Rotterdam

Jää jumalaga Mann, sest tuules oli ramm ja reisusihiks oli meitel teadagi, milline linn. Sobib mulle see linn nagu rusikas silmaauku. Uus ja vana harmooniliselt kõrvuti ning mõistagi need võrratud kanalid, mis kümnete kaupa linnast läbi voolavad. Jäime ühe kõrvale lausa ööseks.

Õhtul hilja panin järgmise päeva tarbeks veel paagi ka täis ja see tegi tankla töötajale palju nalja:

“Vaata kui ilus number tuli välja, ühed puhta reas. Kas meelega sättisid?”

Ei ma pannud tähelegi ja lihtsalt juhtus niimoodi. Hommikul kõllas eksnaiska, sest megaigatsus olla peale tulnud. Lobasime jupp aega kui korraga pärib, et kuidas mulle Luksenburg meeldis? Vastan, et nii ja naa. Talle meeldinud aga väga ja see olevat just selline linn, kus hea vanaks saada.

Ohh neid naisi ja nende püha lihtsameelsust! Vanaks saad sa Kalamajas kullake ja passid mitte printsi vaid ikka sama vennikest, kes sind esimesena altari ette viis ehk mind.

Edasi viib me tee Amsterdami, kus viibime ehk homseni. Teada tuntud mõnus linn. Seal on kaks ülesannet – Rebekale vaja mingi Hollandis toodetud tehnikavidin sebida, sest kodus olevat kaks korda kallim. Ja mõistagi Punaste laternate tänav. Nimelt sai üks mu sõber just seal maailma kõige viletsamat keppi.

Tasub vist katsetamist, kuigi maailma viletsaimat seksi olen juba saanud küll ja küll. Küllap teiegi, sest teinekord juhtub nii, et inimesed lihtsalt ei klapi, kuigi tegutsemissoov on alul väga vali.

Kellele kanepit oleks vaja kaasa tuua? See siin samuti kaks korda odavam kui koduuulitsatel.