Uskumatu lugu. Leidsin talle paar ülihead kodukest, aga tüüp hammustas ning tõmbas leelet. Metsast tuli välja vaid minu peale. See on lugu, mida lapselapsed saavad edasi kanda.
Mu sõbrad, kes kursis, teevad tüübile sügava kummarduse. Ta on seda ka väärt. Mul on aint kaks sõpra - Rein ja Andrus. Ülejäänud on tuttavad või kolleegid. Juba kooliajast saime asjad paika. Betoon, mitte inimesed. Parim kirjeldus meie vaheliseks suhteks.
Ei me räägi iga päev. Pole vajagi, aga kui jama majas, siis on nad olemas. Ka mina nende jaoks. Ja nüüd need sõbrad langetavad pead, sest Ruudi on üle.
Koos me kaome õhtul põhku ja hommikul ärkame ning Rutsi esmane ülesanne on mulle liiter tatti näkku määrida. Vastik ja lahe ometigi ka.
Muide, Andrease suurim elamus polnud lossid ja tornid vaid Rutsi äratus. See oli poisi suurim ja parim hetk.
Temast saab hea mees. Lora. On juba. Küsis issi nõu, et tahab ka koera võtta ja mida arvan?
Ütlesin, et ära võta, sest loom vajab sind 24/7. Kepi ja müra. Kui hormoonid rahunevad, siis võta koer, aga kui võtad siis ka matad. Nii meie peres käib. Tahad niisama kaissu võtta, siis tule minu juurde.
Ruudi ei tea sellest jutust miskit. Ta on toidetud, hoitud ja armastatud. Ometigi on ses loos paras annus müstikat - miks ta just mind valis?
