Sillamäelt pärit kass jõudis eile õhtul Tallinna ja toojaks oli Sergei-nimeline noormees. Just seesama mees, kes auto alla jäänud õnnetu hinge laupäeva õhtul leidis ja abi otsima hakkas. Müts maha, sest paljud meist vast ikka ei sõidaks ühe tänavakassi pärast riigi teise otsa arsti juurde. Mina ilmselt nii hea inime nüüd küll ei ole kui peeglisse tõsisemalt vaadata.
Vaatamata sellele, et selle kiisu elupäevad on möödunud tänaval, siis inimest ta ei pelga. Otse vastupidi ja ta oli ka eile ülimalt sõbralik ja kannatlik. Küllap on ta teed siiani ristunud siis ainult heade inimestega. Olen mina näinud igasuguseid tänavakasse ja mõned neist on ikka nii metsikud, et pistaksid su hea meelega nahka. Viimased kolm – Otto, Moto ja seesamune, nimetagem teda siis Sillamäe Siljaks, on aga sellised inimesesõbrad, et paremaid kiisusid annab otsida.
Silja istus Loomade Kiirabikliiniku tagaruumis vagusi oma karbis ja uuris vargsi ümbrust. Hämmastaval kombel ei ajanud teda stressi ei võõrad lõhnad, hääled ega ümberringi sebivad arstitädid. Ka valu ei teinud teda tigedaks ja see loomade valutaluvus on ikka imekspandav küll. No hästi, tal olid ka valuvaigistid peal, aga ma kujutan ette, et kui minul oleks ikka mõlemad jalad liigesest väljas, siis ilmselt lähemale kui viis meetrit, poleks turvaline küll kellelgi astuda!
Mis seda värsket kassiemmet siis ees ootab? Kui nüüd väga lihtsustatult öelda, siis operatsiooni käigus lõigatakse jalaluud lühemaks, et need ikka nö "pesas“ püsima hakkaksid. Hiljem lihased hoiavad konte koos ja ta saab kenasti liikuda ja elada. Loodetavasti sain ma õigesti aru ja kui ei saanudki, siis küll ma hiljem teen parandused. Tegemist polevat ka teab mis keerulise opiga, sest neid on tehtud küll ja küll. Mingid riskid, nagu iga teisegi operatsiooni puhul, mõistagi jäävad, aga tänapäeval on need viidud miinimumini ja nende pärast ma eriti ei pabista. Lisaks steriliseeritakse Silja ka ära ning mõistagi hakkame juba täna talle kohe ka päris kodu otsima. Julgen soovitada, sest juba meie eilne põgus koosviibimine näitas, et see kass inimest usaldab ja tahab tema seltsis olla.
Esimesed paar nädalat on kiisu Tallinna hoiukodus ja eks ikka selleks, et vajadusel kohe arsti juurde joosta ning tema taastumisel silma peal hoida. Siis rändab ta tagasi juba kodulinna ja sealsed kassisõbrad tegelevad temaga edasi. Seda muidugi juhul kui keegi selle postituse lugejatest kenasse kiisusse ära ei armu ning teda enesele ei soovi. Arvate, et pole võimalik? On ikka! Otto ja Motoga läks ju täpselt niimoodi ja ega Silja siis vähem ilus ja armas ole?
Laagri Otto raviks annetasid inimesed hea meelega ja sellest rahast on abi saanud lisaks talle enesele ka Moto ning paar teist kiisut ja lindugi. Väike kopikas jäi järele ka Sillamäe Silja ravifondi, aga ainuüksi sellega välja ei vea ning ei tasu unustada, et kohe-kohe peaks minu kätte jõudma ka Narvas liiprite vahel karmilt käppa vigastanud kassiemme. Nii, et heade inimeste abi kulub taas marjaks ära ja ega nende õnnetute ja vigastatud loomade aitamine teistmoodi võimalik olekski. Kontonumbrid on ikka endised, aga sedapuhku palume selgitusse märkida Sillamäe Silja ravikulud. Teeme üheskoos need kaks kassi veel korda ja pärast seda väikest heategu võime juba rahumeeli kõik suvepuhkusele minna! Tänud juba ette!
Eestimaa Loomakaitse Liit
EE441010220252652225 (SEB)
EE742200221052074915 (Swedbank)
Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikkapees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd tead vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.