurot. Nemad aga võivat mind “aidata” kui neile sada eurtsi maksan.
Kodus istuv eestlane arvab, et saada kuradile ja mine julgelt kohtuniku juurde. Sellega on nii ja naa eriti just taolistes riikides, kus korruptsiooniga lood kehvad. Mul Venemaalt üheksakümnendatest miljon näidet tuua. Näiteks peeti üks kord Moskva lähistel pelgalt Eesti numbrimärgi pärast kinni ja pandi auto läbiotsimise ajaks otse porilompi lamama. Me vabadustahe ajas nad nii pöördesse, et kartsin, et sokutavad isegi narkotsi autosse ja siis mädane kuskil vanglilaagris. Õnneks nii ei läinud ja isegi raha nad ei tahtnud, vaid eesmärgiks oli vaid alandada.
Kui Venemaal, Ukrainas või Valgevenes liikluspollar su kinni peab, siis maksmata ei pääse. See on nagu Aamen kirikus. Ega kohalik rahvas neid mente ilmasjata “musoriks” ehk prahiks kutsu. Polotskis, Valgevanes oli tüüp nii ahne, et võttis ära isegi kõik kassetid, mis toona edevad asjad olid ja armatuurilt päikeseprillid. “Sul pole neid ju vaja,” küsis ta nagu muuseas ja püüa sa vastu vaielda.
Lipetskis, Ukraina piiri lähedal kontrolliti tänaval aga dokumente ja nähes, et Eestist, tariti kohe jaoskonda “isikute tuvastamiseks.” Seesamune tuvastamine võib kesta aga 48.tunnist kuni igavikuni, sest “asjaolusid” võib muudkui lisanduda. Sitsisime seal kongis koos teiste pättidega kui korraga kuulsime koos sõbrapoisiga tuttavaid naishääli üle jaoskonna lausa röökimas.
Oi nad andsid tuld ja korrapidaja oli ilmselt hullumas kui nad juba kõige kõrgemaid bosse alusetu kinnipidamise pärast koheselt näha soovisid. Miilitsad lõid vedelaks ja lasid meil pinna. Dokumente tagastades soovitas valveohvitser naiskad korralikult läbi tõmmata, sest nad võidelnud niimoodi meie eest nagu seal majas veel nähtud poldud. Arvas, et ilma nendeta oleksime vähemalt nädala puuris passinud. Et mendid on ostetavad, oli niigi selge, aga peamine saadud kogemus ütles, et kui vene naine sind parasjagu armastab, siis ta on tõesti kõigeks valmis ja liigutab või mäed paigast, et sind aidata.
Jätame selle Venemaa, sest asjaolusid arvestades ma sinna oma elu jooksul rohkem ei satu. Nii palju küll lisan, et mida kaugemale Moskvast, seda heatahtlikumaks, abivalmimaks ja sõbralikumaks venemaalased muutuvad ning nende külalislahkus varjutab igasuguse ametliku poliitika. Belgradi mu**politseinikud ei olnud jõhkralt ülbed nagu nende Venamaa kolleegid. Otse vastupidi – väga viisakad ja korrektsed, kes mind vaid suurest jamast säästa tahtsid. Kannatlikult selgitasid, et kuigi nad saavad aru, et asi tundub ebaõiglane, siis nad on siiski minu poolt. Lõpuks mõistsin, et armastan neid rohkem kui oma ema ja lapsi kokku ning andsin suurest tänutundest 100 eurot.
Loll oled, arvab nii mõnigi. Võib-olla, aga mõelgem 48-tunnise isiku tuvastamise või kohtuniku juurde viimise peale. Mida nad ütleksid? Et tahtsid juhmilt turistilt 100 eurot saada? Ei, nad ütleksid, et küsisid vaenuliku riigi kodanikult dokumente, mida ei esitatud ning hävitaksid mu ID-kaardi, mis kenakesti neile antud sai. Lisaks olla ma olnud ka agressiivne.
Keda kohtunik usuks? Kas oma eluga igapäevaselt riskivaid ja ühiskonda kaitsvaid vapraid politseinikke või Kosovo iseseisvust tunnistanud ja neid pommitanud NATO-sse kuuluva Eesti Vabariigi kodanikku? Kui juba mendid raha võtavad, siis äkki tahab ka kohtunik oma osa, kuid summad oleksid siis juba mõistagi teised? Ja lõppude lõpuks kõige olulisem küsimus – kus ja kas üldse enam oleksid olnud Nõps ja Ruudi sel ajal kui ma oma õigust ja õiglust taga ajan?
Selle kõige pärast tunduski, et 100 eurot on piisavalt pisike summa, et oma teekonda jätkata saaksime. Küsisin neilt veel, et kus siis parkida välismaalased tohivad? Märkis navigaatorisse ühe kohakese ja sõitsime sinna. Räpane eraldatud tühermaa betoonitehase tagusel?! See pani mõtte liikuma selles suunas, et kas tahavad rahulikus kohas üldse maha nottida ja kõik enesele võtta? Tõmbasin siva sealt leelet ja peatusin pool kilomeetrit eemal, et uus koht välja otsida. Korraga sõitis politseauto just sinna pärapõrgusse, kust olime tulnud. Ausalt või? Kadusime, kus kurat ja ööbimiseks surusime end ühes tanklas rekkade vahele. Tulgu siia kui tahavad - kaamerad üleval ja tunnistajatest puudust juba ei tuleks.
Ma ei saa väita, et see Serbias nii käibki, sest kuigi liikluspolitseinike oli igal tänavanurgal, siis rohkem meid kinni ei peetud. Ka pole ühelgi tuttaval selles riigis vähimaidki probleeme olnud ning küllap meil lihtsalt ei vedanud, et taoliste mundris si*apeade otsa komistasime.
Venemeelsed on nad aga küll, aga miks ei peakski kui neis voolab ju pesuehtne lõunaslaavlaste veri? NATO-vastasust oli palju näha kasvõi graffitites, kus ühenduse embleem oli suurelt maha tõmmatud või ropult peesse saadetud. Ka täiesti arusaadav kui lähimineviku sõda meenutada. Kosovo iseseisvumine ei mahu neile samuti hinge ning ka see on igati mõistetav, kuigi ise väikerahva liikmena on mul risti vastupidine seisukoht.
Tahtsin Serbias vaid Belgradi näha ja tehtud see sai. Lubasin endale, et ei jäta siia ühtki eurot enam ja ka see sai täidetud kui maanteemaksule kulunud 11 eurtsi välja arvata. Navigaator juhatas mind taas rappa ning suunas kiirteelt kõrvale. Takkajärele võin öelda, et see kõik oli vaid minu enda kasuks – nägin ka teistsugust Serbiat teel Bosnia ja Hertsogoviinasse ning ei kahetse üldse. Peatusin nii mõneski väiksemas kohas ja puhusin kohaliku rahvaga põgusalt ka mõne sõna juttu. Ei mingit vihameelsust ja täitsa toredad inimesed. Ka piirivalvurid nii tulles kui minnes olid väga sõbralikud ja okeid.
Ometigi tänu kahele mundris mu** politseinikule ma siia enam tagasi ei kipu. Küll on hea, et Eesti võttis malli skandinaaviast ja sai taolistest “korravalvuritest” lahti. Rahal on imelik võim ja kindlasti leidub ka täna Maarjamaal mõni politseinik, kes raha välja pressiks kuid elu on juba tõestanud, et pikka pidu neil pole. Selle peale küll üks pagana suur hurraa ja aplaus!
Sellist jama annab ikka välja mõelda ja sai kohe selgeks, et tegemist on MUPO-de ehk mu** politseinikega, kes lihtsalt raha välja nõuavad. Meenutas täiega nõuka-aega. Küll nad jahusid, et peavad mu kohtuniku ette viima ja trahv selle eest on 300-400 eurot. Nemad aga võivat mind “aidata” kui neile sada eurtsi maksan.
Kui Venemaal, Ukrainas või Valgevenes liikluspollar su kinni peab, siis maksmata ei pääse. See on nagu Aamen kirikus. Ega kohalik rahvas neid mente ilmasjata “musoriks” ehk prahiks kutsu. Polotskis, Valgevanes oli tüüp nii ahne, et võttis ära isegi kõik kassetid, mis toona edevad asjad olid ja armatuurilt päikeseprillid. “Sul pole neid ju vaja,” küsis ta nagu muuseas ja püüa sa vastu vaielda.
Lipetskis, Ukraina piiri lähedal kontrolliti tänaval aga dokumente ja nähes, et Eestist, tariti kohe jaoskonda “isikute tuvastamiseks.” Seesamune tuvastamine võib kesta aga 48.tunnist kuni igavikuni, sest “asjaolusid” võib muudkui lisanduda. Sitsisime seal kongis koos teiste pättidega kui korraga kuulsime koos sõbrapoisiga tuttavaid naishääli üle jaoskonna lausa röökimas.
Oi nad andsid tuld ja korrapidaja oli ilmselt hullumas kui nad juba kõige kõrgemaid bosse alusetu kinnipidamise pärast koheselt näha soovisid. Miilitsad lõid vedelaks ja lasid meil pinna. Dokumente tagastades soovitas valveohvitser naiskad korralikult läbi tõmmata, sest nad võidelnud niimoodi meie eest nagu seal majas veel nähtud poldud. Arvas, et ilma nendeta oleksime vähemalt nädala puuris passinud. Et mendid on ostetavad, oli niigi selge, aga peamine saadud kogemus ütles, et kui vene naine sind parasjagu armastab, siis ta on tõesti kõigeks valmis ja liigutab või mäed paigast, et sind aidata.
Loll oled, arvab nii mõnigi. Võib-olla, aga mõelgem 48-tunnise isiku tuvastamise või kohtuniku juurde viimise peale. Mida nad ütleksid? Et tahtsid juhmilt turistilt 100 eurot saada? Ei, nad ütleksid, et küsisid vaenuliku riigi kodanikult dokumente, mida ei esitatud ning hävitaksid mu ID-kaardi, mis kenakesti neile antud sai. Lisaks olla ma olnud ka agressiivne.
Keda kohtunik usuks? Kas oma eluga igapäevaselt riskivaid ja ühiskonda kaitsvaid vapraid politseinikke või Kosovo iseseisvust tunnistanud ja neid pommitanud NATO-sse kuuluva Eesti Vabariigi kodanikku? Kui juba mendid raha võtavad, siis äkki tahab ka kohtunik oma osa, kuid summad oleksid siis juba mõistagi teised? Ja lõppude lõpuks kõige olulisem küsimus – kus ja kas üldse enam oleksid olnud Nõps ja Ruudi sel ajal kui ma oma õigust ja õiglust taga ajan?
Selle kõige pärast tunduski, et 100 eurot on piisavalt pisike summa, et oma teekonda jätkata saaksime. Küsisin neilt veel, et kus siis parkida välismaalased tohivad? Märkis navigaatorisse ühe kohakese ja sõitsime sinna. Räpane eraldatud tühermaa betoonitehase tagusel?! See pani mõtte liikuma selles suunas, et kas tahavad rahulikus kohas üldse maha nottida ja kõik enesele võtta? Tõmbasin siva sealt leelet ja peatusin pool kilomeetrit eemal, et uus koht välja otsida. Korraga sõitis politseauto just sinna pärapõrgusse, kust olime tulnud. Ausalt või? Kadusime, kus kurat ja ööbimiseks surusime end ühes tanklas rekkade vahele. Tulgu siia kui tahavad - kaamerad üleval ja tunnistajatest puudust juba ei tuleks.
Ma ei saa väita, et see Serbias nii käibki, sest kuigi liikluspolitseinike oli igal tänavanurgal, siis rohkem meid kinni ei peetud. Ka pole ühelgi tuttaval selles riigis vähimaidki probleeme olnud ning küllap meil lihtsalt ei vedanud, et taoliste mundris si*apeade otsa komistasime.
Ometigi tänu kahele mundris mu** politseinikule ma siia enam tagasi ei kipu. Küll on hea, et Eesti võttis malli skandinaaviast ja sai taolistest “korravalvuritest” lahti. Rahal on imelik võim ja kindlasti leidub ka täna Maarjamaal mõni politseinik, kes raha välja pressiks kuid elu on juba tõestanud, et pikka pidu neil pole. Selle peale küll üks pagana suur hurraa ja aplaus!
