Röögin hääle ära. Ruts lõpuks tuleb. Nõps kadunud. Meenutan, et minu patsiendid on valdavalt loomad, kellega mitte kunagi mitte midagi ei juhtu.
Sestap olen päris paranoiline ja näen igasugu asju ette. Ausalt öeldes olen liighoolitsev kanaema, kes alati kõige hullemat ette näeb.
Nüüd on nad toas. Siin ruumis paha juhtuda ei saa, aga see tädike ikka oskab südamevalu ja hirmu hinge külvata. Nad on saanud megapalju jalutada, aga mitte vabalt joosta. Nii väljamaal jäägugi - jäävad vähemalt ellu.
