Miks nad rihma otsas on?

Seda küsimust olen kuulnud Portugalis juba õige mitu korda. Vaatavad justkui loomapiinajat.
Vastan, et nad teid ära ei sööks. See mõistagi neid ei rahulda, kuigi otsest hukkamõistu ei järgne.

"Olen ise loomapäästekutt ja ärge muretsege. Needki koerad on päästetud ja ma ei tee neile kurja."

Vestluse toon koheselt muutub. Portugalis loomapäästet pole. Vist pole vajagi, sest otsa ei sõideta ja olen näinud vaid ühte haraka laipa.

Ma jälgin inimesi. Meeldib, kuidas nad vaatavad loomi ja lapsi - pilk on soe ja ikka naeratavad.
Isegi Andreas ütles Sintra linnas ühele, et seda on nii hea näha, kuidas nad loomadesse suhtuvad.

"Portugalians are very kind with animals. It's very cool!"

"Yes, we love them. I have dog too. Most important person in my life."

Vabandan kui grammatikaga puusse panin, aga tulistan puusalt ja moblas väga teksti ei toimeta.
Kell on 10.26. Nõps on haukunud umbes täpselt 2 tundi ja 16 minutit. Ilmselt ta kuulutab nagu Putin, et kuhu on astunud tema käpp, ongi Eesti Vabariigi territoorium. Maaamet tehku siva uued kaardid!

Jäägu nii. Teemaväliselt - EST numbrimärk tekitab üllatust ja hämmeldust, et selline tilluke "külake" olemas on ja liitu kuulub. Ja veel. Siinsete arusaamiste järgi olen vist loomapiinaja.