Kes on need anonüümsed lähedased, kes nüüd kisavad nagu sead aia vahele ja õigust nõuavad? Ärge sapsige ja varsti saate teada ning siis pöördume ka nende tööandjate poole, et need loomi mitteelusolenditeks pidavad moraalsed hälvikud lahti lastaks! Millised firmad need loomavihkajad küll tööle palkas? Kannatust, ainult kannatust sõbrad!
Miks Kaustelite klann valvekaamera keeldu nii agaralt nõuab? Ilmselt ikka selleks, et edaspidised loomade tapmised vaid pere teada jääks. Haapsalu inimeste meelsus muutus kohe kui vastiku teo avalikustaja ilmsiks tuli ja nii paljud arvavad, et turvakaamera paigaldamine on palju suurem patt kui abitule loomale haamriga pähe tagumine. Samad argumendid käidi välja ka Harjumaal, kui üleaedne vanaproua koera kividega loopis ning tegu salvestisele jäi - eraelu puutumatus ning loomaomanikul puuduks justkui isegi oma hoovis õigus vara ja lemmikut kaitsta kui seda tänavalt ehk üldkasutatavast kohast rünnatakse. Punkt ja Aamen ja kohus on rääkinud!
Juriidilised tarkpead juba hõiskavad, et kui tunnismaterjal on saadud mitteseaduslikult, siis kassitapja Valdek Kaustel pääseb karistuseta. Hurraa! Teine kommentaator on mures, sest ei julge enam kodus isegi pihku peksta. Miki tapmine muutub järkjärgult absoluutselt mitteoluliseks.
Räägin veel veidike taustast, aga siinjuures saan toetuda vaid LPG Läänemaa piirkonnajuhi Terje Parra sõnadele, kes hr. Tiit Mooriga otse suhtles. Sestap hakkan korrutama sõna "väidetavalt". Kala hakkab mädanema peast ja hukkamõistvat suhtumist saanud Tiit väidetavalt tunda juba politsei juures, sest korravalvurid väidetavalt ei mõistnud miks turvafirma töötaja loomakaitsjate poole üleüldse pöördus - loomakaitsjad olevat nimelt väidetavalt segased, idioodid jne. Olgu sellega nagu on ja Haapsalu preffi omadele võin öelda, et negatiivsed emotsioonid ja hinnangud on vastastikused - ma arvan teist seadusi oma kasuks väänavatest sindrinahkadest samamoodi ja palju hullemini veel!
Lisaks väidetavale vee kinnikeeramisele hr. Valdek Kausteli poolt asunud vanapapi Valdek väidetavalt ka verbaalsele rünnakule ning solvas Tiidu surnud ema sõimates teda libuks, kellele ta suvalisel ajahetkel käe püksi ajas. Vaat see on selle härra ja ilmselt kogu perekonna kasvatus ja tase! Vanal ajal võis taolisele mölakale vastu hambaid anda, veel varem duellile kutsuda ja maha lasta. Täna peab vaikides taluma.
Kas ikka peab? Juhul kui sellest solvangust on olemas salvestis, siis jõuame taas väitluseni mitteseaduslikust salvestamisest. Aga kuidas enda sõnu siis kinnitada? Kogu see jant tekitas Tiidule väidetavalt kergemat sorti insuldi ja asi võtab sellise pöörde nagu ta Eestis ikka võtma kipub - loomatapjatel ja -piinajatel jääb õigust ülegi. Olge teie siis targemad ja mitte eales ärge teatage ühestki kuriteost politseile, sest hiljem ei suuda te seda sitta ära seedida!
Aga valan ka siis omalt poolt õli tulle, sest mulle teadaolevalt olid härra Valdek Kaustel ja tunnistajat üle kuulanud piirkonnapolitseinik Vello Vichterpal tuttavad või lausa semudki, kes koos kalal käinud ning see tekitab õigustatud küsimuse esialgse kriminaalmenetluse mittealgatamise kohta - kas Haapsalu politseiametnike tuttavatel on õigus loomi tappa? Väidetavalt väitnud seadusesilmad veel, et videomaterjalist ei nähtu üleüldse mitte miskit ning seega ei kõlbavat salvestised isegi mitte (surnud?) kassi saba alla. Viimase lausejupi teist poolt ei tasu sõna-sõnalt võtta, sest selle ilukirjandusliku liialduse mõtlesin ise välja. Loodetavasti väärib see lõik tervikuna aga politsei sisekontrolli töötajate tähelepanu, kuid ma ei imestaks üldse kui selles näilises õigusriigis lõpuks siiski hr. Tiit Moor, loomakaitsjad, ajakirjanikud ja ka selle loo autor süüdi jäävad.
Mis seals ikka ning see annab avalikkusele ehk paremagi ettekujutuse ja selge signaali millises riigis me elame. Loomakaitsjad oskavad ka edasi ja tagasi kaevata ning vaatleme seda kassitapujuhtumit eriliselt suure luubiga. Lisaks tulevad Loomapäästegrupp ja Eestimaa Loomakaitse Liit lähiajal välja allkirjade kogumisega petitsioonile, milles nõutakse seaduste karmistamist ning väärikat eluõigust ka loomadele. Muide, nõuame ka loomapolitseiüksuste loomist prefektuuridesse. Põhieesmärgid ja nõudmised on paika vaieldud, aga paari nädala jooksul vaatame veel üle ka muud seadused ning teeme sinna oma parandusettepanekud. Siis esitame oma nõudmised Riigikogule ja rahvas saab nendega nõustuda või mitte.
Aastaid-aastaid tagasi Eesti Loomakaitse Seltsis olles tegime samasuguse aktsiooni ja mälu järgi toetas seda 51 074 inimest. Võibolla eksin, aga selline number hüppas pähe. Toona mängisid poliitikud meedia ees kodanike kaasamist rohujuure tasandil ning kõik loomasõbrad olid ootus- ning lootusrikkad. Paraku hea näo tegemiseks see jäigi ning kõik need allkirjad visati südamerahuga kära ja huvi vaibudes prügikasti nagu ikka.
Seega on uus loomadega seotud seaduste muutmise rahvaalgatus mõnusaks lakmuspapriks nii poliitikutele kui ka inimestele endale. Me näeme kuidas loomasõprade nõudmistele poliitikud seekord vastavad. Poliitikud aga näevad seda kui paljudele seesamune "loomateema" üleüldse reaalselt korda läheb. Kui liitujaid on vähe, siis on meie riigijuhtidel õigus ja sellele teema peale pole mõtet aega ega ressurssi raisata. Kui nad eksivad, siis tuleks ka see valdkond lõpuks "korda teha". Elame-näeme ja ise loodan vähemalt 130 000 allkirja, mis peaks moodustama tühised 10 prossa elanikkonnast.
Ettevalmistusprotsessis lööb kaasa üsna palju inimesi ja seda algvarianti toetavad isegi praegusel kujul kõik kaasatud MTÜ-de ja ettevõtete esindajad. Algselt olid ka loomaarstid pundis, aga siis tõmbusid nad eemale. Eks nad ise teavad. Pakun teile juba täna vaatamiseks plakati kavandit, aga ärge võtke seda kui lõplikku, sest üht-teist võib veel muutuda. Tänan lugemast, kaasamõtlemast ja pange endid valmis, sest tõehetk saabub veel selle aastanumbri sees.
