Mu natuke haige vanamemmest masin võttis mägesid üsna kergelt. Ikka pabistasin ja polnud üldse kindel kas julgen tulla. Praegu olen täiega rahul ja on ikka hea auto välja mõeldud - isegi rikkis peast näitas teistele valdavalt tagatulesid.
Porto linn. Siit sai kõik alguse ja riik nimegi. Keldid elasid alul. Siis andsid roomlased molli. Umbes nii mäletan õpitut. Sõitsime linnale ringi peale ja hing puhkas. Mulle ei meeldi tegelikult suurlinnad. Kui Eestiga võrrelda, siis Porto on Tartu. Natuke suurem. Ülikool ja puha. Eestlasi pidavat ka seal õppima.
Ööbime ikka Atlandi ääres ja arvan, et jääme suisa paariks-kolmeks päevaks enne kui Porto linna enesele pähe õpin. Avastamist seal on.
Ma nii kaifin neid ookeanilaineid. Te ei kujuta ette. See on nii äge kuidas siin on rannik rahvale avatud ja jaluta või kümneid ja kümneid kilomeetreid, aga otsa ei saa. Restoranid, istumiskohad, mänguväljakud lastele ja koertele, autoparklad jne jne. Kõik on olemas. Kahju, et kodus seda kasutada ei taheta või osata. Samas kolme kuu pärast aastas pole ehk mõtetki megasummasid kulutada.
Nõps keeras taas jama kokku. Lasin ta rannas jooksma. Ja korraga hüppas vette, oli jupp aega kadunud ja siis tiris haikala kaldale.
Mul kalakesest kahju ja esimese ähmiga hakkasin koheselt kunstlikku hingamist tegema. Siis tuli meelde, et tüüp elab ju vees. Vett vaesekesele suhu valamiseks polnud. Kohalik peet ehk portvein oli taskus - see siin odavam kui vesi. Valasin kogu pudeli sisemusse.
Lõpuks sain haile eluvaimu sisse ja lasin vabaks. Andis ikka tarida. Raske kuramus!
Nüüd jälle mure suur - kuidas ta vaeseke purjus peaga ookeanis hakkama saab? Hea, et kalakaitse ei näinud. Need siin ranged. Eriti nende vastu, kes veeelukatest alkohoolikuid teevad.
Nüüd läks jälle lappama. Teate juba isegi - rohud võtmata.
