Väike Seb kohe abistama ja rabas käpast kinni. Tohutu abivalmidus. Tõtt-öelda tahtis ta jala otsast ära sikutada, aga Ruts ei lasknud end suurt häirida ja soristas muudkui edasi. Loomulikult amputeerida oleks lihtsam ja jääks see jala üleval hoidimise vaev tulevikus ära. Nii võis põnn mõelda küll.
Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikka pees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd teate vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.
24 september 2026
Sõpra tunned hädas. Väiksel põnnil on see tarkusetera juba maast madalast selge ja ta muudkui aitab, kusjuures kõiki ja kõikide tegevuste juures. Toon ühe näite. Siiberdame siin Leedumaal präägast ja läheb Ruudi hommikul pissile. Hirmus pikk tuli see keha kergendamine välja. Seisab ja pissib ja hoiab muudkui käppa üleval.
Väike Seb kohe abistama ja rabas käpast kinni. Tohutu abivalmidus. Tõtt-öelda tahtis ta jala otsast ära sikutada, aga Ruts ei lasknud end suurt häirida ja soristas muudkui edasi. Loomulikult amputeerida oleks lihtsam ja jääks see jala üleval hoidimise vaev tulevikus ära. Nii võis põnn mõelda küll.
Väike Seb kohe abistama ja rabas käpast kinni. Tohutu abivalmidus. Tõtt-öelda tahtis ta jala otsast ära sikutada, aga Ruts ei lasknud end suurt häirida ja soristas muudkui edasi. Loomulikult amputeerida oleks lihtsam ja jääks see jala üleval hoidimise vaev tulevikus ära. Nii võis põnn mõelda küll.
Tellimine:
Postitused (Atom)

