Viimaks küsin, et on ta omale lõpuks mehe leidnud või on ikka ripakil? Ikka ripakil, vastab. Ma kohe hõiskama ja lohutama, et väga hästi ning küll ma ta kunagi ikka ää võtan.
Ta kohe manitsema, et ma üleliia ei erutuks ja asju ette kujutama ei hakkaks. Ma vastu, et ole kuss naine ja pole mu ellu täna mingit "elavat etteheidet" küll vaja. Kuskil paarikümne aasta pärast ehk kui mähkmeid peab mul vahetama või toitma hakkama.
Sa tahad siis hooldajat, küsib nõudlikult. Ei-ei, mitte mingil juhul! Jääme ikka viisakateks ja nimetagem teda siiski abikaasaks või vähemalt kallimaks!