Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikkapees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd tead vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.
24 mai 2016
„Laagri Otto - tänavalt auto alla, sealt kliinikusse ning siis jubahopsti uude koju ja kohe voodisse magama!“
Tundub uskumatu, aga nii ta on ja oma senised päevad tänaval virelenud Otto on vallutanud uues kodus nii sängi kui pererahva südamed.
„Magab juba kaisus. Tohutult seltskondlik ja veedab palju aega aknal istudes. Mängib iga ettejuhtuva puruga ja on liiga aktiivne vist oma vigastuse kohta!“, ütleb Otto uus perenaine ja kambajõmm Ande Arula. „Seda tagumist jalga ta pisut lonkab, aga meeleolu on küll hea ja kõik kodused on mulle juba andeks andnud, et omavoliliselt talle kodu pakkusin!“
Ande on paras loomahull ja segane, kes kõikidele loomadele kodu pakuks. Nende pere hommikune palvus perenaise selja taga ongi selline: „Habe, kes sa oled taevas! Ole nii kallis ja ära lase Andel täna ühegi loomaga kohtuda! Me ei jõua rohkem hirmu tunda ja muretseda, kelle ta järgmisena meie madalasse tarekesse toob!“
Üsna paljude selliste loomade omanikega, kes konkreetselt minu käest lemmiku on saanud, jääme ka mingil määral suhtlema. Eks ma siis ikka pärin kuidas hoolealusel läheb ja rõhutan, et kui hakkama ei saa või mingid jamad on, siis andku aga kohe teada ja otsime teisi lahendusi. Hoiukodus tundus, et Ottole sobib ka tubane elu, aga Läänemaal, looduse rüpes, pole see enam kindlasti teps mitte nii: „Ta teab täpselt kus on välisuks ja muudkui käpaga urgitseb nurgast ja üritab välja saada! Küll ta varsti saab ka!“
Kuigi Ottot veel õue ei lubata, siis on ta ka praegu omadega paksult rahul. Tal on nimelt esimest korda elus päris oma enda kodu ja ta on seal täieõiguslik pereliige! Vat see juba on midagi! Ande kirjutab veel: „Tõesti, tegelikult ta meeldib ikka mulle väga, väga! Ta on siin juba nii mõnegi lemmik, tänu oma väga inimest usaldavale iseloomule! Ahjaa, esimesel hommikul leidsin ma ta oma joonistatud kassipildi pealt põõnamas! Tegelikult joonistasin kassi, kes igatseb kodu külmas talveöös!“
Külmas öös sooja kodu ei pea Otto igatsema. Enam vähemalt mitte ja tema pärast pole vaja rohkem muretseda. Kindlasti küsite, et aga kuhu jäi lugu Moto uuest kodust? Tuleb-tuleb aga eluke annab ju kogu aeg uusi lugusid peale. Te ju tahate teda milline looduslik vaenlane lapsendas pesast kukkunud oravapojad? Kindlasti tahate ka teada milline loomapiinaja nüüd juba relvaga inimese kallale läks? Muidugi tahate teada ja küll ma kirjutan ka Motost. Kui tervet lugu ei jõua, siis teen vähemalt pool rehkendust ää juba sel nädalal. Ja kui sel nädalal ei jõua, siis no sel aastal saab selle üllitisega raud-polt-kindlalt ühele poole …………………. vist. :)