Inimene tahab ja teeb, aga pahatihti sääb tehnika nendele soovidele kindlad piirid. Ka nüüd eelkõige tänu tujutsema hakanud masinale oleme taas Napolis, kus tehtavat muide ka seda va kõige õigemat ja maailma parimat pitsat, tagasi. Eelmisest remondikohast soovitati, et just siinses äärelinnas olevat tiba-toba meistrimehed, kes me ratastega kodukese raudselt taas sõidukorda saavad. Nemad jäävat jänni, sest tegelevad vaid mersu marki sõiduautodega.
Sättisime endid juba hilisõhtul Capuast, endise Rooma sõjaväelase ja pärast deserteerumist ilmselt maailma kuulsaima orja staatusesse tõusnud Spartacuse väidetavast sünnilinnast teele. Esiteks väiksem liiklus ja kiirteel kimasime ainult parempoolses reas, et koheselt saaks kõrvale tõmmata kui masin taas edasi sõitmast tõrgub. Paar-kolm korda pidi seda tegemagi ja lõpuks tõmbas üldse hinge kinni, aga kohale me kuidagi jõudsime.
Häda nimelt selles, et mootor kuumenes üle ja kriitilise piiri lähenedes tõmbas kogu jõu maha, et mootorit sisse ei kõrvetaks. Hea, et see Vesuuvi otsas ei juhtunud. Siis oleks täiega pekkis olnud ja ei kujuta isegi ette kuidas sellest pasast välja oleks rabelema pidanud. Kõik märgid näitasid, et elektroonika jukerdab, sest selline kiired kuumenemised ja kohesed maha jahtumised pole lihtsalt võimalikud. Oi ma igatsesin analoogmõõdikuid sel hetkel, sest elektroonika on küll äärmiselt mugav, aga teps mitte veakindel, mida pimesi uskuda.
Teiseks tahtsin esimesena platsis olla, et kohe löögile pääseda ja õhtuks kõik valmis saada. Esinduse seinal ilutses silt, et avatakse kell kaheksa. Suhtusin kerge eelarvamusega, sest Hispaanias tähendas samal kellaajal avamine tegelikult pool kümmet. Siin hakkas aga tõesti juba õigel ajal liikumine toimuma ja mind suunati tööle saabunud naise poole, kelle jalus rõõmsalt imeväike kutsikas rõõmsalt hüples. Arvasin, et tema koer, kelle tööle kaasa võttis.
Pärast paberite korda ajamist ja tellimuse vormistamist kutsuti mind ühtäkki kõrvalruumi, kus kohvi ja ahjusooje saiakesi pakuti. Ühel töötajal oli sünnipäev ja tegi sel puhul välja.
Taoline külalislahkus oli tuimavõitu eestlasele veidike ootamatu. Võta aga veel, pakuti lahkelt. Kui väitsin, et juba sõin, siis topiti lihtsalt uus croissant pihku ja öeldi, et pane aga takka. Hommikusöök missugune! Kutsikas hüppas ühe mehe juurest teise juurde ja kõik teda muudkui hellitasid. Tõtt-öelda pole ma eales näinud nii koerasõbralikku meeskollektiivi, kes isegi ei varjanud kui väga neile neljajalgsed meeldivad. Hästi vahva. Hellitusi jagus ka Nõpsikule ja oleks ka Ruudi oma osa saanud kui ta poleks kogu aeg nii valve- ja rünnakuvalmis. Seetõttu pidi ta üsna kaua ka tagakongis omaette olema. See lakkamatu haukmine oli lihtsalt talumatu. Lisaks võinuks ta kellegile hambad säärde, kuigi kergelt näksates, lüüa. Seda nüüd küll juhtuda ei tohtinud.
Kui Hispaanias oli kõik väga range ja töökotta ei tohtinud sisenedagi, siis siin oli kõik risti vastupidi – töllerda ja tee, mida tahad ning võta või hobune kaasa. Peaasi, et ei sega. Päeva peale sain isegi kutsika kasuemmeks, kes teda siis süles hoidma ja kantseldama pidi, sest kuigi ta elukoht on kontoriruumides, siis vahest pääses ta ikka töökotta. Mul pidi süda seisma jääma – suured mehed ja veel suuremad masinad ning imetilluke koerake nende keskel. Ta jääb ju kuskile vahele või millegi alla. Jube-jube! Siis see mees, kes me masinat putitas paluski kohe ise, et võta ta parem sülle, et midagi ei juhtuks.
Meie hädad olid siiski suuremad kui pelgalt tuksis andur ja vahetusse läksid nii termostaat, radiaator ja mingi vidin veel. Tõesti ime, et mootor kokku ei jooksnud. Suurem osa ajast läks ootamisele, sest radika pidi tellima ja selle kohale jõudmine võttis aega. Korraga keegi koputas uksele. Avasin ja mulle ulatati imepisike tops, milles pruunikas jook sees. Kostitaja tõstis pöidla taeva poole ja lausus, et “very good.” Enne kui jõudsin alkoholi kahjulikkusest ja karske elu ülimlikkusest jahuma hakata, tundsin kohvi lõhna. Jube magus ja jube kange, aga tõsti very good kohv. Ilmselt parim, mida elu sees mekkinud olen.
Ega me siis niisama passinud ja ise tegin masina sees vajalikke toiminguid. Lõpuks korraldasin üldse pesupäeva koos pediküüri ja maniküüriga. Lõua niitsin samuti siledaks ja mine või presidendi vastuvõtule. Puhta voodipesu panin ka ja nüüd on vaja üks avalik pesumasin üles leida, sest musta tavaari on juba piisavalt. Nõpsil ja Rutsil oli muidugi pidu, sest viisin neid tihti künka otsa, kus said rihmast vabaks ja joosta nii palju kui hing ihaldab. Siin aed ümber ja mingit ohtu pole. Lärmakas on siin aga küll – maanduvad lennukid tulid iga mõne minuti tagant ja rongid pikad-pikad, mis sõitsid kiiresti-kiiresti ilmusid sagedamini veel.
Nagu lubatud sai tööpäeva lõpuks kõik valmis. Mehed tankisid veepaagid samuti täis, aga manitsesid, et juua seda vast ei maksa ja kasuta vaid pesemiseks. Selle vastu on mul imefiltriga kann, mis isegi tuumareaktori jahutusvee superpuhtaks allikaveeks muudab. Vähemalt kasutusjuhendis on peaaegu, et niimoodi lubatud. Kell seitse on juba üsna pime ja arvasin, et jäämegi öömajale siiasammasse künka otsa – koerad saavad vabadust nautida ja hommikuvalges kimame Sitsiilia poole edasi.
Sellele mõttele aitas kaasa ka masina uus kapriis – tahmafiltri tule lõi armatuuris põlema. Pekki küll ja selle unustasin kodus välja vahetada, kuigi aeg juba ammu käes. Kuradi kurat! Aga pole hullu ja oskajad lahked mehed on kohe ju varnast võtta, sest kirjade järgi on nad laupäeval ka avatud. Lisaks saan kutsika silma üle vaadata ja kui vaja siis kliinikusse viiagi.
Vaatasin õhtul päeval tehtud fotosid ja paljudel on kutsika üks silm kinni ning suurendades tundub seal all ka mingi jama olema. Teen korralikud fotod ja saadan Eestisse, et arstid oskaksid soovitusi jagada. Kuigi siin väga loomi justkui hoitakse, siis millegipärast on tunne, et tohtri manu nad väga tihti ei jõua. Uurin täna tema saatuse kohta lähemalt. Eile sain aru, et kuskilt see tilluke tegelane ilmus ja heasüdamlikud mehed pakkusid talle ulualust ja ninaesist. Ta elavatki pärast seda nende juures, aga koju teda kaasa ei võeta. Küll ma täna targemaks saan.
Tilluke uus sõbrake oli päevasest rassimisest väsinud ja keeras oma pesasse kerra. Silmad püsisid vaevu lahti nagu tittedel ikka. See loomake kõnetas mind küll, aga ei suudaks nii miniatuurse olevuse ohutust parimalgi juhul tagada ja seda eriti just reisil olles. Lisaks on Nõpsil ja Rutsil oma arvamus, mis võib olla üsnagi vaenulik. Eriti just Nõpsiku oma. Muretseda pole aga vaja – abitu tillukese looma ümber seisavad suured mehed kui tihe mets ja ei nad talle kurja lase teha.
PS! Juba uurisin maad ja kutsikal on teeninduse bossi näol omanik täitsa olemas. Keelebarjäär meil mõistagi on ja küllap sain eile lihtsalt valesti aru.
