Pesupäev

Eile oli lõpuks see päev, mil ka tegelikult pesumajja jõudsin. Riidevaru polnud veel kaugeltki otsas, aga nö tegemata tööna pitsitas see kuskil kuklas kogu aeg. Aru ei saa miks nii palju pesu ja sokke kaasa võtsin? Enamasti küürin need kohe puhtaks – ühed jalas, teised kuivamas ja pole nagu rohkem vajagi. Teksad hakkasid otsa aga lõppema küll. Jälle arusaamatu värk – ei rooma ju kuskil, aga pelgalt isegi vaid sõidu ajal saavad need nii rokaseks, et anna kannatust.

Oleme Patra-nimelises linnas, mis on kirjade järgi siis Kreekas suuruselt kolmas. Ateenasse on siit oma paarsada versta, aga me ei kiirusta, sest muidu saaks see seiklus liigkiirelt otsa. Leidsime esimese korrga nii vägeva peatuskoha, et enamat oleks patt soovida. Et teil lihtsam ette kujutada oleks, siis pargiksime justkui Haapsalu promenaadi kõrval. Kaubanduskeskus üle tee, bensujaam lähedal ja kõik muu vajalik samuti. Koerad said mitu tundi õues murul tatsuda ja on omadega väga rahul. Ehk hulkuvatele kiisudele ehitatud majake neid väheke segab, aga suuremaks madinaks pole veel läinud, sest nad elutsevad veidi eemal ja seda eriti ei kasuta.

Kohe kõrval pargib üks kreeklaste punt Fort Transit kaubikutes. On masinad niimoodi sättinud, et keskele tekkib lausa siseõu, kus nad siis toimetavad. Nad vist elavadki niimoodi, sest väikesed lapsed jooksid ringi ja naistel oli parasjagu pesupäev käsil. Siit tekkiski mõte, et küüriks lõpuks ka enda roobad puhtaks. Map näitas, et pesumaja on 750 meetri kaugusel ja esialgu läksin jalgsi maad uurima. Palusin kreeklastel oma saanil silma peal hoida, kuigi Ruudi saab sellega ka ise suurepäraselt hakkama.

Luureretk andis igati soovitud tulemuse ja tagasi jõudes korjasin kompsu kokku. Kimasime sinna ja taas vedas – sain parkimiskoha kohe ukse ette. Toppisin pesumasina täis ja kuigi õpetussõnad aparaadil olid ka inglise keeles, siis jäin omadega siiski jänni. Ei ole mingit häbelikkust mu sees, läksin tänavale ja haarasin ühel naisterahval hõlmast kinni:

“On sul veidi aega? Ma vajaksin naise abi. Oskad sa neid aparaate kasutada?”

Vastas, et iga naise oskab ja tuli lahkelt appi. Lubasin siis samuti endale naist otsima hakata ja ta pidas seda igati targaks mõtteks. Nagu niuhti sai aparaat tööle, aga ta lubas poole tunni pärast, mil pesu juba pestud saab tütre juurest naastes uuesti läbi astuda, et ka kuivati tööle panna. Olin äraütlemata tänulik.

Mida need pool tundi siis teha? Mäletavasti näris Ruudi tõuksi laadimisjuhtme katki ja ka see mure tahtis lahendamist. Maps näitas, et elektroonikapood on poole kilomeetri kaugusel. Sättisin sammud sinna, aga polnud seal mingit poodi enam. Ka teine katse läks luhta. Kuradi maps oma vananenud andmetega, aga siis silmasin mobiiltarvikute äri. Äkki saab sealt? Prillid jäid maha, aga üritasin andmeid kuidagi ka ilma nendeta karbilt lugeda – tundus, et vist sobib üks jumpstükk küll.

Pesumajja jõudes oli abivalmis proua juba kohal ja kupatasime ka kuivatile hääled sisse. Jälle pool tundi passismist, aga selle sisustasin laadija parandamisega, sest loomulikult ostsin liiga lahja asja - laadimisvool vaid 4,2 V, aga tegelikult vajasin hoopis kümme korda kangemat ehk 42 voldist laksu. Ei siin muud kui lõikasin juhtme katki ja ühendasin originaallaadija külge. Eriti tark ost ja sain seega 28 euro eest 5 sentimeetrit juhet koos vajaliku otsikuga kuid ka see mure on nüüd unustatud. Nüüd on vast kõik taas jälle olemas – kohaliku kaardi ostsin juba eile ning järgmise kuu ajaga võin kasutada kasvõi miljon giga netti. Selles mõttes pakutakse väljamaal ikka sõna otseses mõttes piiramatut intrenetti, mitte nagu kodus.

Õhtul vaatsime koos Rutsi ja Nõpisga kuidas päike mere taha peitu puges. Käisin poes ja siis pidasime maha juba ühe korraliku püha söömaaja. Kodunt lahkudes oli kaal tõusnud juba 111 kiloni, aga arvasin, et küll reisul pool sellest maha kulub. Arvestades mu praeguseid toitumisvalikuid ja kiusatustele järele andmisi tuleb sellele kardetavasti aga hoopis teist sama palju otsa. Häbi-häbi! Kui pesu puhas, siis vaja ka ennast ju puhtaks leotada. Nii saigi tehtud ja vähemalt momendiks olin ma kõige puhtamate riietega kõige puhtam eestlane kogu Kreeka riigis.

Juba läeb valgeks. Vaja vist kreeklased üles ajada ja neile Eesti hümn selgeks õpetada. Siis teeks Nõpsi ja Rutsiga ühe korraliku paraadi koos sini-must-valge heiskamisega. Palju õnne meile kõigile! Igapäevaselt sellele ei mõtle, aga on absoluutselt uskumatu, et meil õnnestus taas selle neetud Vene ikke alt vabaneda. Hip-hip-hurraa!