10 detsember 2021

"Tommi tänab! Mina tänan!"

Kirjutasin eile Tommist, kellel oli suur mure. Lausa nii suur mure, et seda kuulsid juba aastaid Võru linnas kõik, kes ta läheduses elasid. Nimelt oli Tommi-poisil kakimine nii valulik, et pani koera valju häälega kiljuma. Talle otsiti ka abi, aga saabumata see jäigi ning see on juba kivi Võrumaa veterinaarkeskuse kapsaaeda. Toon paar näidet.

Maris Sikk: " Tommi lugu on meeletult pikk ja valulik. Aasta tagasi kutsusin veterinaarameti kohale, tema aga ei teinud midagi ja ütles, et kõik on korras ning lahkus. Ja sinna see asi jäigi. 
Kui aga 10.novembril omanik otsustas, et läheb kodust ära, ning jätab toidu põleva pliidi peale, mille järel päästeamet tuleb kutsuda, kes päästab koera ära. Polnud esimene kord, kus Tommi päästeti kodust! Ma tänan südamest Heikit, Janikat, Tanelit, kes sööstsid koheselt appi."

Kadi Kuus: "Uskumatu, et Tommi lõpuks korralikku abi saab!? Kirjutasin temast juba SUVEL kohalikule loomakaitsespetsialistile, kes palus hoopis minul välja uurida Tommi täpse elukoha või omaniku nime ja ma reaalselt üritasin, andes endast parima. Kahjuks kuude möödudes selgus, et andsin valed infokillud, kuid imekombel suutsid nad ise õige omaniku leida. Öeldi, et nad jäävad nende jälgimise alla, kuniks koera seisund neid rahuldab. Kuu aega oligi rahu majas ja tundus, et koerakest on aidatud, aga kus sa sellega.

Mind ei rahuldanud vaatepilt, mida ma iga päev pidin aknast nägema ja tihtilugu kuulma ning võtsin kärmelt ühendust juba Loomapäästegrupiga. Sealne suhtumine oli kordades positiivsem ja tundub, et ka palju mõjuvõimsam, sest lõpuks sai Tommi sealt “kodust” päästetud. 

Oleksin pidanud vist ikka kohe sinuga, Heiki, ühendust võtma. Edaspidi olen targem. Ja Tommi, me elame sulle kõik kaasa ning hoiame pöidlaid, et saad varsti koera kombel ilusti häda teha!" 

Mõistagi pole alati kõik õnnelikud kui loom abi saab ja keegi Maris Raik oli vägagi sapine:

"Kas koer on valega vana inimeselt ära võetud?"

"Loomulikult Maris kallis! Ikka valega ja ikka vanainimeselt sai koer ära võetud, et saaksime raviarveid mittevalega tasuda. Kuradi pahatahtlik napakas! Muide, vanainimene on üks sõna, sa harimatu õeluskott!"


Võru kliinikus oldi üsna skeptilised, et Tommit üleüldse aidata saab ja nad suunasid koera Tartu kolleegide juurde. Hing oli ärev kuniks tuli oodatud-kardetud kõne dr. Jaana Parek'ilt. Ma tõesti kartsin kogu hingest, et tuleb eutanaasia soovitus, aga läks teisiti:

"Teie valik kas ravida või mitte kuid samas seisundis on tema elu ülimalt valulik."

"Kas operatsioon on võimalik. Kas teda saab aidata?"

"Saab küll! Helistangi, et teada saada teie otsusest."

"Loomulikult opereerime. Suur aitäh! Te tegite mu väga õnnelikuks ja just seda vastust ma pikisilmi ootasin!"

Edasi järgnes pikk jutt operatsiooni nüanssidest
ja Tommi tervisehädadest. Inimene õpib kogu elu ja õppisin täna minagi, sest nn avaliku loomapäästja karjääri jooksul polnud ma veel taolise tervisehädaga kokku puutunud. 

Tulistan puusalt ja ei hakka veterinaariaõpikutes tuuseldama, et targem välja paista. Loodetavasti sain õieti aru, et kastreerimata koerte kehas möllav testosteroon muudab lihased "pehmeks" ja sellistes olukordades tekibki perineaalsong ehk see jämedam soolikas läheb voobše jämedaks ja lotendab mööda koera tagaosa nagu ise tahab. Ja sellega kaasneb väga-väga-väga valus kakimine, sest jääkide väljutamine on pea võimatu.

Dr. Parek hindas üheksa-aastase Tommi väljavaateid väga heaks, sest tagasilöögid tulevat enamasti suurte koerte puhul kõne alla. Soole ümber on nüüd toetav "võrk", mis jäägid õiges kohas hoiab. Peene töö ja tore, et veterinaaria on sellisele tasemele arenenud. Ühtlasi naksati tal kerad tagant ära, et riske veelgi minimaliseerida. Ka eesnääre, hambad-kõrvad ja muu oluline sai ühe narkoosi ajal üle kontrollitud. Nagu uus! Ma tahaks näha selle koera imestust kui ta ükspäev enam suure hirmuga hädale ei lähe, sest igati loomuliku vajaduse rahuldamine toimub nüüd juba ilma meeletu valuta.

"Raha, raha, raha on see, mis kõiki erutab. Kui palju annetati? Kui palju opp maksis? Ega sa raibe omale ei võtnud?", mõlgub nii mõnegi inimese meelel. Teen kohe põhjalikku ettekande nagu tavaks. Ühtekokku annetas panga kaudu 74 inimest 1349 eurot. Sellele lisandub järgmisel kuul laekuv telefoniannetuste summa, mida ma ei suuda ka parima tahtmise juures ennustada. 

Operatsiooni maksumus koos Loomapäästegrupile tehtava allahindlusega oli 820.64 ehk üksjagu vähem kui algselt prognoositi. Lahke koerana tasus Tommi ka kass Lembitu arve, kellele täna samuti Tartu Sodalise kliinikus operatsioon tehti. Lempsi summa oli 205.58 ja ülejäänud raha kulutame kahe ketist päästetud "nähtamatu koerakese" ülevaatuseks ja võimalikuks raviks enne kui nad uude koju anname. Loodetavasti need summad pole suured, sest koerad näikse täitsa elu ja tervise juures olevat. Lisaks saabus täna Loomade Kiirabi Kliinikusse üks erakorralist abi vajav kiisuke, kes lämbuma hakkas. Ärge sapsige kahtlustajad! Üle ei jää siin kopikatki, sest seda lootust juba pole, et me santlaager kunagi otsa lõppeks.

Kõige rohkem elas Tommile kaasa proua Vivian ja temale hüüan ma 200 korda aitäh! Vivianile järgneb Ingrid ja 100 tänu temalegi. 50 tänusõna lähevad suurema hulga vahel jagamisele ja olge te tänatud Tiit, Sigrid, Pahvi U/Ü, Viive ja Heidi. Loomulikult suured tänud kõigile, kes Tommile mõtlesid ja talle oma abikäe ulatasid. Palun tuhandest vabandust kui keegi välja jäi, aga raamatupidaja taolise hetkeseisu mulle tunde tagasi edastas.

Kuni teisipäevani taastub Tommi-poiss oma kodulinnas, aga piilume juba ka uut kodu. Kui pererahvas saab ravimite andmisega hakkama, omavad kogemust ja järgivad raviplaani, siis on täiesti võimalik, et saame ta juba ka päriseks loovutada. Koer ise on väga sõbralik ja mänguhimuline. Arsti sõnul ootab teda veel palju õnnelikke valuvabasid aastaid ees ja hoian kõiki pöidlaid-varbaid, et see ennustus paika peaks.

Üks tavaline "mõttetu" krants, andke mulle see nõme väljend andeks kuid nii mõnedki just nii mõtlevad, suutis liita nii paljusid inimesi. Loomapäästegrupi vabatahtlikud Tanel, Janika ja Berit jooksid ning mässasid. Lenel ja Signe olid stardivalmis. Loomaarstid Sodalise kliinikutest andsid oma parima. Muretsevad naabrid, kes saavad nüüd rahulikumalt hingata ega pea üleaedse looma piinu tunnistama. Kõik need annetajad, kes lootsid ja panustasid vaatamata raskele majandusseisule ja aina tõusvatele hindadele kohaliku joodiku võhivõõra koera paranemisesse ilma midagi vastu soovimata.

See on nii põrgulikult vägev! See teeb tänulikuks. See teeb alandlikuks! 
Häid Jõulupühi ja uute imetegudeni te Loomade kaitseinglid! Mingu meil kõigil hästi!