Tegelikult plaanisin täna kirjutada Rakvere kassitulistajast ja ühest toredast kiisu-miisust, kes lausa kaks korda pihta saanud, aga siiski ellu jäänud. Samas, elus peab valitsema ikka tasakaal ja kuna alles eile vahendasin julma ja kurba koeralugu, siis täna vahetame meeleolu ning kirjutan teile hoopis kena lõpuga loo Läänemaalt Paliverest, kus üks pisike oravatitt oskas kohalikule rahvale nii elevust, tegevust, kui kuhjaga elamusi pakkuda.
Härra ja proua Orav on Paliveres selle kortermaja naabruses tegutsenud juba aastaid. Kohalikule rahvale teevad tuttkõrvad rõõmu ja nad võivad tunda end seal üsna turvaliselt. Kohalikud kassid on mõistagi teist meelt, nemad pistaksid „mööda puid karglevad rotid“ hää meelega nahka. Viimastel on õnnestunud neid aga senini edukalt haneks tõmmata ja nii nad seal siis elavadki.
Üks oravatest, ma millegipärast arvan, et see on just proua Orav, on edev ja laseb end ka pildistada. Poseerib nii et jube ja tema edevusel pole otsa ega äärt. Teine hoiab aga tahaplaanile. Inimesed teevad neil vahet kõrvatuttide järgi. „Suur vooderdamine“ ehk pesakese kapitaalremont läks lahti paar kuud tagasi. Siis olid nad mõnda aega kadunud ja isegi kassidel läks eluke üsna igavaks, sest igahommikust oravaseriaali ju enam ei näidatud. Siin pole vaja olla eriline loodusetark mõistmaks, et oravaperre lisandusid lihtsalt uued liikmed. Sellepärast nad kadunud olidki.
Lõpuks oli aeg aga sealmaal, et ka oravatited hakkasid tegema oma esimesi sammukesi siin suures maailmas. Nii inim- kui oravalastel ei pruugi aga see va liikumine alul väga hästi välja tulla ja nii sattus surmasuhu ka üks Palivere oravapoegadest. Nüüd läks lahti selliste mõõtmetega päästeoperatsioon, mille sarnast pole Läänemaal veel nähtud! Majaelanikud tõttasid nagu üks mees tillukesele metsaelanikule appi. Iseäranis palju vaeva nägid Maarja, Oksana, Aveli, Sander ja Margit. Mõistagi oli suured asjalised ka kõik lapsed, kes said eheda loodusõpetuse tunni ja vägeva elamuse võrra rikkamaks.
Operatsioon „Oravapoeg“ sai avapaugu 9 mail kui vanaema Margit Ülevaino, telefon kõrva ääres, jäi kodumaja ette pikemalt lobisema. Korraga märkas ta kahte kassi vastastikku passimas, kuid mitte teineteist, vaid väikest oravakest. Eht naiselikult kukkus Margit kasse suure kotiga laiali ajama. Siis üritas ta ka oravakest eemale peletada. Kätte ei julenud naine looma muidugist võtta ja nii ta siis vehkiski seal nagu tuuleveski ning räuskas kuis jaksas.
Orav vaatas kehakultuurlase liigutusi tegevat memme ja tardus soolasambaks. Margit ütles hiljem ise ka naerdes, et küllap ta hirmutas väikese loomahakatise ikka täitsa ära. Tõe huvides tuleb muidugi mainida, et päriselus pole Margit mingi memm ja kui nad koos tütrega Palivere vahel ringi patseerivad, siis ei saa rahvas enamasti arugi kumb kumma ema on. Lisaks pole Margit ka mingi räuskaja tüüp vaid peab tasasel viisil koolmeistriametit ning tegemist oli kirjandusliku liialdusega, et teil ikka huvitavam lugeda oleks. Loodetavasti ei pane Margit mulle, va vanamehepässile seda nüüd pahaks. Aga läheme oma oravalooga nüüd edasi.
Kuna Maarja ei karda küünistavaid oravaid, siis ta võttiski hirmunud karvakera oma hoole alla. Kasse ja uudistavaid lapsi hoiti mõistagi parajas kauguses. Mitte kellelgi ei lubatud titte isegi mitte sõrmeotsaga puudutada ja tuleb öelda, et see oli nüüd küll üks igati tark ja õige otsus! Vaatamata sellele jätkus põnevust ja uudistamist nii suurtele kui väikestele inimloomadele veel jupiks ajaks.
Igasugune plaan, mida küünistava oravalapsega peale hakata, heasüdamlikel inimestel puudus. Sestap hakkasid nad maja ümbrust uurima ja pesa otsima. Kus võiks olla emaorav? Täpselt nad ju vanalooma tegemisi ei teadnud, aga üks naabritest arvas teadvat millise puu otsas pesa võib olla. Üritasid nad siis seda oravapoissi või –plikat puutüvele meelitada, kuid loomake vedu ei võtnud. Nõutult tuldi tuppa tagasi ja orav pisteti kassi kandepuuri - seal oli turvaline. Esimest korda elus kuulis seltskond ka oravalapse hädakisa - küllap kutsus ta oma emmet appi. Kõigil oli pisikesest tegelasest väga-väga kahju, aga lõpuks jäi tita siiski sügavalt magama.
Siis hakkas "oravapäästjate" kamp internetist abi otsima ja leidsid ka minu numbri.
"Meil on oravapoeg ja me ei oska temaga midagi teha!"
„Viige ta puu juurde tagasi ja küll emme ta üle korjab. Aga pange veidi kõrgemale, kui võimalik, et kassid kätte ei saaks“, ei osanud ma targemat nõu anda.
„Me ei tea kus pesa on ja me ei oska teda kuhugi viia! Tal on kindlasti kõht tühi. Pakkusime päevalilleseemneid ja vett, aga ta ei tahtnud. Mida talle süüa antakse?“
„Andke koort ja segage glükoosi sisse, aga soojaks peate tegema. Sama temperatuur nagu imikulegi, aga ärge hakake jamama. Otsige parem ema üles!“
„Kui palju glükoosi tuleb panna?“, ei anna Maarja mulle asu.
„Proovi keelega, et ikka kergelt magus oleks!“
Korraga märkas üks naabritest kuidas õues oravaemme oma poega hammaste vahel just arvatavale pesapuule tassis. Kohe joosti samasse kohta, magav titt haarati mõistagi ühes. Peagi märkasid nad emaslooma mööda majaseina ronimas ja suundumas ühte rägastikku metsviinapuude vahel. Sinna nad oravapoja akna kaudu sokutasidki. Nüüd jäid kõik hinge kinni pidades jälgima.
Igasugune plaan, mida küünistava oravalapsega peale hakata, heasüdamlikel inimestel puudus. Sestap hakkasid nad maja ümbrust uurima ja pesa otsima. Kus võiks olla emaorav? Täpselt nad ju vanalooma tegemisi ei teadnud, aga üks naabritest arvas teadvat millise puu otsas pesa võib olla. Üritasid nad siis seda oravapoissi või –plikat puutüvele meelitada, kuid loomake vedu ei võtnud. Nõutult tuldi tuppa tagasi ja orav pisteti kassi kandepuuri - seal oli turvaline. Esimest korda elus kuulis seltskond ka oravalapse hädakisa - küllap kutsus ta oma emmet appi. Kõigil oli pisikesest tegelasest väga-väga kahju, aga lõpuks jäi tita siiski sügavalt magama.
Siis hakkas "oravapäästjate" kamp internetist abi otsima ja leidsid ka minu numbri.
"Meil on oravapoeg ja me ei oska temaga midagi teha!"
„Viige ta puu juurde tagasi ja küll emme ta üle korjab. Aga pange veidi kõrgemale, kui võimalik, et kassid kätte ei saaks“, ei osanud ma targemat nõu anda.
„Me ei tea kus pesa on ja me ei oska teda kuhugi viia! Tal on kindlasti kõht tühi. Pakkusime päevalilleseemneid ja vett, aga ta ei tahtnud. Mida talle süüa antakse?“
„Andke koort ja segage glükoosi sisse, aga soojaks peate tegema. Sama temperatuur nagu imikulegi, aga ärge hakake jamama. Otsige parem ema üles!“
„Kui palju glükoosi tuleb panna?“, ei anna Maarja mulle asu.
„Proovi keelega, et ikka kergelt magus oleks!“
Korraga märkas üks naabritest kuidas õues oravaemme oma poega hammaste vahel just arvatavale pesapuule tassis. Kohe joosti samasse kohta, magav titt haarati mõistagi ühes. Peagi märkasid nad emaslooma mööda majaseina ronimas ja suundumas ühte rägastikku metsviinapuude vahel. Sinna nad oravapoja akna kaudu sokutasidki. Nüüd jäid kõik hinge kinni pidades jälgima.
„Huraaa, ema ja poeg olid jälle koos!“ Naistekari hakkas muidugist suurest häämeelest kohe töinama! Ärge nüüd naised pahaks pange ja las ma natuke ikka aasin teie kallal ka! Tegelikult on loomulikult liigutav ja tore sellist taaskohtumist oma ihusilmaga tunnistada, ehk oleks eneselgi silma niiskeks tõmmanud! Ma sugugi ei imestaks.
Eks alguses kardeti ikka kõvasti ega´s ema poega äkki ära tõuka - olid ju pojal võõrad inimlõhnad küljes. Rõõm oli aga suur, kui ta poja siiski pesapuule hambus tassis. Kõik inimesed läksid salamahti kaasa ja jälgisid, et kõik ikka õnnelikult lõppeks. Kolm tundi jahmerdamist, põnevust, ärevust, hirmu loomakese saatuse pärast, sai tasutud õnneliku lõpuga. Pooleteise tunni möödudes käidi veel kontrollimas, et ega ühtki oravapoega taas maas ei ole. Ei olnud!
Margit on enesele vabatahtlikult võtnud nüüd lausa uue kohustuse ja käib igal jummala hommikul pesapuu aluse üle. No igaks juhuks, äkki on oravalapsed jälle maha kukkunud. Siiani pole ta kedagi leidnud.
Kunagi ütles mulle Elle Kull niimoodi: "Ma olen su suurim fänn! Enne sind olid ainult lood kui loomad inimesi puresid ja lõhki kiskusid! Nüüd tuleb aga välja, et asjad on hoopis vastupidi!
"Eks neid lugusid ole vast kogu aeg igasuguseid olnud, aga loodame, et ajapikku nende "halbade loomalugude" osakaal ka langema hakkab. Aga mis sest ikka rääkida - täna tunneme rõõmu Palivere oravapere taaskohtumise üle ja nii on ju palju toredam ja ägedam päeva alustada. Eks ole ju mul õigus?
