Barcelonas ärkasin selle peale, et Ruudi haugub kõvasti. Põhjus lihtne ja üks jaapanlanna tuli pildistama. Sinnamaani oli kõik hästi, aga ta soovis, et Ruts kaamerasse vaataks ja hakkas teda hüüdma. See oli juba liiast.
Eiffeli torni juures, aga tahtis Ruts ühe kirevalt riides oelva paari nahka pista. Eks nad õrritasid ise ka ja koputasid vastu akent. Mees hiljem ütles, et ta naine kardab koeri ja ta nimme kiuas teda natuke ning tõi auto lähedale. Lõppkokkuvõttes oli kõigil tore – Nõps ja Ruts said keset Pariisi hääled puhtaks kõhida ning noorpaaril ka nalja nabani.
Nii palju on muutunud, et Nõps magab pahatihti istme ees maas ja Ruudi vallutab selleks ajaks kõrvalistuja trooni. Ka see teeb ilmarahvale palju nalja kui teda ülimalt tähtsa näoga kaardilugeja rolli täidab. Enda jaoks tähendab see topeltettevaatlikust ja taolist sõidustiili, mis igasugu äkkpidurdused välistab. Mõistagi olen ma kuulnud rihmadest, mida saab turvavööna lukustada või transapuuridest, aga nii pikkade otsade puhul neid kasutada ei saa kuid nagu juba mainisin, siis olen ettevaatlikkus kuubis.
