Suurpuhastuse päev. Masin sai läikima. Vähemalt seest. Õuest korjasin ka jama ära. Endal kenam olla ja välja vaadata. Seda ikka jagus terve kotitäie jagu. Ka Lissabonis elab hunnik kodanikke (loe: sitapäid), kes prahi ikka maha viskavad. Kurb.
Loomapiinamine. Vaesed koerad pidid nädala plekist vanglas olema. Eks nad said loomulikult mägede ja põldude vahel joosta ka, aga ilmselt vähe, sest esimesed viis tundi Nõps ainult haukus. Küll sääse, liblika, inimese ja siis iseenda peale.
Ruudi tahab õue jäädagi ja magada seal nagu Horvaatias. Kamandan ikka tuppa, sest öösel kisub jahedaks. Ema ütles kunagi, et kahjuks ta pärandas meile oskuse elust mitte rõõmu tunda. Lora puha - olen sigaõnnelik nüüd ja praegu ning täiega rahul, et just sellist elu kogeda saan.
