„Tere, kas Heiki, see loomade kuningas?“
„Ei-ei, täna olen ma ussikuningas“
„Kadrioru pargis on probleem. Kanalis on part koos poegadega lõksus ja ei saa välja. Müürid on kõrged ja vool tahab linnupojad kaasa viia. Kaua nad seal vastu ei pea. Need ei ole pardid tegelikult, neil on tutt pea peal!“
Ronisin aga kanalisse ja esimesed 6 linnupoega sain kohe naksti karbiga kätte. Emme tõmbas vähe eemale ja oli mõistagi närvis. Ülejäänud poegade püüdmine võttis aga juba uhkelt ligi tunnijagu aega – nad saadanad on ju jube kiired ja sukelduvad ka ning püüa siis seal sogases vees neid. Paar tükki sain suurema sumpamise peale kätte ja ulatasin üleval seisvatele inimestele. Need võtsid õrnalt vastu ja panid karpi.
Siis viis äravool kolm pojukest torusse. Arvasin, et nendega on nüüd korras. Üks poegadest oli aga tohutu võitleja ja üritas muudkui vastuvoolu ujudes torust välja saada. Sättisin end hästi vastu seina, et ta mind ei näeks ja lõpuks õnnestus ta sealt torusuust pihku haarata enne, kui vool ta taas alla oleks neelanud. Ronisin välja ja sellist asja pole veel enne juhtunud – kõik inimesed plaksutasid, hõiskasid, olid äraütlemata rahul ja õnnitlesid teineteist. „Ja nüüd ma olin nagu sangar seiklusfilmis ……!“ :)
Korraga hüüdis üks inimestest, et pojad olid supluse ikka üle elanud ja tulid teiselt poolt toru elusalt välja. Jummel tänatud, aga see oligi üsna lühike maa neil vastu pidada. Ema maandus nende juurde. Nüüd hakkasid asjad veidi käest minema, sest üks inimene läks karbis olevaid linde juba tiigile viima.
„Ära vii veel ära, enne pean teised ka kätte saama, sest muidu jääb ema nende kahe juurde ja ülejäänud saavad siis otsa!“
Otsustasin, et viime linnud suurele tiigile, aga nii, et emme ikka näeks mida me ta lastega teema. Ühtäkki oli emalind aga kadunud.
„Pagan, kas ta tõesti lendas minema?“
Haarasime karbi ühes ja läksime emmet „lastekisaga“ peibutama. Tuligi, aga maandus samasse kanalisse. Võtsin ühe linnupoja pihku, et ta häält ikka paremini kuulda oleks ja hakkasin taganema. Emalind tuli ettevaatlikult, aga taltsalt järgi.
Tiigi ääres palusin, et inimesed veidi kaugemale läheksid, sest emalind seda inimmassi pelgas. Ei kuulatud mind ühti ja nüüd ilmus välja ka juba mitu "targutajat", kes täpselt teadsid mida ja kuidas teha. Kurat küll, kus te siis olite kui oli vaja vees linde püüda? Takkaotsa tuli ka ühe Kanal 2 staari abikaasa oma lastega ja see lausa nõudis, et pojad koheselt vabastataks ja tiiki lastaks. Lisaks käskis mees ka mul peos olev linnupoeg koheselt lahti lasta. Palju õnne, emalind lendas selle lärmi peale minema. Tundsin kuidas närv hakkas täiega krussi minema ja käratasin härrale, et olgu vait ja ärgu õpetagu ega segagu!
Läksin ühe pojaga taas emmele järgi. Selle aja peale oli linnupäästjast härra aga juba kosklapojad omaalgatuslikult vette lasknud! Tore-tore! Kuidas ma nad nüüd kätte saan kui emaslind tiigile ei tule? Ongi pees kogu üritus! Muidu oleksin veel mässanud ja vabastanud nad kasvõi vana koha lähedal, sest ilma emmeta on nad raudselt hukas. Enam polnud midagi teha. Peos oleva poja hädakisa peale tuli emme siiski tagasi, aga märkas õhust teisi lapsukesi ja maandus nende juurde. Jesss, nüüd võis ka „peibutislinnu“ taas emme juurde lasta.
Inimesed olid hästi ägedad ja heatahtlikud. Lõpus oleksid nad võinud muidugi rohkem kuulata, mitte ammulisui neid linnupoegi passida ning silitada üritada. Üks proua sõitis rattaga isegi koju ja tõi mulle isetehtud vaarikaveini: „Võta-võta, saad vähemalt sooja, olid ju nii kaua vees!“ Hästi armas, aga sedapuhku otsustasin vähemalt ühel õhtul aastas kaine peaga magama minna.
Võtsin autost Mia ja märkasin korraga kojamehe vahele pistetud trahvikviitungit. Vererõhk tõusis viiesajani! Läksin seda ära võtma ja õnneks oli hoopis hoiatus: „Palume mitte parkida oma autot Kadrioru pargi keelatud alal!“ Jälle vedas, kuidagi jube nõme oleks mingi 30-50 euri selle rahmeldamise peale veel ka trahvi saada.
Lõpuks otsustasime koos ühe laheda prouaga, et kammime veel kogu kanali läbi ja äkki leiame ka selle viimase pojakese üles. Abivalmis poisid panid ratastega Jaapani aeda kontrollima. Kahjuks tillukest linnuhakatist polnud kuskil. Proua, kes isegi tillukest linnupoega kartis korraks sülle võtta, oli siiski kogu päästeaktsioonist suures vaimustuses:
Jäi veel üle kontrollida rannajoon ja ehkki see tundus ebatõenäoline, siis äkki sulekera siiski elas Narva maantee aluse pika-pika torusõidu üle. Loota ju võis, aga meres teda siiski polnud. Kuidagi väga kahju hakkas - oleks kõik 12 kätte saanud, vat siis oleks hing ikka paksult rahul olnud.
