Kuigi sihikul oli kirik ja ta ei jäänud üldse pealegi, siis vastasin, et loomulikult teda, sest ta on kõige ilusaim prantslanna, keda eales olen näinud.
Koheselt toon muutus ja ütles naljatades, et nii ikka teha ei tohiks. Kas ta leidis lihtsalt põhjuse, et ise juttu alustada? Muutsin teemat ja küsisin, et ehk ta oskab head söögikohta näidata. Vastas, et läheb isegi just sööma. Lubasin välja teha.
“Tasuta lõuna vastu pole mul kunagi midagi,” oli ta kohe nõus.
Reeglina ma võõras keeles nalja teha ei oska. Sõnavara pole piisav ja tõlkes läheb palju kaduma. Sedapuhku olin pidurdamatu ja temake ainult naeris. Hea märk! Kuidagi lihtne oli temaga suhelda ja tundus, et oleme sada aastat juba tuttavad.
Kõik oli paigas – armas näolapp ja huumorimeel. Pikkus, laius ja kehamassiindeks samuti. Selle fikseerisin juba esimesel sajandiksekundil ära.
Ja mis peamine - vanus kah õige. Seni oli Saatan mu ellu saatnud kolmekümnendates või nooremaidki lapsnaisi. Selle kohtumise pidi tagama aga jumalik sekkumine. Olen rohkem kui kindel.
Pärast einetamist küsib, et mis mul edasi plaanis on? Vastan, et kiman Pariisi.
“Kahju! Oleksin tahtnud sulle linna näidata,” teeb ta ülepingutatult kurva näo pähe ja laseb suunurgad nimme väga alla.
“Järgmine kord näitad.”
Hallooo idioooot! Milline järgmine kord? Sa ei küsinud ei nime ega numbritki! Kuradi Pariis! Kes mind seal ootab? Täielik napakas olen! Ma pole elu sees prantslannaga ühte heitnud. Vähe sellest – ma pole isegi suudelnud ühtki naist, kes prantsuse keelt oskaks!
Imelik asi ja kui inime sulle meedlib, siis aju kiilub kinni ning hakkad suust välja ajama igasugu mõttetut jama. Küllap olete seda isegi kogenud.
Enne kui ta tööle tagasi ruttas, näitas ta ühe monumendi siiski mulle ära. See oli kohe seal lähedal. Hiidpeenis keset linna ei avaldanud mingit muljet, aga purskkaevu skulptuurid olid küll ägedad. Hobusel tuli peenike veejuga lausa söörmeist välja. Ja siis ta viipas hüvastijätuks ning läinud oligi. Haihtus nagu hommikune udu.
Saades aru rohujuure tasandil ajaloolise Eesti-Prantsuse suhete parandamise käestlaskmisest, tõttasin oma kümme mintsa hiljem talle järele. Nii kiire ajutöö! Tahtsin öelda, et ta võib lausa terve nädala mulle linna “näidata,” aga loomulikult oli ta kadunud nagu vits vette. Idiooooot olen! Siis sõitsin selle kiriku juurde, kus trehvasime.
“Õujeee! Loomulikult olin ma nii vastupandamatu, et tal võttis põlved nõrgaks ja nüüd lamab abitu ning liikumisvõimetuna kõnniteel! Ja ootab kuniks ma ta püsti aitan ning kätel koju viin. Kolmas kord idioooot!!!!”
Olen süüdi ja vedasin Eestit alt. Eriti mehi, sest vähemalt üks prantslanna mõtleb edaspidi, et Eesti mehed on mökud ja käib neist võimalikult suure kaarega mööda. Kõik minu süü ja palun kergemat karistust.
Vaat selline üliväga kurb lugu siis sedapuhku. Nutta tahaks. Nuuks-nuuks! Ainuke asi, mis lohutab on see, et eelmisel aastal lubas üks venelanna Narvat näidata. Tema suudan ma küll üles leida ja vaatame suvel siis vähemalt selle linna üle.
Koheselt toon muutus ja ütles naljatades, et nii ikka teha ei tohiks. Kas ta leidis lihtsalt põhjuse, et ise juttu alustada? Muutsin teemat ja küsisin, et ehk ta oskab head söögikohta näidata. Vastas, et läheb isegi just sööma. Lubasin välja teha.
“Tasuta lõuna vastu pole mul kunagi midagi,” oli ta kohe nõus.
Reeglina ma võõras keeles nalja teha ei oska. Sõnavara pole piisav ja tõlkes läheb palju kaduma. Sedapuhku olin pidurdamatu ja temake ainult naeris. Hea märk! Kuidagi lihtne oli temaga suhelda ja tundus, et oleme sada aastat juba tuttavad.
Kõik oli paigas – armas näolapp ja huumorimeel. Pikkus, laius ja kehamassiindeks samuti. Selle fikseerisin juba esimesel sajandiksekundil ära.
Ja mis peamine - vanus kah õige. Seni oli Saatan mu ellu saatnud kolmekümnendates või nooremaidki lapsnaisi. Selle kohtumise pidi tagama aga jumalik sekkumine. Olen rohkem kui kindel.
Pärast einetamist küsib, et mis mul edasi plaanis on? Vastan, et kiman Pariisi.
“Kahju! Oleksin tahtnud sulle linna näidata,” teeb ta ülepingutatult kurva näo pähe ja laseb suunurgad nimme väga alla.
“Järgmine kord näitad.”
Hallooo idioooot! Milline järgmine kord? Sa ei küsinud ei nime ega numbritki! Kuradi Pariis! Kes mind seal ootab? Täielik napakas olen! Ma pole elu sees prantslannaga ühte heitnud. Vähe sellest – ma pole isegi suudelnud ühtki naist, kes prantsuse keelt oskaks!
Imelik asi ja kui inime sulle meedlib, siis aju kiilub kinni ning hakkad suust välja ajama igasugu mõttetut jama. Küllap olete seda isegi kogenud.
Enne kui ta tööle tagasi ruttas, näitas ta ühe monumendi siiski mulle ära. See oli kohe seal lähedal. Hiidpeenis keset linna ei avaldanud mingit muljet, aga purskkaevu skulptuurid olid küll ägedad. Hobusel tuli peenike veejuga lausa söörmeist välja. Ja siis ta viipas hüvastijätuks ning läinud oligi. Haihtus nagu hommikune udu.
Saades aru rohujuure tasandil ajaloolise Eesti-Prantsuse suhete parandamise käestlaskmisest, tõttasin oma kümme mintsa hiljem talle järele. Nii kiire ajutöö! Tahtsin öelda, et ta võib lausa terve nädala mulle linna “näidata,” aga loomulikult oli ta kadunud nagu vits vette. Idiooooot olen! Siis sõitsin selle kiriku juurde, kus trehvasime.
“Õujeee! Loomulikult olin ma nii vastupandamatu, et tal võttis põlved nõrgaks ja nüüd lamab abitu ning liikumisvõimetuna kõnniteel! Ja ootab kuniks ma ta püsti aitan ning kätel koju viin. Kolmas kord idioooot!!!!”
Olen süüdi ja vedasin Eestit alt. Eriti mehi, sest vähemalt üks prantslanna mõtleb edaspidi, et Eesti mehed on mökud ja käib neist võimalikult suure kaarega mööda. Kõik minu süü ja palun kergemat karistust.
Vaat selline üliväga kurb lugu siis sedapuhku. Nutta tahaks. Nuuks-nuuks! Ainuke asi, mis lohutab on see, et eelmisel aastal lubas üks venelanna Narvat näidata. Tema suudan ma küll üles leida ja vaatame suvel siis vähemalt selle linna üle.
