Pole ma täis ühti ja vist juba viis aastat või kauemgi kestnud karskluse-tsükkel läheb endiselt edasi. Mul on tegelikult sellest kahju ka, sest kui ma taas kümme aastat või enamgi kaine püsin, siis on impotentsus raudselt käes ning "lollidemaale" minek kujuneks seega 65 aastaselt üksjagu igavamaks. Kui täistõtt rääkida, siis täpselt pea aasta tagasi, 29 augustil libastusin ka - Aadu suri ning korkisin riiulile kogunenud brändyd ja konjakid lahti. Hea oli, lohutas palju ning see on minu viis kurvade uudistega hakkama saamiseks. Sisse peab lõikama ja korralikult. Aadu lõikas. Pidigi lõikama, oma pere ju .......
Mis paganama pissihäda ikkagi? Kohe seletan. Paar päeva tagasi sõitis Erko Elmik hilisõhtul oma Lääne-Virus asuvasse kodukesse tagasi. Ajasime linnas natuke asju ja Erko võttis gängi metsloomade haldja Signe Kalk'i juurest 13 siilikest kaasa. Need on juba nii terved, et saab varsti loodusesse tagasi lasta ja siis on seda tark ikka linnakärast eemal teha - elavad kauem. Ja jõudiski Erko enne südaööd koju, pistis kere täis, pani oma kolm põnni voodisse, tegi kalligi ning puges seejärel ka ise põhku. Väsimus oli tappev, aga siis tuli see neetud pissihäda peale.
No ja ronis siis pellerisse. Üksjagu kergemana naastes näeb, et mobiiliekraan on valge - keegi helistab. Me pärast kella kuute toru võtma ei pea, aga teeme seda siiski. Põhivastaja on Erko ja kõnesid on nii palju, et kaalume isegi numbri tasuliseks muutmist, et kõnede hulka vähendada. Ühe eurone hind peaks tagama selle, et helistatakse tõesti vaid siis kui häda käes. Nii saaks praeguse "hullumaja" oma 50 kõnega päevas otsa. Ei jõua vastata ega reageerida. Too much! Öösiti on telefonidel helinad maas, aga Erko võttis siiski kõne vastu.
"Koer on suremas, tulge appi! Ta on täitsa loid"
Erko ohkas, pani püksid jalga, võttis Tamsalust koera peale ja kihutas Loomade Kiirabi Kliinikusse, kus nende tarbeks juba EMO ehk elustamise tuba valmis sääti. Järgnes kiire operatsioon - kõht ja magu lõigati lõhki ning koogiti välja kõik asjad, mis seal olema ei peaks. Tessa nimelt täidab tolmuimeja funktsiooni ka ja kõik ripakil asjad kugistab koerake alla.
Operatsiooni eest tasusid Tessa omanikud ja Erko imes taas näppu nagu tavaliselt. Hommikul põrutas ta juba oma pisema pojaga Tartusse, silmad punased peas, rehabiliteerimisse. Ja siis mõni kiuslik pasakott julgeb halvustada ja kiruda meie tegemisi omamata õrnemat ettekujutust tempost, mis meil peal on. Ega me hädalda ka, sest ega keegi ju ei sunni ning kõik me tegutseme vabatahtlikult - kui ei viitsi ja ei jõua enam, siis paneme uksed kinni. Lihtne!
Annaks jummel, et mu inimesed ikka jõuaksid ja viitsiksid! Vat selline hea lõpuga lugu siis, kus ühe pisikese koera elu ja surm sõltusid sellisest tühisest asjast nagu Erko Elmiku pissihäda! Jummel tänatud selle pissihäda eest, sest just seetõttu toob see väikene karvakera veel palju-palju rõõmu ühes Eesti kodus.
