Kirjutasin veidi aega tagasi ühest õnnetust Pärnu kajakast, aga kustutasin selle loo ära ja kriban nüüd kõik ringi. Miks ma seda teen? Aga sellepärast, et olin ennist liiga kriitiline, sest ei omanud kogu informatsiooni. Kui telefoni teel hädajuhtumitest teada antakse, on inimesed üsna ähmis – ja nii ka seekord sain aru, et Pärnus on asjad ikka täitsa käest ära. Nüüd anti aga teada, et nii hull see lugu ka ei olnud ja nii häirekeskuse kui päästekomandomehed olid tegelikkuses vägagi tragid ning elasid linnu kannatustele kaasa. Ausus eelkõige ja kui riigiametnikud teevad midagi hästi, siis nii ma kirjutangi. Kui halvasti, siis kotin neid nagu jaksan.
Ja nüüd kõigest juba järjekorras. Kella viie paiku märkas pärnulanna Ly Mäemurd kesklinna silla tänavavalgustusposti küljes rippuvat kajakat. Lind rahmeldas, aga vabaks ennast ei saanud. Liigikaaslased tiirutasid kõva häält tehes taeva all ja olid vaesekesele moraalseks toeks. Kaua ta seal oli rippunud ei tea muidugi keegi. Ly kutsus päästjad appi.
Eestis on asjad nii sätitud, et hätta sattunud loomi aitab päästeamet. Loomulikult ikka siis kui inimesed just sel ajal abi ei vaja. Nii on mõistlik ja mõistetav. Suurulukitega loodusesse toimetamisega on vähemalt Põhja-Eestis üsna hästi hakkama saadud. Pärnus ei läinud aga sedapuhku asjad sugugi plaani järgi, sest osa masinaid kustutasid rabapõlengut ja see ainuke redeliga massin on juba nädalaid remondis. Jama lugu! Vahendan Ly elamusi suuroperatsioonilt „Kajakas“:
„Ootame koos päälikuga. Lind ripub. Meeskond midagi teha ei saa, sest redelauto on katki ja viskeredeliga nad sellise peenikese posti otsa ei roni, kuna see on ohtlik. Lähim redel on Tallinnas! Elwost prooviti saada redelit - ei ole. Empoweris on, aga seal tuleb raha maksta ja päästjad seda tellida vist ei saa.“
Aeg jookseb, aga midagi ei muutu. Pole hullu, eestlastel on pikk meel ja kajakal peab ka olema kui siin juba elab. Võtku meie kombed ja meelelaad omaks!
Reportaaž jätkub:
„Kõik on täiesti arusaadav, aint kajakal on sitt ja ikka kuradi jube, kui midagi teha ei saa! Mingi jutt käib, et häirekeskus otsib rendivõimalust. Regiooni vastutav boss andis loa tellida tõstuk. Aga ikka jama - seal tööpäev juba läbi! Ecto ja Laarmann kraanad äkki saavad tulla? Lõpuks tuli ikkagi Elwo auto, päästepoiss ronis korvi ja tõi linnu alla. Politsei pani korraks sillal ühe suuna kinni ja nii saigi asi lahenduse."
Ühesõnaga jama kui palju ja lind saadi kätte kuskil kolmveerand seitsme paiku ehk kogu jant kestis umbes tunnike ja veerand veel selle otsa. Pärnu päästjad lubasid Lyle, et vaatavad linnu üle ja kui vaja, siis viivad ta Tervexi kliinikusse ning seejärel lasevad lahti. Auväärt tegutsemine ja müts maha. Olgu kohe veel mainitud, et lind katki ei olnud. Tugevas šokis aga küll.
Ly palus pääastjatele oma tänu edasi öelda ja seda ma teen hea meelega: „Kiida poisse ja Häirekeskust ja Päästeametit. Nad tõesti andsid parima ja poisid olid toredad meeskonnavanemaga eesotsas. Hämmastav on lihtsalt, et linna ainuke redelauto on nädalaid remondis!“
See on tõesti hämmastav ja kui peaks mõnes kõrgemas hoones tuli valla pääsema, siis kuidas edasi? Oodatakse Tallinnast masinat või tellitakse mõni kõrvtõstuk või palutakse inimestel leekides poolteist tundi kuidagi vastu pidada?
Vat nii saigi esialgsest kurjast loost hoopis üsnagi positiivne lugu, kus ühe kajaka-näraka pärast mässasid nii päästjad, politsei kui linnakodanikud. Lõpp hea, kõik hea ning hoolivus võitis!
Pärnu linna inimestel soovitan aga igaks juhuks kolida kas madalamale korrusele või teise linna - kui ikka juhtute elama näiteks kolmandal-neljandal-viiendal korrusel ja tulekahju puhkeb, siis kiiret abi te ei pruugi saada – redelit ju põle!
Heiki Valner„Ootame koos päälikuga. Lind ripub. Meeskond midagi teha ei saa, sest redelauto on katki ja viskeredeliga nad sellise peenikese posti otsa ei roni, kuna see on ohtlik. Lähim redel on Tallinnas! Elwost prooviti saada redelit - ei ole. Empoweris on, aga seal tuleb raha maksta ja päästjad seda tellida vist ei saa.“Aeg jookseb, aga midagi ei muutu. Pole hullu, eestlastel on pikk meel ja kajakal peab ka olema kui siin juba elab. Võtku meie kombed ja meelelaad omaks!
Reportaaž jätkub:
„Kõik on täiesti arusaadav, aint kajakal on sitt ja ikka kuradi jube, kui midagi teha ei saa! Mingi jutt käib, et häirekeskus otsib rendivõimalust. Regiooni vastutav boss andis loa tellida tõstuk. Aga ikka jama - seal tööpäev juba läbi! Ecto ja Laarmann kraanad äkki saavad tulla? Lõpuks tuli ikkagi Elwo auto, päästepoiss ronis korvi ja tõi linnu alla. Politsei pani korraks sillal ühe suuna kinni ja nii saigi asi lahenduse."
Ühesõnaga jama kui palju ja lind saadi kätte kuskil kolmveerand seitsme paiku ehk kogu jant kestis umbes tunnike ja veerand veel selle otsa. Pärnu päästjad lubasid Lyle, et vaatavad linnu üle ja kui vaja, siis viivad ta Tervexi kliinikusse ning seejärel lasevad lahti. Auväärt tegutsemine ja müts maha. Olgu kohe veel mainitud, et lind katki ei olnud. Tugevas šokis aga küll.
Ly palus pääastjatele oma tänu edasi öelda ja seda ma teen hea meelega: „Kiida poisse ja Häirekeskust ja Päästeametit. Nad tõesti andsid parima ja poisid olid toredad meeskonnavanemaga eesotsas. Hämmastav on lihtsalt, et linna ainuke redelauto on nädalaid remondis!“
See on tõesti hämmastav ja kui peaks mõnes kõrgemas hoones tuli valla pääsema, siis kuidas edasi? Oodatakse Tallinnast masinat või tellitakse mõni kõrvtõstuk või palutakse inimestel leekides poolteist tundi kuidagi vastu pidada?
Vat nii saigi esialgsest kurjast loost hoopis üsnagi positiivne lugu, kus ühe kajaka-näraka pärast mässasid nii päästjad, politsei kui linnakodanikud. Lõpp hea, kõik hea ning hoolivus võitis!
Pärnu linna inimestel soovitan aga igaks juhuks kolida kas madalamale korrusele või teise linna - kui ikka juhtute elama näiteks kolmandal-neljandal-viiendal korrusel ja tulekahju puhkeb, siis kiiret abi te ei pruugi saada – redelit ju põle!
