Täna on mul teile veel rääkimata kuskil viis loomalugu, millega viimasel kuul kokku olen puutunud. Elu toob kogu aeg uusi juhtumeid peale ja nii ongi need veidi tahaplaanile jäänud. Selle vea parandan aga järgmiste päevade jooksul ära. Paar loomade jaoks halvasti lõppenud lugu lükkan järgmisesse nädalasse. Pole vaja ju nädalavahetusel tuju rikkuda.
Tavapärane kajakapoegade massiline ringitatsamise aeg ja sellega kaasnev inimeste kisa jõuab kätte nädala-paari pärast. Teised linnupojad teevad aga juba praegu vähehaaval tegusid ning näiteks teisipäev oli totaalne "linnupoegadepäev". Täna pajatangi siis taaskord linnupoegadest ja sellest miks neid eriti torkida pole vaja.
Teisipäeval algas nn "linnupoja hädakõnega" ja neid tuli päeva jooksul veel mitemeid.
Enne kella seitset õhtul anti aga teada Tallinnas, Järve jaama lähistel, rongi alla jäänud pardiemmest. Pojad jäid imekombel ellu ja üksteist orvuks jäänud sulekera toimetasid päästjad ära. "Me viime nad Kadrioru pargi tiigile, sest ega keegi nendega ju nagunii tegele....", nii ütlesid nad linnupoegadele abi otsinud Katriinile.
Tiigile viimine neid aga päästnud poleks, sest suled vettivad läbi ning hommikuks oleksid nad uppunud. Seetõttu käisin koos mooriga veel kella üheteist paiku Kadriorus ja kammisime sealsed veesilmad läbi. Pardipoegi me ei leidnud. Kuigi seekord oli mul koht täitsa olemas kuhu need tegelased viia, siis ei tähenda see kaugeltki seda, et nad ka meie käes oleksid ellu jäänud. Päris emme hoolt on ikka paganama raske asendada! Ise olen viinud orvustunud pardipoegi muidu Schnelli tiigile, aga seal sulistav pardiema ei pruugi võõraid poegi sugugi mitte omaks võtta ning annab neile hoopis ise tappa. Kui on umbes sama vanad pojad olnud, siis on vahest ka õnneks läinud. Need pojad aga, keda olen koos emaga liikluskeerisest eemale toimetanud, on reeglina ikka ellu jäänud. Vat nii tähtis on see õige vanemlik hoolitsemine!
Kell pool kaksteist sain kokku aga ühe vene noormehega, kellel oli linnupojaga suur-suur mure. Nimelt jalutanud ta Nõmme teel mõned tunnid tagasi, kui korraga kaks linnupoega puu otsast alla sadasid. Üks kukkus vastu kõnnitee asfalti ja leidis koheselt oma kiire lõpu. Teine prantsatas aga pehmele haljasalale ja kakerdas koheselt kõnniteele. Noormees pelgas, et väike tegelane astutakse laiaks või tatsab sõiduteele ja pidas seetõttu vajalikuks linnulaps oma korterisse kaasa võtta. Siis alles hakkas mees abi otsima, sest ei osanud temaga midagi peale hakata.
„Viime ta arsti juurde. Kindlasti on ta vaja kompuutrist läbi lasta, sest aju sai kukkudes ju põrutada“, nõudis mehepoeg. Tegin talle kiirkursuse meie veterinaaride võimalustest ning seletasin, et sellist asja nagu linnupoegade ajuuuringut pole Eestis olemas. Lihtsamate vigastustega saadakse mõnes kliinikus veel hakkama, aga üldjoontes paljusid linde siiski päästa ei õnnestu.
„Mida me siis teeme?“, nõudis noormees.
„Laseme vabaks. Aga vii mind täpselt selle puu juurde, millelt ta alla kukkus. Siis on tal veel võimalus ellu jääda“
Saatuslik puu asus oma neli peatust Mustamäe pool. Linnupoeg tegi põrgulärmi, aga see on ka mõistetav, sest ta oli ju mõned tunnid juba söömata! Muide, me toitsime neid ikka pinsettidega ja püüan arhiivist need videolõigud ka üles leida. Siis näete oma ihusilmaga, et tegemist on ikka parasjagu, enne kui nad oma kõhud täis saavad ning taoline jant kordub iga paari-kolme tunni tagant.
Linnubeebi kisas maa peal ja üks lind vastas ka puu otsast. See oli hea märk, sest just see võiski ju ema olla! Päris kõnniteele ma teda ei jätnud, vaid toimetasin mõnikümmend meetrit sõiduteest eemale rohu sisse – seal ei hakka ta igasugu teistele tegelastele silma. Nii kui veidi eemale läksime, laskus puu otsast suur lind oma võsukese juurde ja pere sai taas kokku.
Noormehel jäi aga hing ikka kripeldama:“Äkki tuleb kass ja sööb ta ära? Või läheb uuesti tee peale?“
„No ja, võib-olla tõesti süüakse ära, aga sinu kodus pole tal ka praktiliselt võimalustki ellu jääda! On sul aega teda iga paari tunni tagant toita?“
„Ei ole, ma käin tööl! Ma arvasin, et lindude toitmine on teie töö – ikkagi ju riigiametnikud või looduskaitsjad, nagu ma aru olen saanud!“ „Aga vat ei ole meie töö! Me oleme samasugused lihtsad kodanikud nagu kõik teisedki ning teeme seda omast vabast tahtest ja ajast! Meil puudub minimaalnegi kohustus nendega jaurata, aga me ise tahame ja tegeleme täpselt nii palju või vähe, kui jaksame“, üritasin asja selgitada.
Vat niimoodi need loomakaitse liidu üllitatud pressiteated alguse saavad ja viimase manitsuse käima lükkajaks oli just seesamune videos ukerdav väike linnupoeg. Kui päeva jooksul tuleb ikka kümme kõnet, siis peaks inimestele läbi massimeedia nõu andma küll. Eks ma ise ole laisk ka ja siis ei pea kümme korda päevas sama juttu eri inimestele kordama.
Loodetavasti jääb see udusulis tegelane ellu ja teda on sääl Mustamäel veel viiegi aasta pärast näha. Kindlasti küsite, et mis lind see oli? Tõttöelda pole õrna aimugi, sest need väikesed on kõik suhtkoht sarnased, lisaks pole ma ka mingi linnutark. Üks on kindel – kalakotkas see raudselt polnud!