Täna on jänesepäev!
Üleeile oli linnupoegade päev, eile oli rahulik, täna on aga jänesepoegade päev! Kõnesid on tulnud kogu nädala jooksul, täna tuli aga lausa mitu tükki jutti. Nähti neid pikk-kõrvu ühe ja paarikaupa, korra olid isegi kolm vennikest koos aiatagust uudistamas. Mõni inime püüdis jänkupere pildi peale ja jättis nad rahule. Teine aga taris koju ja ei teinud sellega kohe teps mitte metsaasukale head.
Minu hommik algas täna Raplamaalt, Alust tulnud kõnega. Helistajaks Maiu, hästi armsa suhtumise ja sama armsa häälega naisterahvas: „Meil on mure. Kaks jänkut tatsavad aias ringi. Kas neid peab söötma või kuidas nii pisikesi aidata saaks?“„Tegelikult ega saagi aidata. Las aga olla ja kui ette jäävad, siis kupatage hoovist välja. Küll nende emme ole sealsamas lähedal.“
Sai veel öeldud, et ärgu igaks juhuks riigiametnikele teatagu, sest need reageerivad siva ja saadavad äkki jälle jahimehed „probleemi lahendama.“
„Ei-ei-ei, seda me nüüd küll ei taha! Lastele nad ka ikka väga meeldivad!“
„Issakene, teil on lapsed ka? Nii kui ametnikud seda kuulevad , siis nad saadavad kindlasti jahimehed ja kohe mitu tükki. Ikkagi oht inimelule kui selline jäle elukas aeda tuleb!“
Maiu hakkab naerma ning leppisime kokku, et kui jänkubeebid keelduvad ära minemast ja kukuvad nende külalislahkust ülbelt ära kasutama, siis ta viib nad juba ise sunniviisiliselt lähedal asuvasse metsatukka tagasi.
"Maiu-Maiu! Mul oli ka kooli ajal Raplas Maiu-nimeline kallim. Huvitav kas Raplas elavadki ainult Maiud?", leian end korraga mõtisklemast, aga läheme siiski selle jäneselobaga nüüd edasi. Rapla-Maiude probleemi süveneme teine kord.Lõunapaiku ringles siinsamas feissbuukis karbi sees olevast jänkust pildike ja nutulaul mõistagi juures. Albina kirjutab: "Päästsime jänesepoja Paljassaarest. Oli teine nii läbi, et ei suutnud isegi vastu hakata kui varesed nokkima tulid. Ta on umbes kaks kuud vana ja mida nüüd edasi teha?"
Juba keegi hõikas, et vii aga Imeloomade seltsi. Vaene Sibelle! Kui ta kõik jänesepojad ja teised hädalised vastu võtaks, siis peaks ta elamine Raplamaalt vähemalt Peipsi järveni ulatuma. Lõpuks rändas see jäneselaps Õismäe korterisse. Palju õnne!
Kõik head inimesed on väga õnnelikud. Jänesepoeg aga ei ole, sest tema jaoks te olete pahad! Kõik linnas elavad ilusad inimesed rõõmustavad, et haavikuemanda laps sai päästetud. Laps ise ei oska seda aga kuidagi hinnata, sest tema jaoks te olete väga hirmsad ja koledad vennikesed. Üldiselt võivad taolised pääsemislood lõppeda ka surmaga, sest jänesed on sellised arglikud tüübid, kes stressi kätte kipuvad ää koolema! Päriselt ka! Ja muide, see jänespoeg pole teps mitte kahekuune vaid ehk päeva-paarine. No võib-olla nädalane, aga mitte rohkem. Nad nimelt ongi sündides üsna pirakad.
Neid on muidugi üles tissitatud ka, aga see õnnestub enamasti paremini üsna väikestega. Nii silmaringi laiendamiseks võtke teadmiseks, et nädalane kipub juba vanaks jääma. Ja lehmapiimaga ei tohi neid üldse toita! Kui teil juhtub aga teises toas kits olema, siis andke aga takka! Lisaks tahavad nad soojamatte ja tont teab mida veel. Kui nüüd täitsa viisakalt väljenduda, siis nende jänkulastega jauramine on üks paras kepp ja viletsus! Linnastunud loomasõber vaatab mulle nüüd muidugi kurjustuvalt otsa ja pragab: „Varesed oleks ta ju nahka pistnud!“
Ja olekski ning see mu sõbrad ongi looduslik valik, meeldib see meile või mitte. Heale inimesele on muidugi seda sant öelda. Aga tõmbame otsad selle jänesejutuga nüüd kokku – kui näete pisikesi jänkusid, siis las nad olla. Kui nad ronivad tee peale või koerte ette, siis toimetage nad mõistagi veidi kõrvalisemasse kohta, aga mitte kaugele leidmiskohast.
Neile aga, kes jänesed oma koju on tarinud, ütlen ma nii – viige nad ruttu-ruttu samasse kohta tagasi. Emme tuleb neid õhtul ju otsima ja küll ta siis nad juba ise ära tissitab ja taas üles soojendab. Nii on need asjad siin juba säätud!
Tuleb taas kord tunnistada, et ega ma ise ka mingi eriline jänesetark nüüd ole. Tõttöelda olen vaid korra jänesega kokku puutunud. Tolle nimi oli Laine. Alguses tundus mullegi, et oli teine selline pisike, märg, hädine ja hüljatud, aga tegin südame kõvaks ja ei tassinud omale koju. Õigesti tegin, sest ta sai täitsa hästi ise hakkama. Hiljem valiti isegi veel Riigikogusse!
