"Ei olnud kõva pauk, selline pehme oli, aga pihta ta sai ja kukkus teepervele. Läksin kohe ligi ja seal ta teadvusetult lamas."
Veikko pole harjunud võõrast abi ootama ja lõi masinale hääled sisse, et uhke lind loomaarsti juurde viia. Kokku sai lepitud, et sõidab Piia Vilu väikeloomakliinikusse.
"Appi! Mida ma teen temaga? Ma pole ju mingi linnuarst!", ahastas Piia telefoni otsas.
"Tee valuvaigisti ja röntgen algatuseks. Kui pilti ette ei võta, siis tõmba ajuturse maha. Edasi läheb juba Tartusse dr. Madis Leivitsa juurde. Murdudega peame plaani, aga ilmselt ka siis ikka Tartusse - Madisest vast targemat linnutohtrit Eestis pole."
Kohale jõudes oli konnade lemmikkotkas jube väge täis ja taastus minutite mitte tundidega. Piia ja Veikko nägid ülevaatuse ajal kurja vaeva, et võimas lind neid endid kooma ei klobi.
"On ikka võimas lind ja sellise kätte küll sattuda ei tahaks! On ikka vägev tegelane!", oli kliinikurahvas uhkest patsiendist lausa vaimustuses.
Edasine on juba ajalugu ja see õnnesärgis sündinud lind on juba looduses tagasi. Arstiarve tasus Loomapäästegrupp - olen ka popp ka hakkan seda nüüd iga loo lõppu panema nagu teisedki teevad. Nali, aga hea tunne on küll kui mõni lind pärast kokkupõrget autoga ka ellu jääb ja nii lihtsalt pääseb. Jeee!
