Sel aastal on siis niimoodi, et suvi saabus enne kevadet. See tähendab aga ka seda, et igaaastane hüsteeria läheb eelkõige just linnainimeste seas lahti veidi varem kui tavaliselt. Elu ise määrab, millal me ühe või teise pressiteate üllitame. Eile oli aeg küps madusid kaitsta ja kodanike mälu veidike värskendada. Mõistagi paljud ka ei tea tegelikult kuidas nendest suhteliselt väheohtlikest rästikutest lahti saada. Eks hüva nõu kulub alati marjaks ära. Täna on aeg käes lindude teemaline pressikas laiali saata. Plaanisin küll esmaspäeval seda teha, aga kui ikka juba nii palju helistatakse, siis tuleks vast rahvast veidi rahustada, aga ka manitseda.
Üks kevadine teema, mis alati rahva kahte leeri kupatab, on lindude pesitsus ja sellele järgnev tittede aeg. Ühed tahavad katuseid ehitada ja linnud jäävad ette, teised muretsevad maapinnal siiberdavate linnubeebide pärast ja tahaks nad lausa Hesburgerisse sööma viia, sest arvavad, et tibukesed on näljased! Ühesõnaga ühed käsivad kõik linnud maha lüüa, teised aga nõuavad, et ma neid lausa rinnaga toitma hakkaksin. Mingil hetkel tundub, et kõikidele linnastunud inimloomadele oleks parem kui neid sulelisi üldse poleks!
Kõnesid seoses lindudega on tulnud juba oma paarkümmend ainuüksi sel nädalal. See on oma kolm nädalat tavapärasest varem, sest üldjoontes hakkavad vastsed ilmakodanikud kooruma kuskil kuu lõpu poole. Täna helistas mulle ühe Tallinna lasteaia dirktor ja kõne algus oli üsnagi närviline:
„Kas loomakaitse?"
„Ja."
„Meie territooriumile tegi kajakas pesa ja nüüd emane haub ning isane valvab. Lastele väga ohtlik!“
„Praegu on pesitsusaeg ja linde seaduse järgi segada ei tohi!“
„Ma vastutan kahesaja lapse eest, kas linnu elu on tähtsam kui laste elu?“
„Halloo proua direktor, te helistate loomakaitse liitu, mitte kajakate tapmise seltsi!“
„Kas ma pean meediasse minema ja ütlema, et linnud on lastest tähtsamad?“
„Teate, ma lähen parem meediasse ja räägin, et teie lasteaias töötavad kohusetundetud inimesed, kes ei viitsi õigel ajal pesasid ära koristada ja siis kukuvad linde tapma. Kas sellist kasvatust te jagategi lastele?“
Selle peale vajutasime mõlemad pidurit ja edasine kõne läks juba teineteise mõistmise tähe all. Üks teravam moment siiski veel oli:
„Mürgise rästiku me vast ikka lööksime maha kui see laste mänguväljakule tuleks. Loomulikult ei teeks ma seda ise."
„Aga ärge tehke seda, tappa on nii naeruväärselt lihtne, aga elu säilitada nii kuradima raske. Helistage parem mulle, kui te ise ei viitsi kinnast kätte panna ja kummarduda, et roomaja ämbrisse pista. Helistage mulle ja ma teen selle omast vabast ajast teie eest ära, kuigi ma olen absoluutselt samasugune lihtne inimene nagu te isegi.“
Üldiselt tülli me ei keeranud ja nad taotlevad Keskkonnaametilt luba pesa teisaldamiseks ja/või muna hävitamiseks. Jamaks läheb nii või naa kui see pisike seal ringi tuterdama hakkab, sest kajakad on vägevad kaitsjad ja lisaks tulevad nendele ka liigikaaslased kohe appi! Imetlusväärne üksmeel, aga eks ka me ise ju käitu nii kui meie võsukesed jänni jäävad. Eks ole?
Kordame siis aga uuesti üle need igaaastased targutussõnad:
1. Pesasid ja mune ei tohi lõhkuda!Üleüldse ei tohi linde pesitsuajal segada – oma viga, et olid LOLL, LAISK ja LOHAKAS! Seda on räägitud aastast aastasse, et koristage oma katustele kogunenud risu, praht ja pesad enne kui emmed toimetama hakkavad.
2. Etteruttavalt kuu lõpu peale mõeldes ütlen juba täna ka, et linnupojad ei vaja reeglina abi. Sõiduteelt kupatage nad ära kui mahti, aga üldiselt pole neil häda kedagi ja vanemad hoiavad oma sulekeradel kenasti silma peal.
Ei hakka kõike üle kordama, sest ka eelmisel aastal kirjutasin sellest samast teemast just siinsamas blogis.
Heiki Valner
