Valencia poole ei julge vaadatagi. See siit üle lahe kenasti näha nagu peopesal, kuigi vahe oma 10 kiltsi. Ruts moondus taas prussakaks ja puges külmkapi alla prakku peitu.
Ütlesin poolakale, et siiski linna ei tule - vaja koera silitada ja toeks olla. Mees sai kenasti aru - ta enda koer ka arg ja kartlik. Ühtekad seega.
Ei siin muud kui masina uksed kinni, tümakas põhja, koer kaissu ja linna võin ka homme minna.
Ei mõista süüd. Siin omad kombed, millega ei osanud arvestada. Koerast lihtsalt kahju, aga elame üle. Eilsega võrreldes on kõik palju parem.