Koeraprobleemi lahendasime nii, et viskasin kola voodi peale ja Ruudi oli kongis. Nõps aga vannitoas. Või kemmergus kui soovite. Lõuna ajal tegime pikad jalutuskäigud ja siis sitsisid teise poole päevast veel. See oligi pikim ja jubedam päev, mida ropult kartsin, aga kõik sujus laitmatult. Kahel teisel päeval kulus töödele 3-4 tundi ja see oli juba koertele puhas nohu. Ise passisin ootesaalis ja vaatasin Jupiteri pealt "Vera" sarja otsast otsani ära. Aeg kulus tõesti siva.
Sain tüübiga, kes masinat tegi hästi läbi ja vahetasime numbreidki. Ei olnud Hispaania nimi. Hoopis Mark. Ütlesin, et kui Eestisse peaks sattuma ja jänni jääb, siis saab alati minuga arvestada. Mark vastas samaga, et alati Hispaanias olemas kui abi peaksin vajama.. Leppisime kokku, et järgmisel aastal täpselt samal ajal kohtume taas.
Lisaks andis ta mulle veel paari linna ja vanade kindluste nimed, mida KINDLASTI pean nägema. Väga ilusad pidid olema. No vaatame siis üle. Tundub, et vanglaaeg sai otsa ja nüüd sõltub juba tujust, millal ja kuhu ma oma saaninina keeran.
Täna mõtlen, et Andorras pole ju ka käinud. Kuigi vaid 200 km kaugusel, aga hoopis teises suunas. Küll ma välja mõtlen ja pean koertega nõu, aga see on juba homne ülesanne. Võib-olla ülehomne?
