"Pääsküla vanake jõudis koju tagasi!"

Pääsküla "Rimi" juures jäi üks vana koerake inimestele silma - värises ja tudises teine ihuüksinda jupp aega. Helina Rassel pakkus talle öömaja. Heas mõttes segane mutt, kes kogu oma elamise vigaste või eksinud loomadega täidaks. Olen teda küll noominud piiri pidama, aga näikse, et ilma korraliku naisepeksuta talle mõistust pähe juba ei pane.

Eile oli Helinal tihe tööpäev ja sestap palus ta mul omanik üles leida. Vana kodukandi külastus, kus igat peni teadsin, tundus igati ahvatlev ja nii me väsimatud kolm musketäri koos Nõpsi ja Rutsiga sammud sinna seadsimegi. See koer oli paraku aga täiesti võõras mulle.

Poes lobasin müüjatega, tore kohtumine. Kõik nad olid koera näinud, aga täpset elukohta ei teadnud mitte. Sama jutt kohalike elanikega.

"Head teed Arinake!"

Elu on nagu sebra - triibuline. Nüüd näikse aga valge triip lõppema ning must koos halbade uudistega tungib taas peale. Läkski mul väga pikalt väga hästi ja pea sajaprotsendiliselt jäid kõik Loomapäästegängi patsiendid ellu!

Eile õhtul sain teada, et Setumaalt päästetud Mõmmik ei saa siiski praegusesse peresse jääda, sest kisub tüli teise isase koeraga. Ma väsisin justkui laksust ära ja igasugune tuju kadus - nii tore pere ja ta tunneb end seal nii hästi. Vaene loom peab jälle kolima ja ümber harjuma. 

Hommik algas aga peretütar Olja kõnega, mis oli kurvemast kurvem ja õudsamast õudsam - sellist lõppu ei vääri meist keegi.

Koerad ja peremehed läevad tõesti ühte nägu!"

Ja sellised ilusad metsjeesused me tõesti oleme. Inimesed ei tee enam väga vahetki. Koer ja peremees lähevad tõesti ühte nägu!

Ja me Nõpsiga vannume pühalikult - sel nädalal veel päid ei pese, juukseid ei kammi ja ka juuksurisse ei lähe! Aamen!

Lõngused ruulivad! Jeeee! Viskame tukka!

"Maha lamekõhtlased!"

Sattusin kliinikusse, kus enamiku personalist moodustavad naised. Kiikasin ka söögituppa. Appi - poolapaljaste meeste pilte sein täis!

Tundsin end puudutatu ja solvatuna. Täpselt nagu need spordinaised, kes hiljuti suvaliste bikiinipiltide peale üle maailma hingeldama kukkusid. Nende ees vabandati. Minu ees mitte!
Tundsin end nagu lihatükk - naised jõllitasid silmad punnis. Üks isegi häbenemata kubemepiirkonda. Lahkudes pidasin vajalikuks karjatada, et keegi mu taguotsa sel ajal ei passiks!

Üleüldse olid need mingid imelikud loomaarstid - kleebivad mingite pubekate pilte, kus ainult kuus niru lihast näha on.

"Taas üks loomapiinaja pääses puhtalt!"

"Tervitused Heiki,

Edastan teile elektroonilisel kujul siis KrA nr XXXXX lõpetamise määruse (põhistamata) nagu soovisite. Annan märku ka sellest, et lõpetamise määrus edastatakse teile ka kirjalikul kujul ümbrikus, MTÜ Loomapäästegrupi aadressil Tallinn, Kopli tn 69A.

Enda teadmisi kasutusele pannes püüan teile põhistada määravaks saanud asjaolud ära:

"Kes peidab end tihedas võpsikus?"

Eile panin Facebooki ühe foto ja palusin ära arvata, kes end võpsikus peidab. Panen täna uuesti loo lõppu, et ka hea blogilugeja saaks otsimismängus osaleda. Pakuti kassi ja jänkut. Mõlemad valed ja loodus pakub parimat kaitset isegi palju suuremale mõmmibeebile.

"Mõmmibeebi?!", nüüd lõi keskkonnaametnikul põhja alt ja kõik häirekellad peas põlema. "Mis temast sai? Sa ei tohi! Ta peab surema! Loodus ise käseb! Sa lausa kerjad uut relvastatud läbiotsimist - mul automaatidega pollarid telefonikõne kaugusel!"

Kohe räägin ühe õige uskumatuna tunduva loo, mis juhtus, aga kõik oligi täpselt nii nagu räägin. Istusin ja vaatsin mõmmikule otsa. Keeras teine häbelikult pea kõrvale, aga silmanurgast piidles ikka:

"Määratlesin end naisena ja läksin sauna!"

Käisin saunas. Avalikus linnasaunas. Naistesaunas. Nimelt identifitseerisin end eile kolm tundi naisena. Heidi, mitte Heiki oli nimeks.

Pekki ja sain kohe esimese minuti jooksul kaks kausitäit keevat vett kaela. Nüüd kestendan nagu maduuss. Ise arvan, et teise astme põletus.

"Vastikud sadistid! Mehed teid küll saunas keeva veega vastu ei võta!", hüüdsin põgenedes.

"Kui palju lemmikloomi utiliseeritakse tegelikult?"

Täpset arvu ei tea vist väga keegi, sest Väike-Maarjas asuv tehas äriandmeid välja ei anna. Viimati vahendas meedia säherdust arvu nagu 20 tonni. Kunagi ammu, üle 10 aasta tagasi kui Tuuli Koch sel teemal lugu tegi, oli number 30 tonni ja enamus neist kassid. Tollal polnud mingit saladuseloori.

Veel üks asi, mille tahaksin ära õiendada - Väike-Maarjas ei põletata loomi nagu paljud arvavad vaid esmalt tehakse neist koos tapamajade jt jääkidega hakkliha ning seejärel läheb lahti üks keetmiseprotsess, mille tulemusena sünnivad juba uued "tooted". Nii tollane tehase boss mulle seletas.

"Rohkem intekaid ei anna! Vol.100"

"Rohkem intekaid ei anna ja Loomapäästegrupp peab leidma uue kaanepoisi!", praalisin mõnda aega tagasi. Mnjah, käige mu sõnade, mitte tegude järgi, olen sunnitud täna möönma.

Helistas ükspäev Priit Pullerits ja rääkisime pikalt. Nii sellest kuidas polaarjoone taga 43 kraadises pakases virmalisi passisime kui naistest ja loomadestki. Pea tund läks märkamatult. Hea vestlus, sest polnud juba ammu-ammu lobisenud.

Üks tähelepanek veel - ma võin kümne aasta pärast Marsilt naasta või kahekümne aasta pärast põlevast majast hunnikus lapsi välja tuua, aga ajakirjanike esimene küsimus on ikka kas andsin siis naisele kere peale või mitte? Mis parata ja ju see peab siis nii olema.

Kertu Jukkum: "Sa Heiks oled pervert!"

Kertul on suur mure. Ülikoolitöö jaoks vaja reaalselt jälgida loomapäästjate tegevust paari-kolme päeva jooksul. Nii ta helistaski:

"Nüüd veedame paar päeva koos. Sul pole valikut! Issand, aga sa oled ju pervert!"

"Tõsi, raske salata, aga kui tahad diplomit ja asjatundlikku juhendajat, siis pead perverdiga leppima. Ega ma tegelikult ise ka taha - sa nagunii armud ära, siis tuleb juba väikene beebi mängu, lõpuks avalik lahutus nagu tänapäeval tavaks. Karm saab see olema!"

"Mõmmi uus kodu vanajumala selja taga"

Ei ole paremat reisikaaslast kui Mõmmi - vaikne ja rahulik, mitte nagu mu hullud, kes heast peast sõidu ajal kongi ust kraapima või haukuma kukuvad.

Mõmmi uus kodu saab olema Tartumaal Nõo alevikus otse kiriku taga. Hea kui vanajumal kohe käepärast võtta on. Uude koju jõudes tuli masinast välja ja hakkas kohe uudishimulikult elukohaga tutvust tegema. Oi talle meeldib liikuda! Vanas kodus ketti aheldatuna joonistas ta maha number kaheksa, mis külje pealt vaadates lõpmatuse märgina paistis. Märk lõpmatuseni kestvast piinast? Kohe vagu oli maapinnas.

Kes tahab võib muidugi selles mingit traagilist sõnumit otsida, aga koer hullus samamoodi nagu puuridesse vangistatud loomad - need lasevad samamoodi ringiratast. Enam tal seda muret pole ja liikuda saab ta just niipalju kui hing ihaldab. Juba eile said pikemad jalutuskäigud uute omanikega tehtud ja Mõmmi oleks tatsanud vat, et hommikuni välja.

"Hurraa! Mõmmi-poiss ja Kusti-Musti on valmis astuma uude ellu!"

"Kuradi, kuradi, kuradi kurat!", pean alustama seda igati positiivset lugu vandumisega. Asi nimelt selles, et Mõmmil kodu ju täitsa olemas, aga nüüd on number kadunud. Olen pool päeva otsinud, aga mida pole, seda pole.

Mu laual on nimelt rangelt organiseeritud korralagedus, kus lipikutel kõik kenasti kirjas. Ja nüüd viskasin vajaliku papri ära. Otsisin meilid ja kirjad ka läbi - tulemus sama. Ja neid ikka oli, ainuüksi messengeri spämmis 178, andis lapata. Väike vihje tuleviku tarbeks: kui asi kiire, siis kirjutage otse heiki@animalrescue.ee, sinna pagana messengeri satun nagu jumal juhatab ehk väga harva. Ka kõneregistrit on pea võimatu lapata, sest kõnesid ju sadades.

"Kas öösihikute kasutuskeeld on ajakohane ja mõistlik?"

"Kas öösihikute kasutuskeeld on ajakohane ja mõistlik?", küsib Optukwelt'i nimeline firma oma kodulehel ja edatsab seal sihikuid soosivat müügimheejuttu pika joruna.

"Me alla viie põdra nagunii kunagi ei too on!", hooples üks uusrikas, kes lõbu pärast jahil käib.

"Värske pealinlane härra Peedu Mets"

"Ta on isiksus suure algutähega. Seepärast ongi ta härra ja mehe perekonnanimi annab vaid kaalu juurde. Suhtle vastavalt ja ainult täisnimega", naerab Anastassija varasemalt Possu nime kandnud koera õrnalt silitades.

"Jätate ta siis omale? On see ikka kindel?"

"See oli kohe kindel, et ta meile jääb ning enam ei loobu me tast mitte iialgi! Ta on nii armas ja tore! Kõige toredam ja kõige armsam koer maailmas!", lausa kiljatab Anastassija mu pärimise peale.

KODU LEITUD,AITÄH! "Lugege, mõelge ja aidake kaasa kui saate!"

"Tere, kirjutan väga suure murega. Selline lugu, et kui võtsin korteri, siis olid koerad lubatud. Nüüd otsustati, et siiski ei lubata. Uut korterit mul pole kindlasti võimalik hetkel võtta. Kui neid ära ei anna, pean päevapealt välja kolima, aga mul poleks kuskile minna!

Sain nad sõbranna juurde hoiule, kuid homseks peab ka tema nad ära saama kodust. Ütles juba, et kui homme minema ei vii neid, võtab karmimad meetmed käsile. Olen kõik tuttavad , pere ja sõbrad läbi uurinud, kuid keegi ei saa kodu ega hoiukodu pakkuda.

"Räpasest kuudist ja ketist hopsti kaissu ja voodisse suure hoolimise ja armastuse keskele!"

Kas tunnete ära? Vaadake viimast pilti. Vaevalt küll ja ei tundnud ää ma isegi. Üks kohalik Setumaa naine uuris kuidas kutsadel läheb? Olevat mures, sest nad elanud ka ju kodus "täiesti normaalselt".

Ka vanaperemees torises, et oleks võinud ikka emme kutsikatega jätta - igav on ja millest ta nüüd elama hakkab. Teadmiseks, et külarahva sõnade kohaselt sai sealt majast varasemalt koeralapse ka viinaputli eest kätte. 

" Kõige puhtam. Kõige ilusam. Kõige kuulekam. Kõige nunnum ........"

"Ja, ja, ja! Need kõik käivad minu ja ainult minu kohta, aga lisaksin veel juurde, et ka kõige näljasem koer maamuna peal olen just mina!

Aga kõhna ma enam pole - tervelt kilogrammi ja natuke pealegi olen juurde võtnud! Nüüd olen ma kõige paksem ka!", toriseb Mõmmi kui teda kõrva tagant sügan.

Loomaarst dr. Jürgen Mitt arvas, et täna on see päev kui hakkame parasiite killima. Andku viroloogid, bakteroloogid, seksoloigud, uroloogid, ufoloogid ja kõiksugu muud "loogid" meitele andeks. Nüüd läeb retsimiseks ja armu ei anta!

Lisan mõned "enne ja pärast" fotod ka - hea võrrelda ja näete oma silmaga, mida me teie poolt annetatud rahaga teeme.

Seotud lugu: "Mõmmi - Tallinna puhtaim koer"

"Hurraa! Marta koos beebidega jõudis hoiukoju"

"Marta koos beebidega jõudis hoiukoju. Suurest õnnest lasi esiteks kohe ühe korraliku junni koridori   Algul oli tibudega puuris ja ei julgenud välja tulla, aga vähehaaval muutus julgemaks.

Koertel on ikka emapiimaga kaasa antud teadmine, et diivan on kõige parem koht majas. Ja nii me nüüd veereme - proua vaatab sofal seebikat ja beebid teevad külakuhja", kirjutas Külli Kruuspak, kes Setomaalt päästetud koeraemmele hoiukodu pakub.

"Paanika Männikul - ohtlik mürkmadu ei lasknud elanikke majja!"

Sõna ohtlik peaks muidugist jutumärkidesse panema, sest päiksekarva veidi teistmoodi nastik kujutab ohtu vaid närilistele, sisalikele ja väikestele lindudele, kes enne nahka pistmist ta surmavat kägistamist taluma peavad.

Egas tavainime seda tea ega peagi teadma. Sestap on igati arusaadav, et ühe Mahla uulitsa välisukse ees peesitav võõramaist päritolu maduuss hirmu naha vahele ajas ja päästjaid kiiresti kohale kutsuma sundis. Mehed püüdsid kodunt plehkupannud mao kinni ja andsid Loomapäästegrupile üle. Tanel Veskimäe käis järel ja ega ta selle üle muidugist väga õnnelik olnud.

"Vastik aeglane surm! Veis kukkus karstiauku ja sinna ta jäeti!"

Murekiri:

"Kostivere karstialal karjatab üks soomlane lambaid ja veiseid. Kaks nädalat tagasi leidsid lapsed ühe surnud veise karstiaugust ja nüüd käivad nad seda iga päev "imetlemas". Omanikku ja keskkonnaametit teavitati, aga keegi ei ole reageerinud.

Nüüd pöördungi viimases hädas teie poole, et äkki saate abiks olla. Selle soomlasega on väga palju muresid olnud. Võin kõike lähemalt rääkida."

"Säh! Ma kah karantiinis nüüd!"

Köhisin hommikul. Kohe nii kõvasti, et vesi silmist väljas. Tatti pritsis ka. Maski muidugist ees polnud.

On põhjendatud kahtlus, et võisin end nakatada. Jään vabatahtlikult nädala lõpuni isolatsiooni ja väga ringi ei toimeta.

Ära ole sama hoolimatu nagu Heiki! Mask ette! Ka kodus! See pole mingi vabandus, et üksi elad. Viiruseussi uued tüved on veel salakavalamad!

"Rõõm ja kurbus korraga - Marta koos põnnidega lahkus kliinikust"

Alles eile oli siiski see päev kui Marta haigemajast minema sai. Ülisõbralikul koeral oli suhtkoht savi, aga Petcity klliniku rahvas oli korraga nii rõõmus kui kurb ka. See on ka arusaadav, sest nad pea kõik pingutasid, et veidi teistmoodi "emme" end võimalikult hästi tunneks.

Kliinikusse saabudes tegi üks põnnidest hirmsat kisa, sest oli veekaussi kinni jäänud. Emme Marta jättis ta päästmise usaldavalt minu ülesandeks. Nii kui titt taas kuiva maa peal, hakkas kohe sülle pugema - küll ta hakkama saab, nüüd tegele minuga!

"Mõmmi - Tallinna puhtaim koer"

"J U B E  K O H T! J U B E D A D  I N I M E S E D  O N  S I I N!", hakkab Mõmmi, kliinikurahva poolt küll Karuks kutsutav koer koheselt kaebama kui Petcity kliinikute pealiku Jürgen Mitt'iga tema tuppa astume.

"Nad panevad mind puuri. Nad kustutavad tule ära kui lahkuvad ja jätavad mu pimedasse! Nad on sadistid! Toidukott on siinsamas poole meetri kaugusel õrritamiseks, aga kätte ma seda ei saa. Heiks, tule appi - mul on maailma kõige suurem nälg!", jätkab Mõmmi oma lõputut valjuhäälset jauramist.

Vaatan nõudlikult Jürgenile otsa ja nõuan selgust. Loomaarsti arust sain ma koera keelest täiesti valesti aru:

"Võimatu missioon - kuidas kass elusalt käigukasti vahelt kätte saada?"

Lood loomadest on paljuski tegelikult hoopis lood ka inimestest endist. Kuidas teie oleksite käitunud kui oleksite leidnud kassi oma masina sisse kinnijäänuna kõvasti mjägumas?

Kas oleksite rahumeeli minema sõitnud, sest ega elu saa ühe kassinäraka pärast seisma jääda? Või oleksite raisanud hunnikus raha ja aega, et loomake elusalt ja tervelt kätte saada? Ärge vastake vaid mõelge lihtsalt omaette.

Eile üks eriskummaline kiisu päästmine tõesti toimus. Aleksander Ots leidis kiisu oma auto alt - oli teine pugenud nii sügavale agregaatide vahele, et vahelduva eduga vaid sabaots paistis. Kassid on paganama osavad peitusemängijad ja neid võib kohata esmapilgul lausa ilmvõimatutest kohtades. Eilne pugemine oli ses mõttes erandlik, et vaene loom jäi täiesti kinni ja omadega jänni.

"Pesupäev"

"Nafta ümberpumpamist piirasime, aga kas venelased tulid Kopli lahele nüüd sõnnikut laevalt laevale laadima?", päris proua Peaminister Keskkonnaministrilt rangelt.

Valitsuse kriisistungi tingis Kaku- ja Õismäe, aga ka Rocca al Mare elanikelt saabunud kaebustetulv, milles kurdeti rämedalt vänge õhu üle.

"Nõpsiku kohtumine MAAILMANABAGA"

Hommik. Pelguranna uulitsal on vaid kaks inimest - mina ja taamalt lähenev nooremapoolsem meessoost tervisesportlane, kes rahulikult sörgib. Ruudi oli juba autos ja sõiduteed ületades panin Nõpsi lühema rihma otsa.

Täna oli Nõps vaikne, sest tavaliselt peab kogu Stromka teadma, millal ta õue läheb või koju saabub. Loll komme ja see klähvimine seab parajad piirangud ning näiteks varahommikusi ja hilisõhtusi minemisi-saabumisi reeglina väldin. Ja jõuame üle tee ning umbes samal hetkel jookseb meist mööda toosama noormees. Nõps teeb hommikuse esimese, veidral kombel ainult ühe haugatuse ja üldse mitte härra peale, aga too ehmatab.

"Pange oma kuradi koer kinni!", käratab ta tigedalt.

Loomasõbralik "Aktuaalne Kaamera"

Teleajakirjanik Anne Raiste on naine, kes ikka loomadele kaasa tundnud. Tutvusin temaga 2007 aastal suve lõpus või sügisel ja "avaliku loomakaitsja Valneri" esimene tiivasirutus ning intervjuu oligi just temaga. Kenasti saame läbi tänini. Loomainimeste värk!

"Hea uudis! Mõmmi ja Marta koos kutsikatega lubatakse haigemajast kodusele ravile!"

Lõpetasin just pika-pika kõne loomaarst Jürgen Mitt'iga Petcity loomakliinikust ja ta lubas põhimõtteliselt Setumaalt päästetud koerad haiglast täna-homme ära viia.

"Martaks ristitud koeraemme tahab inimese lähedust ja talle on kindlasti parem kui ta juba kodus oleks. Aga sellised kodus, kus teisi loomi ees pole - ärme riski ja pole vaja, et stressi tõttu piim ära kaoks. Mõmmiga on tegelikult sama lugu ja ta ei pea rohkem statsionaaris olema, aga raviplaani tuleb järgida! Ei mingit isetegevust!"

"Päästetud Mõmmi ja Setumaa koerad pälvisid "Aktuaalse Kaamera" tähelepanu"

Mina ja kuulsus. Mõmmi pole veel nii kuulus, aga täna õhtul kindlasti saab. Kel huvi, see vaadaku "Aktuaalset Kaamerat", sest võttegrupp pühendunud loomasõbra Anne Raiste juhtimisel läheb ülimalt kõhnale ketikoerale kohe varsti Rannamõisa Petcity loomakliinikusse külla.

Paranemist on näha, aga koju ta veel ei pääse. Loomaarst ja Petcity kliinikute bosside boss Jürgen Mitt, räägib Mõmmi tervisehädadest siis ka lähemalt. Tasub vaadata ja saate teada miks madala toiteväärtusega lobi sisse ajamisest tolku pole ja miks kontide söötmine koerale kahjulik on.

"Tehtud! Üks koertekasvandus Eestis taas vähem! Heade inimeste abi oodatud!"

Paljud loomasõbrad ootavad seda lugu pikisilmi, sest eile sai ju valju häälega tuututatud, et läeme taas "lahingusse". Tavaliselt me ette ei kuuluta, sest see võib asjad totaalselt pekki keerata. Nüüd oli aga põhjust riskida, sest väidetavalt võis Setumaa talukeses olla kuni nelikümmend koera, kes vajasid kiiret majutamist.

Panime vaimu valmis halvimaks, sest kirjeldused olukorrast sobisid imehästi õudusfilmi, mitte arenenud Euroopa riigi tänapäeva. Asi oli halb ja ei olnud ka. Nüüd tuleb rääkida juba sellisest imelikust mõõtühikust nagu "keskmine" - keskmine lugeja, keskmine televaataja, keskmine loomaomanik, keskmine kodanik jne. Vat sellesamuse "keskmise koeraomaniku" jaoks võib lugu olla hullemast hullem küll. "Keskmise loomapäästja" jaoks aga mitte, sest oleme näinud ikka kordades õõvastavamaid vaatepilte. Kõik on suhteline.

"Väikestele koertele hoiukodusid vaja! Kiire-kiire!"

Kas olete näinud, et keegi peaks koerapoegi kümnete kaupa mesilastarudes? Vist mitte ja ka mina pole veel näinud. Taaskord rõhk sõnal "veel", sest kohe varsti näen.

Murepilved kogunevad ühe joodikust koeraärika pea kohale, sest vaenuväed säävad endid lahinguvalmis ning praegusel ajahetkel peame plaani mitu kaubikut ja millistest maakondadest oma nina X-küla poole keeravad. Äkki kümme või mahuvad nad viite masinasse ära? Loomavihkajad võivad ju Loomapäästegruppi rahulikult "vaenuväeks" pidada ja me olemegi nende vaenlased. Puhas tõsi.

"Kevad hinges ja peaaegu õueski"

Juba nädal-paar meid kodust väga ei leia. Praegu ööbime veel linnas, aga hommikul teeme kohe vehkat kui ilma on. Kohe ei kannata enam seinte vahel olla. Seepärast satun ka arvutisse ja nettigi imeharva - pole see tüüp, kes looduses moblaga ringi kõnnib.

Metsas on mõnus ja metsas on hää. Mõned puud meite maal õnneks ikka veel kasvavad. Eile käisime ühes õdusas kohas hängimas - metsa kõvasti maha võetud, aga jõgi oli õnneks veel alles. Rõhk sõnal "veel". Vesi on oluline. Ei saa isegi aru, mis kiiks mul sellega on, aga lähedal peab ta olema.

"Kas Pirita-Kosel on salatapamaja?"

Nädalavahetusel leidis härra Marek Tallinnas, Pirita-Kosel Puhkekodu tee 92A maja kõrval metsatukast neli rämedalt haisvat kotti. Sisu oli vastik - koljud, millel mõnelgi veel roiskunud liha küljes.

"On need koerte või lammaste koljud?", pidas ta kohaliku elaniku Siretiga nõu.

Loomapäästegrupist lendasid käbe kohale Dan ja Tanel, kes andsid ka riigivõimule teada. Siis läks lahti tavapärane jama - keskkonnaamet käskis pöörduda MuPo-sse, munitsipaalpollarid aga keskkonnaametisse. Otsapidi peaks see tegelikult olema hoopis PTA rida, kes vastutab meie toidulaua eest?

"ETV+ saade "Öko? Loogiline!" kajastab Loomapäästegrupi tegemisi"

Tõde tõuseb, vale vajub ja oli ainult aja küsimus, millal meie kodanikud saavad teada, kuidas tegelikult Eesti taasiseseisvus. Kõik, mida senini õppinud olete, on vale ja tegelikult oli liikumapanevaks jõuks LPG ehk Lasnamäe Pensionäride Grupeering.

Filmistuudio "Mosfilm" väntab LPG juhtivast rollist mängufilmi ja esimesed võttepäevad on möödas. Kasutan siinjuures juhust ja otsin kohe näitlejaid järgmistesse rollidesse.

"Keila rahvas! Kes teab selle uputatud taksikoera omanikku?"

Vesi on elu. Vesi tähendab ka surma. Seda kinnitab tänane lugu eriti ilmekalt. Eriti vastik on see, et loomal pole valikut. Loom on rumal ja arvab, et peremees on alati hea. Ja lähevadki jõe äärde jalutama ning tunnevad kevadest rõõmu.

Peremees kutsub oma sõpra. Koer tulebki saba liputades. Omanik teeb pai ja seob rihma külge paela, mille teises otsas kivi. Käib sulpsatus ja omanik teeb minekut, et mitte elu ja surma heitlust pealt vaadata. Võib-olla, aga nimme vaatas ja tundis kui hea on olla kuningas. Kui vägev on olla karistamatu ja võimas. Lausa jumal, kes otsustab elu ja surma üle!

"Hobuste kaitseks!"

Viimasel nädalal olin paraja surve all endid "hobuinimesteks" või valdkonna "spetsialistideks" nimetava seltskonna surve all, sest tüübid ei suutnud kuidagi välja mõelda, kes küll kirjutas valmis "Hobuslaste pidamise määruse", mida tänapäevani Eesti seadusandluses pole.

Asi nimelt selles, et üle seitsme tuhande inimese, kes viitsisid oma allkirja anda rahvaalgatusele "AITAB" loomakaitseseaduse väga oluliseks parandamiseks või kaasajastamiseks, mis muuhulgas käsitles ka hobuste olukorda, sattus väga suure kriitika alla. Seda loomulikult kinnises foorumis, kus endid "hobuarmastajateks" tituleerivad sitapead on viitsinud oma hobustevihkajalikke mantraid vaid endi, mitte hobuste huvides esitleda.

"Käed eemale! Hülgepojad ei vaja reeglina te abi!"

Panen veel veidi "tarka", sest elu lausa sunnib. Kui eile pajatasin jänesepoegadest, siis tänane jutt tuleb hülgetittedest, kes tavainimesele üsna abitud tunduvad. Pole nad ühti!

Kui olete tähele pannud, siis ma enam pressiteateid ei üllita. Oma kümme aastat sai neid vorbitud ja tundub kuidagi nõmeda korrutamise ja targutamisena - nagu katki läinud plaat. 

"Tänavune esimene "päästetud" jänesepoeg"

Kevad võtab võimust ja loodus tärkab. Metsaasukate uus imearmas põlvkond tuterdab ringi ja trehvab aina rohkem inimloomaga, kes loodusesse koroona eest peitu pugenud. Paraku paneb puudulik loodusharidus ja teinekord lihtsalt ka tühipaljas egoism noored elud suurde ohtu. Püüangi järjestada loomahakatisi varitsevad ohud:

• Lollid inimesed, kes tunnevad vajadust nunnupilte teha ja seejärel hetkelise populaarsuse saavutamise "abivahendi" taas metsa alla panevad. Hukule määratud, sest vale lõhn tite juures peletab vanemad eemale.

"Hea tegu! Hooliv naabrimees aitas igivana Pontsu arstile"

Lõhuks vaikust ja kribaks ühe loomaloo ka vahelduseks üle jupi aja. Muidu arvate veel, et olen pastaka lõplikult nurka visanud. Ketikoera lugu tuleb sedapuhku. Ühe väga vana koera lugu, kelle elunatuke möödus kahjuks ketis. Ta polegi muud näinud kui see ahtake maalapp, kuhu ta kunagi ammu-ammu aheldati. Kurb!

Olen taolist loomapidamistava muuta üritanud, aga ilma suurema eduta. Ka viimatises kampaanias "AITAB!" oli koerte ketispidamise keelustamine ühe punktina kirjas, aga teadmiseks ka teile, et nii see kui ka enamus ülejäänud punktidest läbi ei läinud - olevat vaid "emotsioon ja usk", millel päriseluga vähe pistmist. 

"POLE VAJA JA EESTIS ON KÕIK LOOMADE KAITSMISEGA KORRAS! PUNKT, FAKK JA AAMEN!"

"ERAK"

ERAK - Erakordselt Raskemeelne Apaatne Kodanik. Jah see olen mina. Saame tuttavaks, aga ärge nüüd pandeemiat küll süüdistage.

• Mulle meeldib kodus istuda. Võiksin seda teha elu lõpuni.
• Ma armastan oma naist. Mitte naine vaid kullatükk - alati hooliv ja abivalmis. Võiksin temaga terve igaviku koos olla.
• Meeldivad lapsed. Mitte lapsed vaid inglid. Võiksin nende tegemisi lausa kaks igavikku jutti iga päev jälgida.

"Vaktsineerisid juba?"

Kas sina vaktsineerisid juba,

või ootad eraldi kirjalikku luba,
esimesed katsehiired teel Taevaisa juurde,
tule ruttu - saad Igavikusaali sooja ja suurde!

Ega su elu polnudki suurem asi,
ää teist taga nuta, arsti juurde kasi,
kui peakski kõlama "game over" biit,
varsti sünnid uuesti, nüüd tee sääred siit!

"Valetavad!"

Ma valetan, et ta valetab, et ma valetan.

Kriminaalpolitseinikud, kes päriselus pole rohkemat ega vähemat kui prokuröri jäljekoerad valetasid kui jõudsid järeldusele, et ma valetan, et ta valetab, et ma valetan.

Kohtunik sügas kukalt ja otsustas kah valetada, et siiski mina valetan, et ta valetab, et ma valetan.

Pekki küll! See on ju täitsa vale otsus! Valetavad ja täiega!

"Pagan! Sommid taas kõige õnnelikumad!"

Soomlased taas maailma kõige õnnelikum rahvas! Neljandat korda jutti! Sead! Järgnesid Island ja Taani. Kõik Põhjamaad, kuhu meie ei kuulu ega hakka ka kunagi tegelikult kuuluma olid esikümnes.

Mitmes Eesti oli? Ei tea. Soome uudised ei öelnud. Pole hullu raisad! Piisavalt palju pahatahtlikke vinguvaid kaasmaalasi on juba teie juurde kolinud ning paljunevad nagu koroonaviirus.

Varsti on te õnnelikud näod ja olemine minevik! Ja praegu olin ma veel heatahtlik. Kohe väga, kui aus olla! Näh, pärast seda ennustust ise ka kohe palju õnnelikum!

"Valneri hüva nõu. Vol.501"

Reedene pärastlõuna on käes ja sestap vahetame meeleolu. Täna oli mul üsna kirglik mõtetevahetus naisterahvaga loomakaitseseaduse muutmise teemal. Ta oli üsna paindumatu ja siis ründasin teda naiste enda relvaga:

"Ja nüüd, mil ma sinult last ootan, lubad sa korraga selliseid väljendeid ja põikpäisust ning kasutad mu olukorda ära! Mis inimene sa küll selline oled?!"

Töötas. Täiega. Soovitan meestel õppust võtta.

"Head teed mõmmibeebi!"

Igasugu loomauudised, olgu need head või halvad, jõuavad pahatihti esimesena just minuni ja seeläbi ka teieni. Ametnikele see mõistagi ei meeldi, aga eks see ole omamoodi paratamatus. Sama paratamatu nagu maksud ja surm.

Ei vedanud välja. Miks? Ehk lahkamine annab vastuse. Kurjad keeled räägivad, et valesti toitmine. Ei imestaks, sest metsaasukate vajadusi teadvaid inimesi on Maarjamaal imevähe. See käib nii mu enda, loomaarstide kui isegi keskkonna eest vastutatavate ametnike kohta - pole meil väga taolisi proffe, kes saaksid vastu rinda taguda ja karjuda: 

"Mina tean, mina oskan!"

Karupojast, kellele erandite erand tehti ja ellu jäeti, on siis jutt.

"Valneri hüva nõu. Vol.500"

Rääkisin eila ühe hea tuttava või lausa sõpsiga. Poliitik. Naine. Seda ei tohi vist mainida. Ütlen siis, et mittemees. Päris kas on mõtet herr Ropsi paari kommentaariga seoses tülitada - olla määritud ta ausat nime ja inimlikku väärikust.

Soovitasin asja sinnapaika jätta, sest poliitikute latt on väga madalale laskunud ning nende ausat nime ei leiaks vist isegi teleskoobiga üles. Sama lugu inimliku väärikusega - netu, sest poliitiväljaheitemängude ja kompromissidega kaob igasugu väärikus ja tõekspidamised.

Loll pidin olema. Nii ta arvas. Naine oli. Seda ei tohi vist mainida. Ütlen siis, et mittemees. Loodetavasti mitte endine hea tuttav või lausa endine sõps. Peaasi, et ka minu vastu nüüd herr Ropsi juurde ei lähe. Ei ta lähe, tal mõistus korras ja väärtushinnagud paigas. 

Vabariigi valitsus: "Käed eemale pedofiilidest ja las trukivad lapsi rahus edasi! AD 2010"

Tavainimene pole kõikide seadustega kursis ja arvab automaatselt, et küllap on valitsejad selle peale mõelnud. See kehtis ka minu kohta. Olin toona "Reporteris" tööl ja lappasin läbi üldmeilile tulnud kohtu- ja pressiteateid kuniks jäi silma lugu, kus kohus mõistis õigeks isa (või oli see kasuisa?), kes seksis oma 14 aastase tütrega. Pärnus toimus säherdune asi kui mälu ei peta. Ei suutnud seda kuidagi uskuda ja vat see oligi motivaatoriks, mis käivitas tollase seadusmuudatusürituse, mida mõned kutsusid mõnitavalt lausa "valneri seksiseaduseks" Kokkuvõtvalt oli see väga tühine ja mõttetu teema, mis tõi kaasa isegi üksjagu tänitamist.

"Eestis elanikke pole, meil elavad vaid ohvrid!"

Eestis elanikke pole,
meil elavad vaid ohvrid,
kohus rügab, raha voolab,
ostke suuremad kohvrid.

Lugege raha, kel on. Mul on ja loen hommikust saati. Rahustab väga. Ei mingeid vaimseid kodus passimise häireid. Nüüd tean miks pankurid totakalt naeratades ringi käivad.

"Luuletus sarvega mehest"

Tee misiganes sigadust ja kui saatus tundub karm,
kutsu appi mees, kelle peas üksik sarv,
ole loomavihkaja, lapsekeppija, mõrvar või parm,
"kiitke vaid taevani", käseb mees, kelle peas uhke sarv.

Kahjutasu nõuab, sind maapõhja neab,
tillist kinni haarab ja kohtupinki veab,
seega suud kõigil lukku, appi võta kogu sarm,
nii saad rahu mehest, kelle peas neetud sarv!

"Mittesolvav Naistepäeva luule"

Autoraadiost kuulsin Naistepäeval uudist kuidas Tallinna linnavalitsus "vale luuletusega" naisi solvanud.

Ise seda lugenud pole, aga kiunu tõmmanud üles võrdlus, et mees olla justkui tark ja naine ainult ilus.

"Kus viga näed laita, seal tule ja aita!", ütleb vanasõna ja siit ma nüüd tulengi aitama ning teen luuletusele uue sobiva alguse:

"Ligimesest hoolimise õppetund nr.1"

Kui mul mingi aeg süda jukerdas, siis leppisin poja ja paari prutaga kokku, et kõllame nii hommikul kui õhtul. No igaks juhus - nõme ju kui lusika nurka viskad ja seal tasapisi omaette laguned.

Koerad jäävad nälga ja hakkavad näksima. Saavad veel mürgituse. Lõpeks teeb mõni aktiivsem loomakaitsja postuumselt ka koerte mürgitajaks ja loomapiinajaks. Paha-paha ja ei seda põle teps mette vaja!

Praegusel kriisiaal tulevad samad reeglid päevakorda ja loendusi tuleb teha usinamaltki veel. Enda pere vanurid, tited ja nende emmed on nimekirja alguses. Siis tulevad lemmiknaised. Äkitselt oma 83 tükka on teisi praegast. Või on 38? Ahh, kes neid lugeda jaksab ja see list muutub pidevalt! Igahommikused kõned või õigemini stampülekuulamised on juba rutiiniks muutunud:

"Ellu jääda on oluline! Kõik muu on teisejärguline!"

Vestlesin eila hea sõbrantsiga, kes paari firmat veab ja hunniku laenudega maadleb. Lisaks lapsed kukil ja ka vanemad, kel eluaastaid üle tuhande.

"Nüüd on pekkis ka ja enam hullemaks minna ei saa!", oli ta mures, sest pangalaenud jäävad tasumata ja kodu läeb seega kehvemal juhul haamri alla. Ilmselt firmadega sama lugu, sest need ju ka vajalikke asju hunnikus liisinud.

"Naised! Mõnusat päevakest Teile!"

"Нaше дело не рожать,

сунул, вынул и бежать!", ütleb üks meeste hüüdlause.

Elu on ebaõiglane. Bioloogia samuti, aga nii on juba asjad sätitud, et eluke siin maamunal ikka edasi kestaks. Ühed on mehed, teised naised, meeldib see meile või mitte.

Kaasaegsed, eelkõige lääne kultuuriruumis levivad liberaalsed arusaamad püüavad seda küll muuta, aga vaevalt neil evolutsiooni lõppkokkuvõttes ringi keerata õnnestub. 

Äkki ma tahtsin hoopis naisena sündida? Äkitselt tahan ka ise sünnitada, mitte oodata naiselt alandavat almust? Appi! Ebaõiglus! Inime tahab ju ikka neid asju, mida tal pole. Kellele ma nüüd kaebama lähen?

"Tõeline vedamine! Karupojale kingiti elu!"

Nibin-nabin jäi/jäeti see karupoeg ellu. Leiti teine veebruarikuu viimase päeva pärastlõunal Keava-Hõreda maantee äärest üsna viletsas seisus. Kui sealkandis metsloomaga õnnetus juhub, siis kõllatakse ikka kohalikule jahimehele Reimo Saks'ale. Tema mobiil on nn hädaabi-listis esimesel kohal.

Hingevaakuva mõmmiku kohta tulid teated Keskkonnainspektsioonilt ja kohalikult elanikult pea üheaegselt. Reimo läks kohale ja otsis jupp aega enne kui karulapse üles leidis. Keskkonnainspektsioon käskis eluka kaasa võtta ja arstile toimetada. Tõpratohter tuvastas alajahtumise ja vedelikupuuduse.

"Pidage vastu mehed!"

Validool, kaks Xanaxit ja veel üks validool hinge alla - üks raskeimad päevi iga mehe jaoks on kohe-kohe saabumas. Vanamoor tatsab mööda elamist ringi, vaatab sügavalt silma ja välgutab oma poolemeetriseid kunstripsmeid.

Vahel võtab mõne hullema poosi ka. Üleeile näitaks nõjatus lauale ja ajas pepu seksikalt hooga taha. Klaver kukkus aknast alla. Kolmas korrus, aga olgu kohe mainitud, et midagi hullu ei juhtunud - rasedaid naisi, lapsi ja vanainimesi all ei olnud. Ainult neli keskealist meest. Kevad saabub ja hormoonid möllavad. Ootused on kõrged. Korraga moor prahvatab:

Nördinud Ruudi: "Miks Nõps sai esikaanele?"

Silmad tõmbusid kissi ja kulmud kortsu. Käed läksid rusikasse ja siis ta tormas nagu muistne sõdalane. Inimesed, nende seas lapsed, naised ja vanurid lendasid kahte lehte. Veri, pisarad, hirm ja õudus levis kulutulena üle ühe Põhja-Tallinna kaubanduskeskuse.

"Kätte sain!", hüüdis naabrimutt ajakirjaga lehvitades sama õnnelikult nagu Toots, kes ristsetel suure kolina ja mürinaga sahvri ülemisest riiulilt õite magusa peediputliga põrandale kukkus.

"Ei ole õigust maailmas!", kurjustab Ruudi kui on Heidi Toome poolt kirja pandud lookese lõpuks läbi lugenud. "Jutt on ju minust, aga miks Nõpsik esikaane endale sai?"

"Kiire-kiire! Taksiplika Minni otsib isemoodi kodu ja kannatlikku pererahvast"

Elu on nagu sebra musta valgekirju oma tumedamate ja helgemate perioodidega. Või õigem oleks seda võrrelda ehk siiski lainetusega, mil kõigud üles alla ning annaks jummel, et veemass lõplikult üle pea kokku ei lööks. Selle loo noorel kangelannal on praegu tükk tegemist, et taas pinnale saada. 

Üks põhjustest miks kõik nii läks on seotud omamoodi ka koera raviga, mis väga üle jõu käis. Paljud oleks vast käega jõudnud ja koera ta enda huvides magama suigatanud. Seda imetlusväärsem see võitlus oma lemmiku eluõiguse eest on. Kahjuks tuleb selle eest aga maksta nüüd veel kõrgemat hinda. Ei hakka enda poolt midagi lisama vaid lugege ja mõelge kaasa: 

"Uus süüdistus terendab - sedapuhku juba tapmiskatse"

Facebook on paganama hea koht "suurte uudiste" ennetamiseks ja edastamiseks. Sestap teen kohe ise suu lahti ja paljastan kogu tõe - me Anne Veskiga otsustasime lahku minna ja ei ela enam koos. Oli ta ikka Anne? Oli küll Anne, aga perenime osas pole enam väga kindel. See võis ka Veskus või Vesi olla? Ärge hakake tänitama, sest ega ma iga naiska käest saa passi küsida, kes mu voodisse kultuuriväärtustega tutvuma tuleb! 

Tühja see nimi ja mis siis ikkagi juhtus? Juhtus see, et nüüd saan uue süüdistuse kaela ja mitte enam mingis labases ülespunnitatud naisepeksus vaid ikka kohe tapmiskatses.