Tegin neist piltigi. D’Artagnani polnud. Ta noor mees ja küllap võrgutab suvalises kangialuses mõnda mademoisellet. Poseerisid lahkelt kuid siis tegi üks musketär suu lahti:
“Bla-bla-bla ja bla-bla-bla ........ telefonn!”
“Oi kui tore! Imelik nimi sul ja mina olen Heiki,” arvasin, et mees tahab tuttavaks saada.
“No, no, no! Bla-bla-bla ja telefonn!”
Mida kuradit? Tahab mu telefoni endale või? Siis jagasin ära, et need polegi musketärid vaid kardinal Richelieu kõrilõikajad. Parim kaitse on rünnak ja nii ma eluga või vähemalt arestimajja sattumisega riskides pihta hakkasin:
"Halloo härra Telefonn! Millal sa viimati hobusele juua andsid? Kas sul pasakorjamiseks kotid on kaasas või reostad meelega nn armunute linna. Mis siis juhtub kui armunud sisse astuvad ja libastuvad? Armastus saab kohe otsa ja sellele sa ei mõtle Telefonn!"
Hobune hirnatas kurvalt ja tõlkes tähendas see häälitsus, et viimati sai ta sõõmu puhast vett aastal 1978. Ohh sa raks ja nüüd sain kohe tigedaks ning käisin välja sõnadesse pandud tuumapommi:
“Monsieur Telefonn! Ära kujuta üldse ettegi, et see asi nii jääb. Koju jõudes teatan kuhu vaja ja saadan PTA sulle kukile. Üks euroliit kõik ja nad võivad siin ka kontrollida! Isegi FBI tüübid pelgavad neid! Siis on sul pekkis ka ja enam uhkelt linna vahel hobusel ei kappa vaid hakkad parkimistrahve vormistama või lähed poodi turvameheks!”
Mehel tõmbas näo kaameks ja näitas kätega rooli keeramist. Seejärel tegi näppudest mobla, mille pani kõrva äärde ning siis vibutas näppu. Issand kui lahe – ma oskan viipekeelt ja ta tahtis lihtsalt öelda, et ära rooli taga olles moblaga räägi ega pilte tee.
Igatahes duellile mind ei kutsutud ja läksime sõbralikult lahku. Leppisme kokku, et tema ei tee trahvi ja mina ei teata PTA-le. Lõpp hea, kõik hea. Ja mis peamine – nende hobused said lõpuks ometi juua!
