Tänavakassidele jääb KODU enamasti võõraks ja nende saatus on sattuda varjupaika, et siis inimeste heaolu silmas pidades muutuda üleliigseks biomassiks, millest siis biodiislit, lihtlabast seepi või isegi väetist tehakse.
Sellel kiisul vedas rohkem kui ta saatusekaalslastel ja sekund peale eilset blogilugu oli uus kodu olemas. Kerli Kurvits, vana võitluskaaslane loomakaitse liidu päevilt ajas käpa püsti ja lubas karvakerale nii peavarju, söögipoolist kui armastust ta elupäevade lõpuni pakkuda. Tundes Kerlit, saan kindel olla, et seda ka teeb.
Katame lauad! Üks tänavakass sai enne kõledat sügist sooja tuppa! Hurraa!
