Täna oli heade lugude päev ja siit tuleb veel üks. Tegelikult on mul hästi tore toonekurelugu ka, aga las see jääb homseks.Täna pärastlõunal vajus aga Loomade Kiirabi Kliinikusse sisenejatel suu imestusest lahti, sest pool personalist oli ootesaali põrandal pikali maas.
Palun seda nüüd kliiniku bossidele mitte edasi rääkida. Alati viisakatele, galantsetele ja vaoshoitud Ainile ning Valdekole võib see liiast olla. Meestel pole kindlasti ka ka piisavas koguses suhkruvett või validooli käepärast võtta ning seega pole mõtet riskida. Las jääda meie vahele.
Aga põrandal neidised tõesti olid kuid neil oli selleks ka väga mõjuv põhjus - Arina tuli külla ja koer niitis oma šarmiga nad lihtsalt jalust. Alahindan pahatihti loomade alateadvust ning arvasin, et ega Arina mind väga mäletagi, sest oli sel raskemal perioodil kui tema juures olin tugeva laksu all. Eksisin - saba läks liputusse ja nägu limpsiti korralikult üle. Tundis ja mäletas. Huvitav kuidas? Imelik värk selle asjaga.
Siis palusin tal "mjäu" öelda ja kõigi imestuseks kõlaski varsti kogu ruumis ahastav mjäuuu. Vaatasime ringi ja ei uskunud omi kõrvu. Kas tõesti? Imet siiski ei sündinud ja oma arvamust kliinikuskäigu kohta avaldas valjuhäälselt üks puuri pistetud kiisu, kes arstile toodi. Vaene loomake! Facebooki-rahvas saab rohkem fotosid näha minu lehel. Ladusin neid sinna kohe hulgim.
Perenaisega on kahjuks ikka nii nagu enne ehk peale selle, et ta iseseisvalt hingab, pole muid edusamme ette näidata. Palusin Arina perel emmele edasi öelda, et kui ta selle nädalal jalgu alla ei võta, siis esmaspäevast hakkan ise ravima ning meeldiv see pole. Äkki aitab? Vähemalt loodan.
