Alles see oli kui ta vaikselt kuskil prahi sees elas ja arglikult niutsus, aga mõned päevad hiljem nõuab juba häälekalt tähelepanu. Nii see täpselt on ja tundub, et lisaks välimusele on üleöö muutunud ka „karviku“ iseloom. Nii vähemalt Läänemaa varjupaiga inimesed mulle rääkisid.
Karvik elab öösel kontoriruumis, sest karva tal pole ja jahedad ööd võivad tervisele liiga teha. Päeval on ta aga õueaedikus, teiste koerte naabruses ja suhtlemist ning uudistamist tal igatahes jagub. Ometigi naudib ta kõige rohkem inimese seltsi ja nii kui hakkad puurile lähenema või ruumist lahkuma, lööb karvik kohe lahti südantlõhestava nutujoru, mida on kaugele kuulda. Jalutamas meeldib talle väga käia ja seda talle ka võimaldatakse.
Veidike selle kutsa tervisest ka. Ei arstid ega minagi usu, et ta üle kümne aasta vana on. Hammaste järgi vähemalt ei ütleks, aga küll ma selle järele uurin ja ehk siis saame teada ka ta õige nime. Seda muuta ei tahaks, siis on koeral vähemalt kodusem tunne kui teda samamoodi kutsutakse. Kõrvad on tal haiged ja neid peab päevas kaks korda spetsiaalse vahendiga pesema ning seejärel rohtu panema. Antibiootikum on ka peal. Lisaks kuulis Loomade Kiirabikliiniku arst südames ka mingeid „kohinaid-kahinaid“. Nende vastu anti rohtu ning kolme nädala pärast tuleks minna järelkontrolli. Kuna ta aga autosõitu pelgab, siis vast Tallinnasse vaest looma rohkem tarima ei hakka. Loodetavasti saavad Haapsalu tohtrid selle tööga ise ka hakkama, aga kui ei, eks siis vaatame edasi.
Palusin raamatupidajal vaadata kui palju „Karviku“ raviks annetati. Üleeilse seisuga olid 14 inimest annetanud 183 eurot 11 senti. Ühelt poolt vaadates läks nagu halvasti selle korjandusega, teisalt aga, kui võrrelda näiteks mootori vahele jäänud kiisuga, siis läks hästi, sest viimase ravi toetas ainult 3 inimest 20 euroga. Jänni me igatahes karviku arvega ei jää, sest mäletate veel sealsamas Läänemaal auto alla jäänud Täpit? Vat sellesamuse Täpi peremees ilmus ju välja ja kattis ise oma koeraga seotud kulud. „Ma saan hakkama, aga meie perel oleks väga hea meel kui annetusena kogunenud rahaga aidatakse teisi loomi“, nii ta ütles ja vat nüüd saabki tänu Täpile abi ka veel Karvik.
Täpset summat ma veel ei tea, sest esmase arve, kliiniku arst Valdeko Paavel, tühistas ja vaatab selle veel kord üle. Maakeeli tähendab see seda, et number tuleb üksjagu väiksem, ehk liidu poolt viidud loomad saavad allahindlust. Jesss ja olgu ta tänatud, sest momendil olen ma ajutiselt mingitel veidratel põhjustel „Eesti rikaste TOP’ist“ välja langenud.
Läänemaa varjupaik on üsna hiljuti oma uksed avanud ja seega sealsed inimesed alles avastavad selle vajaliku ja raske töö tagamaid. Täna nad muide töötavad täiesti tasuta ja eri valdadest toodud loomade eest pole nad raha küsinud. Juhataja Kaja Maisalu ütles: „No kuidas ma need vaesed loomad sinna jätan? Ma lihtsalt ei saanud teisiti ja pidin nad ära tooma.“ Loomaarmastus on muidugi tore asi, aga ega pikalt selle peal liugu lase. Sestap tasub seda südamlikku seltskonda nende valitud raskel teel igati toetada küll. Kontaktid ja arvenumbri leiate nende kodulehelt. Toitu neil igatahes praegu vaja pole, seda nad ütlesid.
Ehk saate "Karvikut" näha aga juba tänases TV3 uudistes - kaameramees Veiko Vares filmis kutsa igatahes korralikult üles ja eile pidi Kerttu Jukkum teda varjupaigas ka vaatamas käima. Võibolla lugu ei tule ka, sest üks päevatoimetajatest pole just suurem asi minu ja loomasõber ning üsna naljaks oli olnud kui ta eelmine kord metsiku kassi kombel olla kriisanud, et Valnerit eetrisse ei lase. Sa helde aeg, lõigaku mind välja ja asi ants! Milleks siis kohe kisada ja iseennast tolaks teha?
Ma olen ikka rääkinud, et need va loomad poevad hinge – eelmised kaks päeva oli mu meel üsna kurb selle va Karviku pärast. Veider, ma pole temaga ju õieti kokku puutunudki, aga juba poeb väike igatsus hinge ja tahaks nagu näha. Eks see ole üks õnnistus ja needus, millega vast iga empaatiavõimeline inimene ja loomasõber kokku puutunud on. Küllap homme on juba lihtsam ning varem või hiljem tulevad uued loomad peale. Lisaks on momendil mul ju veel nö olemas Otto ja Mootorikass. Ega nad pole vähemtähtsad ja üks on selge – kui kunagi peaks ilmuma minu sulest loomaraamat, siis vähemalt need kolm tegelast saavad küll omaette peatüki, milles nende kurvad, aga siiski õnneliku lõpuga lood, üksikasjalikult kirja saavad pandud! :-)