24 september 2026

Sõpra tunned hädas. Väiksel põnnil on see tarkusetera juba maast madalast selge ja ta muudkui aitab, kusjuures kõiki ja kõikide tegevuste juures. Toon ühe näite. Siiberdame siin Leedumaal präägast ja läheb Ruudi hommikul pissile. Hirmus pikk tuli see keha kergendamine välja. Seisab ja pissib ja hoiab muudkui käppa üleval.

Väike Seb kohe abistama ja rabas käpast kinni. Tohutu abivalmidus. Tõtt-öelda tahtis ta jala otsast ära sikutada, aga Ruts ei lasknud end suurt häirida ja soristas muudkui edasi. Loomulikult amputeerida oleks lihtsam ja jääks see jala üleval hoidimise vaev tulevikus ära. Nii võis põnn mõelda küll.

20 september 2026


Ruudi: "Häbi teil olgu midagi nii alatut mõelda! Valvan ilma igasuguse tagamõtteta vapralt te õhtusööki ja hoian metsasukad eemal. Jõlgub siin igasuguseid!"

Issver kui tubli koer! Ma olen täiesti vaimustuses!