"Forellis on üks allajäänud, aga veel elus suur kajakapoeg tee ääres sõidurajal. Mida ma teha saan?"
Ma pole väga messengeri inime ja loomulikult nägin seda lootusetult hilja. Keerasin masinanina Mustamäe poole kontrollimaks üle. Olin üsna veendunud, et ta kakerdab haljasalal või on laiaks sõidetud kuid võta näpust.
Seal ta lamas nii katki kui katki veel olla saab ja lausa mõlemad tiivad tagurpidi. Karm ja julm, kuigi seda linnuvalu ei suuda me väga mõista. Tõmmakem paralleel inimlapsega, no sellise 3 aastasega, kel jalaluud murtud ja sõiduteel lamab. Läheb raskeks? Eks ole?
Keegi hea inimene oli lausa ohukolmnurga linnupoja ette pannud, et otsa ei sõidetaks. Sellega on nii ja naa ning ehk oleks antud juhul isegi parem kui mõni oleks kohe veel üle udjanud - poleks pidanud nii kaua piinlema .....
Ja nüüd ma siin mõtlen, et mis siis kui ma poleks tagasi linna tulnud? Olekski jäänud hommikuni sõiduteele lamama? Nii ei saa rallit küll sõita ja juhatus peab Tallinna loomapäästjad liistule tõmbama. Saan aru, et suve lõpp ja nädalavahetus, aga kohe keegi ei saanud reageerida või? Tigedaks teeb ja mitte vähe - minge minema! Kuskile teise organisatsiooni! Nii ei saa! Nii ei tohi - linnust kahju, inimeste ees häbi!
Ohukolmnurga omanikule suur tänu inimeseks olemise ja hoolimise eest. Viin Loomade Kiirabi Kliinikusse ja sealt saad kätte. Nõme lõpp õhtule, aga vähemalt ei piinle. Oli hirmus ja valus. Enam ei ole. Elamata elu. Raiskamine. Kurat neid linde võtaks - ise suured juba kut kotkad, aga lollid kui ei tea kes, et seal sõiduteel siiberdavad. Huvitav mitukümmend tuhat neid igal aastal Tallinnas alla aetakse?
