Läänemaa varjupaiga inimeste päevad algasid mõnda aega tagasi nõnda, et algselt hiiliti tasa-tasa akna taha ja piiluti kuidas Karvikul toas läheb. Eks ikka selleks, et aru saada kas koer on stressis ja kuidas ta ennast nende juures tunneb.
Esimestel päevadel magas paljukannatanud kutsa kenasti talle tehtud pehmes pesas. Siis hakkasid asjad aga muutuma ja hommikul leiti Karvik juba kontori diivanilt. Ega talle seda pahaks pandud, aga koer tundis ikka süüd ja läks inimeste tulles kohe oma pessa tagasi.
Päevad möödusid ja Karvik läks aina julgemaks – ta ei teinud enam diivanil magamisest mingit saladust:
„See ongi minu jaoks siia toodud diivan ja püüdku ainult keegi midagi muud väita!“
Täna on olukord aga veel hullemaks läinud. Karvik ei suvatse enam enne diivanilt lahkudagi, kui teda pole korralikult-korralikult hellitatud ja silitatud! Vat sulle siis! Ega ilmaasjata öelda, et aita sant ainult jalule ning esimese asjana virutab ta sulle tänutäheks karguga vastu pead! Nii on ka Karvikuga, aga keegi ei pane talle seda pahaks, sest vaene loom pole ju oma elunatukese jooksul seda va õiget peremehe hoolt tunda saanudki!Kui peremehest, või nimetagem teda ikka õige nimega, „olevusest“, kes Karvikut omas, juba juttu tuli, siis loomakaitse liit tegi eile tema peale ikkagi politseisse avalduse kriminaalmenetluse algatamiseks ära. Tüüp pole tänini minuga ühendust võtnud ja enam ta ei peagi seda tegema. Lisaks häiris mind veel „külajutt“, et samas elamises olla surnud veel kolm koera. Võib-olla oli nendega kõik korras ja nad surid vanadusse, aga kuna karta on, et vennike võib uue looma võtta, siis jooksku see asi ikka parem juba pollarist läbi. Ilmselt kohtusse see keiss ei jõua ja OLEG DJAKONOV saab väärteokorras karistada. Hea kui sedagi, aga elame-näeme.
Karvik ei tea aga pollaritest ja kõigest tuhuvabohust, mis ta ümber toimub, suurt midagi. Koer teab vaid seda, et on momendil kohas, kus temast hoolitakse ja vaata, et armastataksegi juba. Varjupaiga vabatahtlik Kaija Paalberg ütles mulle eile, et ta sööb oma mütsi ära, kui Karvik peaks olema vanem kui 5-6 aastane. „Tal on nii palju energiat! Mina ise väsin juba ära, aga Karvik möllaks muudkui edasi!“
Tõsi ta on, et nii palju aastaid ei julgenud Karvikule pakkuda ka mina. Ka Kiirabikliiniku loomaarstid olid sama meelt. Mis puutub aga Kaija suure suuga antud lubadusse müts ära süüa, siis ärge teie nüüd selle õnge küll minge. Kaija nimelt on kümnes kohas vabatahtlik ja seega nii vaene, et tal polegi mütsi tegelikult. Hoopleb niisama, et oma sõnadele kaalu anda!
Tõe huvides tuleb siiski öelda, et üks peakate on Kaijal küll – vanavanaema pearätt nimelt, millega too veel leeris käis. Aga see on juba üle 100 aasta ja nüüd olen valmis mina juba omakorda oma mütsi ära sööma kui Kaija peaks oma vanavanaema rätiku nahka pistma.
Karvik aga mütse süüa ei taha, sest tal on oma karvastiku lakkumisega niigi tegemist. Ja uus karv kasvab lausa sellise mühinaga, et seda on isegi kõrvaga kuulda. Küllap näitan teilegi, sest juba järgmisel nädalal lähen talle külla ja eks ma siis klõpsin ka mõned fotod. Muide, ma ei lähe sinna sedapuhku sugugi mitte üksi vaid võtan kaasa ühe teise kuulsa kutsa, keda varjupaigarahvas lausa igatseb taaskord näha. Nüüd teid huvitab kindlasti, et millisest koerast jutt käib? Aga vat ei ütle! Niipalju võin vihjata, et see "kummituskoer", on üks jube vinge seikleja ja maailmarändur!
[video width="320" height="576" mp4="http://loomakaitse.eu/wp-content/uploads/2016/05/video-1462554731.mp4"][/video]
