"Aitäh Urr ja Nurr!"

Ükski vabatahtlik annetustest sõltuv ühendus ei saa hakkama sõpradeta. Loomapäästegrupil sõpru tänu Jumalale jagub. Üks neist on lemmikloomapoekett "Urr ja Nurr."

Ei nad taha tänu- ega aukirju. Vaikselt toimetavad ja aitavad. Oleme samasugused - ei kerja kiitust ja viime lõhkised loomad suurema kärata arstile. Olen Loomapäästegrupi vabatahtlikele isegi pasunasse andnud, sest näen vaid arveid, aga lugusid mitte. Kust see raha siis tulema peaks?

"Hääd lõpukest ja mõnusat uut!

Paljud teist vast teavad, et elan Eesti-Rootsi rindejoonel ehk Stromkal otse mere ääres. Tänavused jõulud näitasid selgelt, et tulejõudu on meil rohkem. Eile õhtul andsime sellise paugu svenssonitele, et isegi nende kunn põgenes Argentiinasse.

Olime just sel hetkel Ruudiga õues. Ta nii-nii kardab, et lausa hale hakkab. Libe ka ja tõmbas mind sirakile. Riided puhta märjad ja porised.  Täna oli suur pesupäev. Majade vahelt megalt kajas. Vaene koer - niigi juba ligi kuu tänu kuradi saluudile vanni all elanud ja isegi elutuppa ei julge tulla.

Täna läheb andmiseks ja põgenesime mere äärde metsa sisse. Ruudi pärast. Üksaasta olid järelnähud pea Jaanipäevani. Suisa ei teadnud, mida temaga edasi teha, aga siis sai taas normaalseks.

"Jeeee, otsa sai"

Läbi see pull ja inimesed muutuvad juba normaalsemaks. Vähemalt ei tule ükski järjekordne "headuse kehastus" enam tänaval ligi ega soovi kordaminekuid ja õnne.

Täna sain juba sõimatagi kui üks umbkeelne arvas pahaks panna Ruudi jalatõstmist lumehange peale. Mõnus! Saatsin ta valju rõõgatusega pikalt! Tal oli ka mõnus. Vähemalt loodan.

Sel aastal palju ei soovinud. Ainult raha, tervist ja paljast Kertu Jukkumit. Tühja ma sain ja minu arust käib see Jõulumees aasta aastalt aina rohkem alla.

"Head munadevaba uut aastat Sherman!"

 Teid ma olen juba piki aastaid suutnud "suure loomasõbra ja nö toreda inimese" maski taha pugedes ära petta. Ka enamus loomi on seda jama uskuma jäänud, aga mõned neist on siiski mu musta hinge ja jõledad mõtted läbi näinud.

Üks neist oli Olaf Suuderi taksikoer, kes "Reporterisse" tööle kaasa võetuna mulle ja ainult mulle klähvides alati kallale tungis. Teistega oli sõber. Teine tarkpea, keda juba ei lüpsa, on eksnaiska kassivolask Sherman.

Nii kui lähen, siis tüüp on kadunud kut tinatuhka. Alul oli ikka suur sõber, aga küllap siis käin liiga harva. 

"(Jõulu)kahekõne eksnaiskaga"

Temake: "Kell 7 ole siis kohal! Ja joogid võtke poisiga ise kaasa. Ülejäänu on mul kõik olemas. Vaata, et sa süüa ei osta!"

"Kes see jõulude ajal ikka joob?"

"Võta siis toidu kõrvale piima, mahla või mida iganes sa tahad. Mul sellist kraami pole. Ja lepime kokku, et kinke ei tee!"

"Ho-ho-hoo!"

Sülti ja torti sõbrad! Pange tihastele pekki ka!

Ruudi tuletab lastevanematele meelde, et kui õhtul mingi habetunud kodutu tuleb teie elamisse küsimusega kas siin majas häid lapsi ka on või käseb võsukestel kingipaki eest kükke teha ja luuletust lugeda, siis pöörduge otsemaid politseisse!

"Jõulumure"

Jõulud. Püha õhtusöök. Eksnaiska kutsus taas. Ei midagi erilist, sest viimased 10 aastat oleme ikka koos kuuse all olnud.

Kui ta varasemalt on olnud kriitiline mu tegemiste suhtes, siis tänavu on leebe. Väga mõistev ja leebe.

Kahtlane värk. Poeg arvas ka mürgitamise salaplaani läbi nägevat. Lubas ise kõiki toite enne mind maitsta. Eneseohverdus.

Istusime poisiga maha ja pidasime tõsiselt aru. Kas ikka julgeme minna? Läheme muidugi. Jõulud ju ikkagi.

"Nõpsi uus komme"

Vanale koerale uusi trikke ei õpeta. Küll aga arvab heaks vana koer vanale peremehele uusi trikke õpetada.

Ja nimelt hakkas Nõpsik mu kingi ühtäkki voodisse tassima. Lisaks otsib ta lähedust, mida varasemalt polnud. Istun kööki, tuleb jalge ette. Magan, poeb lõua alla kaissu. Nii ta enne ei käitunud. Praegugi magab köögiukse piidal, et plehku ei saaks panna.

"Nutiseks"

Vara läeb pimedaks ja kodused tööd on käsil. Ise punun enamasti korve ja vanamoor ketrab. Eila õhtul otsustasime aga seksivurri vahelduseks veeretada. 

Panime aga noorte kingitud nutikellad käele, et kontrollida kaua aega võtab ja asusime nahistama.

Mu kell muudkui piiksus: "Tubli mees, anna takka, sa ületad ennast! Natuke veel!"

"Nõpsiku trikid"

Hommikul vaatasin, et memm on saba pannud. Justkui ei hinganud. Keel ka suust väljas. Hea kui nad nii une pealt lähevad. Aastaid juba ka - ühe legendi kohaselt isegi 16.

Istusin maha ja tegin rahustuseks suitsu. Pärast seda hiilin tasahilju Nõpsiku juurde ja siis tuli maailma valjeim peer, mis kõik Kopli varesed lendu ja naabrid üles ehmatas.

"Hing sai taas ääreni täis"

Hingemenstruatsioon. Naistele loomulik. Meestele nii väga mitte. Räägin natuke meeste menstruatsioonist.

Loomapäästegrupi kasvandikud on pea kõik surmamõistetud. Minu ema oli 1980 surmamõistetu, kellele elupäevi pärast avariid ei ennustatud.

Me kõik jäime ellu. See kujundas mu arusaamisi elust ja olemisest. Loomapäästegrupi hukkamisprotsent on kaduvväike ja see on äärmuslik meede ainult looma huvides. Läheme kasvõi läbi kivi, aga asi peab kindel olema. 

"Mina, pedofiil"

Täna on mingi päev nagu ja ülistuskõnesid tuleb kut oavarrest. Nõme! Iga päev peaks olema isadepäev ja emadepäev ja lastepäev ja vanavanematepäev. Vähemalt võiks proovida nii elada.

 
Eks ma proovin ka. Ometigi on see tänapäeva arusaamisi arvestades väga ohtlik. Vähemalt isade- ja lastevaheline lähedus peab olema välistatud, kui just häbistatud ja pedofiili-silti otsaette ei taha saada.

"Siin ja praegu ongi kõige parem aeg!"

Kunagi oli parem. Kuskil mujal on parem. Tulevikus läheb kõik paremini. Vähemalt loodame.

Hommikusel jalutuskäigul tundsin hoopis teistmoodi - just nüüd ja praegu ongi kõige parem. See teadmine tekkis pärast sisekaemust ja süvafilosoofilist keskustelu Nõpsikuga. Koerad on kogu aeg õnnelikud. Vähemalt siis kui peremees hea ja ligi on. Oleks vast hiiglama vahva kui seda nende käest õppida suudaksime.

"Õpin jälle kõndima"

Sõna-sõnalt seda võtta ei tasu, aga kaude on jutt jummalast tõsi. Päris koomiline oli lugeda Google raporteid: "Selles kuus liikusite 10417 km, sellest jalgsi 1,34" Molutamisel oli ka põhjus. Mäletate, et olin borrelioosiga kimpus ja võhm kadus täitsa ää. Lisaks tekkis liigestesse ja alaselga sihuke valu, et isegi pelleris käimine oli sulaselge katsumus ja eneseületus.

"No kuhu sa küll nii kauaks jääd? Ma ju ootan!"

Tõsi ta on - väikesed lapsed ja neljajalgsed ootavad sind päriselt koju. Teiste eest ma väga pead panti panna ei tihkaks.

"Siis kui subtiitrid kinni kiiluvad"

Vaat, kust Aadu tegelikult oma mõtteid ammutas - Coop!

"Kuidas kassi õieti vannitada?"

Mnjah, netist leiab ikka kõike. Terts saatis sihukese pildi. Olla kuskil silma jäänud. 

Olgu lisatud, et antud kassiomanik siiski õpetussõnu kuulda ei võtnud ja lõpetas kehvasti.

"11 päeva ja 11 riiki"

Käisime ja nägime. Laps on rahul. Ise ka. 11 päeva ja 11 riiki. Kütuse kulu veidi üle pooleteist tuhhi ehk 10 korda vähem kui lennukiga igas kohas hotellis peatuda.

Nägime inimesi ja rääkisime juttu. Head mälestused. Armastavad ja hoiavad omi loomi. Armas. Eriti just Horvaatias taheti, et Loomapäästegrupp ka sinna laieneks. Mõttekoht.

"Laksust vanaks!"

Rikas mees pole kunagi vana. Ei usu? Küsige Pamela Andersonilt, kes aint armastusest abiellub. 

Hommikul oli nagu pappi küll, aga maksin elektriarve ära. Jäin laksust vanaks. Kohe väga vanaks.

Ja nüüd kummardus Kukerpillidele:

"Tüdrukud mu maha jätsid,
vanad naised üles võtsid ........"

"Mopp"

Mõned kohad, inimesed, aga ka loomad on justkui veidi rohkem "omad." Mopp, säherdune nimi siis loomal, on üks selline koerake, kes kohe oskab end su mällu söövitada.

Ta on ilmselt maailma suurim hellik, kes võib oodata jala juures tunde, et vaid oma pea su õlale panna saaks. Perenaine on tal muidugist sadist kuubis, sest üle magamistoa läve ei tohi ükski elushing, kaasa arvatud kärbsed seal majas minna ega lennata.

"Sabaotsani ja tagasi"

Eksi uus elukaaslane. Kui kiisu olek ja emotsioon sõnadesse panna, siis see oleks umbes selline:

"Heiki kallis, armastan sind sabaotsani ja tagasi!"

Muahahaaa ja ohh seda tülpinud ilmet kui kõrini tal meist kõigist on. 

"Aitäh Tallinna trammijuhid"

Trammijuhid näevad iga päev maasvedelevaid korjuseid või loomi, kes tänu transpordile viga saanud. Sestap tahtsid anda veidikene loodusele tagasi ja panid kübara ringi käima. Küsisin, et miks just meile?

"Olete kuidagi väga silma jäänud oma aktiivsusega ja seetõttu just teile," vastas Anne Ivask.

"Septembris ei joo!"

Kampaaniad on nõmedad. Küllap nõuka-aja taak ja sestap käitun pea alati risti vastupidiselt.
Näiteks kampaania "Septembris ei joo!" raames lubasin perele ja Loomapäästegrupi vabatahtlikele, et olen täis vähemalt 25 päeva.

Ülehindasin ennast ja päevi sai kokku kõigest 7. Häbi ja totaalne läbivajumine. Palun vabandust.
Hommikul vaatasin häbiga peeglisse ja otsustasin Eesti riigi karske enamusega siiski liituda. Ka nüüd komistasin ja tänu Liviko sponsorlusele on juba peaaegu "tore" olla.
Plaan nädalavahetuseks:

"Kas lemmikud võivad olla kallimad kui lapsed?"

Minu kodu on minu kindlus. Ütelus säherdune. Rutsile ja Nõpsile tähendab see sulatõtt - vähemalt nii kaua kui elan. Või nemad elavad.

Oleme koos üsna palju ringi konnanud. Suurim hirm, et panevad plehku ja otsi neid siis miljonilinnas taga. Sestap rihmas, sest tglt need jälgimissüsteemid väga lollikindlad nüüd küll pole.

"Suve viimane reis"

"Kas sul polegi enam kodu vaeseke, et kogu aeg ringi rändad?" küsis Fideelia-Signe Roots kui järjekordset reisipilti nägi.

Kodu ikka olemas, aga soojal aal me sinna väga ei satu. Nõps ja Ruts sedapuhku ei maganud väsinult kaks päeva vaid olid pea kohe uue reisi jaoks valmis - käisid sabas ja tüütasid.

"Elusalt tagasi"

Ajas tagasi. Ega praegugi külm ole, aga nädalake tagasi nägi Tallinnas, Schnelli tiigil just sellist vaatepilti. Oli vist nii?

Tegelikult oleks ka meil praegu täitsa soe ja palmid, aga see pagana Põhja-Läti oma põhjatuultega keerab kõik nässu.

Kahjuks ei saanud teile reisimuljeid vahendada, sest kedagi segas mu naljalugu ja Facebook pani bloki peale - hullem tsensuur kut nõuka-ajal.

"Millised teod väärivad Sinu arvates sel aastal loomasõbraliku ja -vaenuliku teo tiitlit?"

Eesti Loomakaitse Selts otsib taas, keda kiita ja kelle suunas näppu vibutada. Valiku teeb mõistagi rahvas. 

Tublisid on palju, aga pahategijatest eraldub tänavu selgelt üks - Tartu Koduta Loomade Varjupaik (loe: Tartu Koduta Loomade Tapamaja), koos totaalse lauskriitika alla sattunud kauaaegse juhi Kirkke Roosaarega, kes vassides ja sulaselgelt valetades oma nägu püüab päästa.

"Tuti toob kurja karja"

 

"Mind häirib, et sind häirib!"

Sloveenia-Horvaatia piir. Ees Saksa numbriga mersu ja kukuti puistama. Mul juba süda aimas halba ja panin nii enda kui poisi ja koerte paprid valmis.

Jõudsime putkani ja kutt näitab lõdva randmega, et sõitke edasi. Ma dokumente pakkuma. Ta vastu, et te omad ja andke aga gaasi.

Rikutud lääne mõttemaailm. Sedapuhku rändan koos pojaga ja nii mõnigi peab ehk pededeks.

"Oi, teil on üks perenimi. Palju õnne, aga meil homod abielluda ei saa."

"Me isa ja poeg."

"Horvaatias juba jõulutrall käib"

Horvaadid ei hellita ja juba pool tundi tuleb raadiost jõululaule.

Mnjah, lähen ujuma, sest ilm kisub millimeeter alla kolmekümne kraadi. Koerad on selle palavaga sirakil ja täiesti läbi omadega. Kella viiest lubab äikest ja tormi. Annaks Jummel.

"Last christmas I gave my heart,
But very next day you You gave it away ..."

"Lapsevanema mured"

Tüüp läks merde. Muretsen ja vaatan. Appikene, ta pole ju enam neljane! Ruudi ka ärev. Nõpsil savi. Mul peaks ka olema savi, sest vennike juba 134 aastat vana.

Hakkan tasapisi aru saama saja-aastastest memmedest, kes oma kaheksakümne aastaseid lapsi tittede pähe võtavad. Lapsevanema rõõmud ja mured. Ähh, teate isegi.

"Promillipäev"

Poeglaps arvas, et kui tahan emmet taas voodisse saada, siis pean olema pruun nagu meeger ja pean päevitama hakkama.

Uurisin hommikul kohe emme käest kas see vastab tõele? Arvas, et poja on asjadest valesti aru saanud ja ma ei pea teps mitte meegriks hakkama.

"Hommik koerterannas"

Kui tõenäoline on, et satute võõras riigis rehvi lõhkedes just täpselt koerte ujumiskohta, kus oli isegi dušš nende jaoks olemas? Dušš pole luksus, aga sool vaja ju karvade vahelt kätte saada. Meri nimelt vägagi soolane.

Taevane märk loomasõbra jaoks. Hommik Aadria mere ääres, Rijeka linnas. Tuli naine. Tore ja armas. Rääkis isegi inglise keelt. Ohkan, sest mees tal olemas ja neil teised kombed kui meil. Siit juba ei murra. Ei tahagi. Tore, et ka niimoodi saab.

"Nõps ja Ruts on popid ka väljamaal"

Nõps ja Ruts on popid ka väljamaal - nii kui masinast lahkume, hõivavad nad esiistmed ja see pakub inimestele riigist olenemata palju nalja ja rõõmu. Käiakse lausa pildistamas ja tehakse juttu. Vandersellidena on nad juba vanad kalad ja 2022 saavad mo kutsad kiidelda juba üle kümne "märgistatud" riigiga.

Ruudi aasta kultuuri tippsündmuseks oli vist palmile "siristamine," sest seda tegi ta väga-väga pikalt ja ülihoolikalt.

"Impotent? Homo? Laisk? Vana?"

"Poiss kurat! Maast lahti! Itaalia naised ootavad! Nägid ise kuidas need poolpaljad piigad eile kiikasid ja kuidagi "kurvalt" ning lausa kutsuvalt naeratasid. Ka nemad väärivad õnnetunnet hinge!"

"Küll nad saavad ise ka kuidagi hakkama või alusta "õnnestamise ja õnnistamisega" üksi pihta. Tulen hiljem järele, aga praegu tahan magada!"

"Hea hommik"

Kui märkad, et kõik ümberringi on koledad, nõmedad ja lollid, siis on vaja hulluarsti juurde minna.

On ka teine võimalus - kao kõigest ja kõigist eemale ning lüli telefon ja nett välja. Tundub, et töötab - inimesed muutuvad juba kenamateks ja toredamateks.

Eile hommikul nägime poisiga ühes Euroopa linnas taolist vaatepilti - mõnus ja hea päeva algus. Soovime seda teilegi!

"1.september - parim päev!"

Eile oli taas mu elu parim päev. Miks pärite kindlasti? Vastan - ei pidanud ise kooli minema ja ei pidanud lapsi kooli viima, mida tegin umbes 1500 aastat.

Ei olnud väga koolifänn, aga sportimine meeldis. Sorry. Siis räägitakse veel õpetajatest suure algustähega, kohtumisrõõmust ja õpiõhinast.

Bla-bla-bla ja pole õrna aimu, millest jutt? Ise käisin koolis pärast kuuendat vaid kaks korda aastas - 1.septembri aktusel kontrollimas kui palju klassiõdede rind suve jooksul kasvanud on ja kevadel tunnistuse järel.

AITÄH! KASS KODUS TAGASI - "Rakvere rahvas! Kes on seda kiisut näinud?"

Ikka juhtub, et uks jääb praokile ja lemmik on seda hooletust kohe ära kasutamas. 

Nii läks ka Rakveres Laial tänaval, kus Ukrainast pärit Keti-nineline kiisuke otsustas Lääne-Virumaa meestega lähemat tutvust sobitama minna. 

Jube narr lugu - kuulide alt pääsed eluga tulema, vantsid pika tee maha ja siin äkki ......

"Elagu naised!"

Eile kimame Virtsu, et praamile jõuda. Palusin teel olles, et Terts ostaks e-pileti. Ostis läbi veebi.

Jõuame Virtsu, aga tõkkepuu ei avane. Tuleb ametnik ja kontrollib:

"Oi, aga te pilet on ju Kuivastust Virtsu, mitte vastupidi!"

"Suvelõpu chillout"

Küsisin just poisilt, mis võiks tema arust antud ajahetkel olla maailma kõige nõmedam mõte või küsimus? Arvas, et neid on palju. Pakkusin, et ehk äkki see, et mis praegu telekast tuleb ja läheks ehk vaatama?

Nõustus ja see oleks antud ajahetkel tõesti kõige nõmedam mõte. Hüvasti levi ja uudised. Hüvasti tele ja raadio. Hüvasti mobiil ja absoluutne chillout!

"Piret ja jotast pervert"

Kapist välja!

"Tere, mina olen Heiki ja olen alkohoolik."

"Tere joodik Heiki," vastavad kõik kooris.

"Lisaks olen pervert."

Tere tulemast seksuaalhälbega Heiki," kostub toast justkui kajana vastu.

"Aitäh Dimediumi rahvas, et taas jännist välja aitasite!"

"Millise toidu järele praegu suurim vajadus on?"

"Te koeratoiduhunnikust on laias laastus veel lausa pool alles, kuigi jagasime igale ukrainlasele nii palju kui vaja. Isegi sinna oleme saatnud kaks korda kui paluti ca paarsada kilo või rohkemgi.

SEE KÄIS KÄBE JA OMANIK LEITUD! AITÄH! "Tilluke pomerian otsib oma omanikke!"

Täna õhtupoolikul jalutas Tallinnas Kristiine kandis X-tänaval üks väike koerake. Ma nimme ei ütle, kus täpsemalt, sest senine eluke on näidanud, et taolistele nunnukeradele joostakse tormi ning minu asi on tagada, et loomake ikka päriskoju tagasi jõuaks.

Teda märkas ja nüüd tuleb selle loo piinlik moment, mil pean oma mälu taas häbenema, sest nimi läks meelest. Äkki oli Marian, Lilian või Vivian?

Vaat tema oli oma poegadega samas jalutamas ja korjasid eksinud hinge üles - äkki jääb veel auto alla. Ühed teised lapsed teadsid rääkida, et see koerake jalutab end seal juba paar päeva ise. Seda ei saa võtta mõistagi kullana.

"Tutt-uus emme"

"Meil oleks küttepuid lõkke jaoks vaja," pärin Valgamaa "pruta" Vivika käest. Öösel noored käisid metsas taskulampidega hagu korjamas ja ega nad miskit asjalikku leidnud.

"Saad."

"Veel on vaja vett. Umbes 100 liitrit"

"Saad."

"Mida veel saab kui sa juba nii lahkelt jagad?"

"Juuniori ja seeniori roadtrip 2022"

Juunior tuli loodusesse. Kell juba tuhat, aga alles põõnab. Ta tegelikult ärkabki umbes kolme aal. Õujee, paganama noored "virkused!" Seenioril juba ujumas käidud ja püüdsin vee alt haugi. Paljaste kätega. 62 kilo ja 2 meetrit pikk. Lasin vabaks.

"Issi nii usin ja aru ma ei saa, kellesse see laps lännu on? Mida ma loran? Emmesse loomulikult!"

"Meestevihkaja Ruudi"

Ruts hakkab mehistuma. Ei tea miks ta mehi vihkab? Ilmselt pani eelmine omanik kunagi pisipõnnile jalaga ja sellest piisab.

Naisi armastab, aga isegi kui pojad külas käivad, siis pean igaks juhuks vahel olema, et jamaks ei lähe. Jube kaitsja.

Kui näiteks peaksin tahtma unele muruplatsil suigatada, siis hoidke kõik parem eemale - räme jama tuleb kui olen haavatavas seisundis. Ruts seab reeglid, et keegi mulle liiga teha ei saaks.

"Kas Loomapäästegrupi liikmed päästavad loomi johmas peaga?"

Helistab Jana, et tule siia. Olevat Kauksis. Ma vastu, et tulgu hoopis siia - see ju korra sülitada.

Ta vastu, et tule ikka siia, nad Ida-Viru Kauksis. Terts olevat ka seal. Ma vastu, et Terts on peaaegu siin ka. Jana põiklema, et kõik on täis ja sõita ei saa. Aga ma ka ju täis.

"Pensonäride hommik"

Pensonäride hommik. Heiksile tablett. Nõpsile kaks. Seejärel Heiksile kaks veel juurde.

Iga Jummeli päev. Teadmaks, et raviplaan on täidetud, teen kalendrisse risti. Muidu ei saa, sest inime muutub automaatseks ja eksib.

Oli mul kunagi suhkruhaigest elukaaslane, kes paar korda läks "hüposse" ja pidin kiirabi kutsuma. Muidu sain ikka ise suhkruvee ja šokolaadiga hakkama.

No ja olin tige ning sõimasin kui arstid ta tagasi tõid. Ta vastas, et kui on kümneid aastad end süstima pidanud, siis lihtsalt vahel läeb meelest.

"Vene Föderatsiooni luurajad pardid"

Eile läks pikalt. Äkki kell kolm läksid külalised ära. Ei olnud sedapuhku loomapääste inimesed vaid tegelased minevikust, kes lihtsalt sattusid siiakanti.

Tore oli - sai nalja ja naeru. Ehk isegi liiga palju? Lora! Nalja pole kunagi liigpalju.

"Veidi teistmoodi koduotsimis kuulutus"

Riina Pernau, kõige kainemalt mõtlev Looma-, ehk ilmselt siiski Koomapäästegrupi juhatuse liige, saatis mulle foto, millel väidetavalt olen koos mingi absoluutselt tundmatu elukaga poseerimas.

Olles täie mõistuse juures kinnitan, et pildil pole mina ega koer, vaid hoopis Eesti Vabariigi välisminister Urmas Reinsalu koos oma hamstriga. Vabandan valeuudise levitamise pärast.

"Hingekaemuse eri - naised"

Tänane jutt on naistest. Naistest minu elus. Armastus ja reetmine lapse ema poolt "kõlbuliku" mehe leidmiseni, kelleks osutus "korraks" presidendi poeg.

 
"Kas kujutate ette hommikusööki pakkuvat nn ämma, kes ühtäkki rõhutab et tema tütar on erilisest perekonnast, kes väärib erilist meest, aga kuniks teda pole, siis võin ajutiselt karata küll?"

"Lüübnitsa"

Olen koos Nõpsi ja Rutsiga Setumaal peidus. Sedapuhku mitte inimeste vaid palavuse eest.
Meil siin võsas hea koht, kus rahvas ei liigu. Kaks sammu ja saad vette. Täna vist juba 150 korda end leotanud ja lestad varvaste vahele igatahes kasvavad.

Eelmisel aastal olid koerad siin vabad, aga läksid küla peale laiama. Siis sai priius otsa.
Olen selles imekaunis, valdavalt venekeelses külas alles paar-kolm aastat suviti käinud, aga nagu juba oma inime:

"Elin Pipi Prikssukk"

Helistan Elinile. Ta võtab praegu 1414 kõnesid vastu. Kunagi ammu, siis kui bolševikud Lenini juhtimisel tsaari kukutasid, hakkasime koos loomi kaitsma. Tegelikult hakkas ta juba varem pihta. 1890 oli vist aasta? No ja hellan. Vastab.

"Issakene! Kas nüüd tõesti jõudis ka minu aeg kätte? Ei suuda suurt rõõmu uskuda, et järjekord ikkagi ka minu, "unustatud naiseni" jõudis!"

"Pane kaardile näpp ja mine"

Nii ma tegin ja oma arust pidime sattuma karupeesse, kus kedagi ei kohta.

Paraku on siin suurem rahvaste liikumine kui Pirita rannas. Põle hullu ja kutsad peavad rihmas olema ning leppima jalutuskäikudega.

Tahtsin lehtpuumetsa ja sain. Ei ole puukallistaja, aga hommikul kallistasin. Kaske. Tuli sihuke tunne ja tegingi ära. Mõnus.