"Pääsküla vanake jõudis koju tagasi!"

Pääsküla "Rimi" juures jäi üks vana koerake inimestele silma - värises ja tudises teine ihuüksinda jupp aega. Helina Rassel pakkus talle öömaja. Heas mõttes segane mutt, kes kogu oma elamise vigaste või eksinud loomadega täidaks. Olen teda küll noominud piiri pidama, aga näikse, et ilma korraliku naisepeksuta talle mõistust pähe juba ei pane.

Eile oli Helinal tihe tööpäev ja sestap palus ta mul omanik üles leida. Vana kodukandi külastus, kus igat peni teadsin, tundus igati ahvatlev ja nii me väsimatud kolm musketäri koos Nõpsi ja Rutsiga sammud sinna seadsimegi. See koer oli paraku aga täiesti võõras mulle.

Poes lobasin müüjatega, tore kohtumine. Kõik nad olid koera näinud, aga täpset elukohta ei teadnud mitte. Sama jutt kohalike elanikega.

"Head teed Arinake!"

Elu on nagu sebra - triibuline. Nüüd näikse aga valge triip lõppema ning must koos halbade uudistega tungib taas peale. Läkski mul väga pikalt väga hästi ja pea sajaprotsendiliselt jäid kõik Loomapäästegängi patsiendid ellu!

Eile õhtul sain teada, et Setumaalt päästetud Mõmmik ei saa siiski praegusesse peresse jääda, sest kisub tüli teise isase koeraga. Ma väsisin justkui laksust ära ja igasugune tuju kadus - nii tore pere ja ta tunneb end seal nii hästi. Vaene loom peab jälle kolima ja ümber harjuma. 

Hommik algas aga peretütar Olja kõnega, mis oli kurvemast kurvem ja õudsamast õudsam - sellist lõppu ei vääri meist keegi.

Koerad ja peremehed läevad tõesti ühte nägu!"

Ja sellised ilusad metsjeesused me tõesti oleme. Inimesed ei tee enam väga vahetki. Koer ja peremees lähevad tõesti ühte nägu!

Ja me Nõpsiga vannume pühalikult - sel nädalal veel päid ei pese, juukseid ei kammi ja ka juuksurisse ei lähe! Aamen!

Lõngused ruulivad! Jeeee! Viskame tukka!

"Maha lamekõhtlased!"

Sattusin kliinikusse, kus enamiku personalist moodustavad naised. Kiikasin ka söögituppa. Appi - poolapaljaste meeste pilte sein täis!

Tundsin end puudutatu ja solvatuna. Täpselt nagu need spordinaised, kes hiljuti suvaliste bikiinipiltide peale üle maailma hingeldama kukkusid. Nende ees vabandati. Minu ees mitte!
Tundsin end nagu lihatükk - naised jõllitasid silmad punnis. Üks isegi häbenemata kubemepiirkonda. Lahkudes pidasin vajalikuks karjatada, et keegi mu taguotsa sel ajal ei passiks!

Üleüldse olid need mingid imelikud loomaarstid - kleebivad mingite pubekate pilte, kus ainult kuus niru lihast näha on.

"Taas üks loomapiinaja pääses puhtalt!"

"Tervitused Heiki,

Edastan teile elektroonilisel kujul siis KrA nr XXXXX lõpetamise määruse (põhistamata) nagu soovisite. Annan märku ka sellest, et lõpetamise määrus edastatakse teile ka kirjalikul kujul ümbrikus, MTÜ Loomapäästegrupi aadressil Tallinn, Kopli tn 69A.

Enda teadmisi kasutusele pannes püüan teile põhistada määravaks saanud asjaolud ära:

"Kes peidab end tihedas võpsikus?"

Eile panin Facebooki ühe foto ja palusin ära arvata, kes end võpsikus peidab. Panen täna uuesti loo lõppu, et ka hea blogilugeja saaks otsimismängus osaleda. Pakuti kassi ja jänkut. Mõlemad valed ja loodus pakub parimat kaitset isegi palju suuremale mõmmibeebile.

"Mõmmibeebi?!", nüüd lõi keskkonnaametnikul põhja alt ja kõik häirekellad peas põlema. "Mis temast sai? Sa ei tohi! Ta peab surema! Loodus ise käseb! Sa lausa kerjad uut relvastatud läbiotsimist - mul automaatidega pollarid telefonikõne kaugusel!"

Kohe räägin ühe õige uskumatuna tunduva loo, mis juhtus, aga kõik oligi täpselt nii nagu räägin. Istusin ja vaatsin mõmmikule otsa. Keeras teine häbelikult pea kõrvale, aga silmanurgast piidles ikka:

"Määratlesin end naisena ja läksin sauna!"

Käisin saunas. Avalikus linnasaunas. Naistesaunas. Nimelt identifitseerisin end eile kolm tundi naisena. Heidi, mitte Heiki oli nimeks.

Pekki ja sain kohe esimese minuti jooksul kaks kausitäit keevat vett kaela. Nüüd kestendan nagu maduuss. Ise arvan, et teise astme põletus.

"Vastikud sadistid! Mehed teid küll saunas keeva veega vastu ei võta!", hüüdsin põgenedes.

"Kui palju lemmikloomi utiliseeritakse tegelikult?"

Täpset arvu ei tea vist väga keegi, sest Väike-Maarjas asuv tehas äriandmeid välja ei anna. Viimati vahendas meedia säherdust arvu nagu 20 tonni. Kunagi ammu, üle 10 aasta tagasi kui Tuuli Koch sel teemal lugu tegi, oli number 30 tonni ja enamus neist kassid. Tollal polnud mingit saladuseloori.

Veel üks asi, mille tahaksin ära õiendada - Väike-Maarjas ei põletata loomi nagu paljud arvavad vaid esmalt tehakse neist koos tapamajade jt jääkidega hakkliha ning seejärel läheb lahti üks keetmiseprotsess, mille tulemusena sünnivad juba uued "tooted". Nii tollane tehase boss mulle seletas.

"Rohkem intekaid ei anna! Vol.100"

"Rohkem intekaid ei anna ja Loomapäästegrupp peab leidma uue kaanepoisi!", praalisin mõnda aega tagasi. Mnjah, käige mu sõnade, mitte tegude järgi, olen sunnitud täna möönma.

Helistas ükspäev Priit Pullerits ja rääkisime pikalt. Nii sellest kuidas polaarjoone taga 43 kraadises pakases virmalisi passisime kui naistest ja loomadestki. Pea tund läks märkamatult. Hea vestlus, sest polnud juba ammu-ammu lobisenud.

Üks tähelepanek veel - ma võin kümne aasta pärast Marsilt naasta või kahekümne aasta pärast põlevast majast hunnikus lapsi välja tuua, aga ajakirjanike esimene küsimus on ikka kas andsin siis naisele kere peale või mitte? Mis parata ja ju see peab siis nii olema.

Kertu Jukkum: "Sa Heiks oled pervert!"

Kertul on suur mure. Ülikoolitöö jaoks vaja reaalselt jälgida loomapäästjate tegevust paari-kolme päeva jooksul. Nii ta helistaski:

"Nüüd veedame paar päeva koos. Sul pole valikut! Issand, aga sa oled ju pervert!"

"Tõsi, raske salata, aga kui tahad diplomit ja asjatundlikku juhendajat, siis pead perverdiga leppima. Ega ma tegelikult ise ka taha - sa nagunii armud ära, siis tuleb juba väikene beebi mängu, lõpuks avalik lahutus nagu tänapäeval tavaks. Karm saab see olema!"

"Mõmmi uus kodu vanajumala selja taga"

Ei ole paremat reisikaaslast kui Mõmmi - vaikne ja rahulik, mitte nagu mu hullud, kes heast peast sõidu ajal kongi ust kraapima või haukuma kukuvad.

Mõmmi uus kodu saab olema Tartumaal Nõo alevikus otse kiriku taga. Hea kui vanajumal kohe käepärast võtta on. Uude koju jõudes tuli masinast välja ja hakkas kohe uudishimulikult elukohaga tutvust tegema. Oi talle meeldib liikuda! Vanas kodus ketti aheldatuna joonistas ta maha number kaheksa, mis külje pealt vaadates lõpmatuse märgina paistis. Märk lõpmatuseni kestvast piinast? Kohe vagu oli maapinnas.

Kes tahab võib muidugi selles mingit traagilist sõnumit otsida, aga koer hullus samamoodi nagu puuridesse vangistatud loomad - need lasevad samamoodi ringiratast. Enam tal seda muret pole ja liikuda saab ta just niipalju kui hing ihaldab. Juba eile said pikemad jalutuskäigud uute omanikega tehtud ja Mõmmi oleks tatsanud vat, et hommikuni välja.

"Hurraa! Mõmmi-poiss ja Kusti-Musti on valmis astuma uude ellu!"

"Kuradi, kuradi, kuradi kurat!", pean alustama seda igati positiivset lugu vandumisega. Asi nimelt selles, et Mõmmil kodu ju täitsa olemas, aga nüüd on number kadunud. Olen pool päeva otsinud, aga mida pole, seda pole.

Mu laual on nimelt rangelt organiseeritud korralagedus, kus lipikutel kõik kenasti kirjas. Ja nüüd viskasin vajaliku papri ära. Otsisin meilid ja kirjad ka läbi - tulemus sama. Ja neid ikka oli, ainuüksi messengeri spämmis 178, andis lapata. Väike vihje tuleviku tarbeks: kui asi kiire, siis kirjutage otse heiki@animalrescue.ee, sinna pagana messengeri satun nagu jumal juhatab ehk väga harva. Ka kõneregistrit on pea võimatu lapata, sest kõnesid ju sadades.

"Kas öösihikute kasutuskeeld on ajakohane ja mõistlik?"

"Kas öösihikute kasutuskeeld on ajakohane ja mõistlik?", küsib Optukwelt'i nimeline firma oma kodulehel ja edatsab seal sihikuid soosivat müügimheejuttu pika joruna.

"Me alla viie põdra nagunii kunagi ei too on!", hooples üks uusrikas, kes lõbu pärast jahil käib.

"Värske pealinlane härra Peedu Mets"

"Ta on isiksus suure algutähega. Seepärast ongi ta härra ja mehe perekonnanimi annab vaid kaalu juurde. Suhtle vastavalt ja ainult täisnimega", naerab Anastassija varasemalt Possu nime kandnud koera õrnalt silitades.

"Jätate ta siis omale? On see ikka kindel?"

"See oli kohe kindel, et ta meile jääb ning enam ei loobu me tast mitte iialgi! Ta on nii armas ja tore! Kõige toredam ja kõige armsam koer maailmas!", lausa kiljatab Anastassija mu pärimise peale.

KODU LEITUD,AITÄH! "Lugege, mõelge ja aidake kaasa kui saate!"

"Tere, kirjutan väga suure murega. Selline lugu, et kui võtsin korteri, siis olid koerad lubatud. Nüüd otsustati, et siiski ei lubata. Uut korterit mul pole kindlasti võimalik hetkel võtta. Kui neid ära ei anna, pean päevapealt välja kolima, aga mul poleks kuskile minna!

Sain nad sõbranna juurde hoiule, kuid homseks peab ka tema nad ära saama kodust. Ütles juba, et kui homme minema ei vii neid, võtab karmimad meetmed käsile. Olen kõik tuttavad , pere ja sõbrad läbi uurinud, kuid keegi ei saa kodu ega hoiukodu pakkuda.

"Räpasest kuudist ja ketist hopsti kaissu ja voodisse suure hoolimise ja armastuse keskele!"

Kas tunnete ära? Vaadake viimast pilti. Vaevalt küll ja ei tundnud ää ma isegi. Üks kohalik Setumaa naine uuris kuidas kutsadel läheb? Olevat mures, sest nad elanud ka ju kodus "täiesti normaalselt".

Ka vanaperemees torises, et oleks võinud ikka emme kutsikatega jätta - igav on ja millest ta nüüd elama hakkab. Teadmiseks, et külarahva sõnade kohaselt sai sealt majast varasemalt koeralapse ka viinaputli eest kätte. 

" Kõige puhtam. Kõige ilusam. Kõige kuulekam. Kõige nunnum ........"

"Ja, ja, ja! Need kõik käivad minu ja ainult minu kohta, aga lisaksin veel juurde, et ka kõige näljasem koer maamuna peal olen just mina!

Aga kõhna ma enam pole - tervelt kilogrammi ja natuke pealegi olen juurde võtnud! Nüüd olen ma kõige paksem ka!", toriseb Mõmmi kui teda kõrva tagant sügan.

Loomaarst dr. Jürgen Mitt arvas, et täna on see päev kui hakkame parasiite killima. Andku viroloogid, bakteroloogid, seksoloigud, uroloogid, ufoloogid ja kõiksugu muud "loogid" meitele andeks. Nüüd läeb retsimiseks ja armu ei anta!

Lisan mõned "enne ja pärast" fotod ka - hea võrrelda ja näete oma silmaga, mida me teie poolt annetatud rahaga teeme.

Seotud lugu: "Mõmmi - Tallinna puhtaim koer"

"Hurraa! Marta koos beebidega jõudis hoiukoju"

"Marta koos beebidega jõudis hoiukoju. Suurest õnnest lasi esiteks kohe ühe korraliku junni koridori   Algul oli tibudega puuris ja ei julgenud välja tulla, aga vähehaaval muutus julgemaks.

Koertel on ikka emapiimaga kaasa antud teadmine, et diivan on kõige parem koht majas. Ja nii me nüüd veereme - proua vaatab sofal seebikat ja beebid teevad külakuhja", kirjutas Külli Kruuspak, kes Setomaalt päästetud koeraemmele hoiukodu pakub.

"Paanika Männikul - ohtlik mürkmadu ei lasknud elanikke majja!"

Sõna ohtlik peaks muidugist jutumärkidesse panema, sest päiksekarva veidi teistmoodi nastik kujutab ohtu vaid närilistele, sisalikele ja väikestele lindudele, kes enne nahka pistmist ta surmavat kägistamist taluma peavad.

Egas tavainime seda tea ega peagi teadma. Sestap on igati arusaadav, et ühe Mahla uulitsa välisukse ees peesitav võõramaist päritolu maduuss hirmu naha vahele ajas ja päästjaid kiiresti kohale kutsuma sundis. Mehed püüdsid kodunt plehkupannud mao kinni ja andsid Loomapäästegrupile üle. Tanel Veskimäe käis järel ja ega ta selle üle muidugist väga õnnelik olnud.

"Vastik aeglane surm! Veis kukkus karstiauku ja sinna ta jäeti!"

Murekiri:

"Kostivere karstialal karjatab üks soomlane lambaid ja veiseid. Kaks nädalat tagasi leidsid lapsed ühe surnud veise karstiaugust ja nüüd käivad nad seda iga päev "imetlemas". Omanikku ja keskkonnaametit teavitati, aga keegi ei ole reageerinud.

Nüüd pöördungi viimases hädas teie poole, et äkki saate abiks olla. Selle soomlasega on väga palju muresid olnud. Võin kõike lähemalt rääkida."

"Säh! Ma kah karantiinis nüüd!"

Köhisin hommikul. Kohe nii kõvasti, et vesi silmist väljas. Tatti pritsis ka. Maski muidugist ees polnud.

On põhjendatud kahtlus, et võisin end nakatada. Jään vabatahtlikult nädala lõpuni isolatsiooni ja väga ringi ei toimeta.

Ära ole sama hoolimatu nagu Heiki! Mask ette! Ka kodus! See pole mingi vabandus, et üksi elad. Viiruseussi uued tüved on veel salakavalamad!

"Rõõm ja kurbus korraga - Marta koos põnnidega lahkus kliinikust"

Alles eile oli siiski see päev kui Marta haigemajast minema sai. Ülisõbralikul koeral oli suhtkoht savi, aga Petcity klliniku rahvas oli korraga nii rõõmus kui kurb ka. See on ka arusaadav, sest nad pea kõik pingutasid, et veidi teistmoodi "emme" end võimalikult hästi tunneks.

Kliinikusse saabudes tegi üks põnnidest hirmsat kisa, sest oli veekaussi kinni jäänud. Emme Marta jättis ta päästmise usaldavalt minu ülesandeks. Nii kui titt taas kuiva maa peal, hakkas kohe sülle pugema - küll ta hakkama saab, nüüd tegele minuga!

"Mõmmi - Tallinna puhtaim koer"

"J U B E  K O H T! J U B E D A D  I N I M E S E D  O N  S I I N!", hakkab Mõmmi, kliinikurahva poolt küll Karuks kutsutav koer koheselt kaebama kui Petcity kliinikute pealiku Jürgen Mitt'iga tema tuppa astume.

"Nad panevad mind puuri. Nad kustutavad tule ära kui lahkuvad ja jätavad mu pimedasse! Nad on sadistid! Toidukott on siinsamas poole meetri kaugusel õrritamiseks, aga kätte ma seda ei saa. Heiks, tule appi - mul on maailma kõige suurem nälg!", jätkab Mõmmi oma lõputut valjuhäälset jauramist.

Vaatan nõudlikult Jürgenile otsa ja nõuan selgust. Loomaarsti arust sain ma koera keelest täiesti valesti aru:

"Võimatu missioon - kuidas kass elusalt käigukasti vahelt kätte saada?"

Lood loomadest on paljuski tegelikult hoopis lood ka inimestest endist. Kuidas teie oleksite käitunud kui oleksite leidnud kassi oma masina sisse kinnijäänuna kõvasti mjägumas?

Kas oleksite rahumeeli minema sõitnud, sest ega elu saa ühe kassinäraka pärast seisma jääda? Või oleksite raisanud hunnikus raha ja aega, et loomake elusalt ja tervelt kätte saada? Ärge vastake vaid mõelge lihtsalt omaette.

Eile üks eriskummaline kiisu päästmine tõesti toimus. Aleksander Ots leidis kiisu oma auto alt - oli teine pugenud nii sügavale agregaatide vahele, et vahelduva eduga vaid sabaots paistis. Kassid on paganama osavad peitusemängijad ja neid võib kohata esmapilgul lausa ilmvõimatutest kohtades. Eilne pugemine oli ses mõttes erandlik, et vaene loom jäi täiesti kinni ja omadega jänni.

"Pesupäev"

"Nafta ümberpumpamist piirasime, aga kas venelased tulid Kopli lahele nüüd sõnnikut laevalt laevale laadima?", päris proua Peaminister Keskkonnaministrilt rangelt.

Valitsuse kriisistungi tingis Kaku- ja Õismäe, aga ka Rocca al Mare elanikelt saabunud kaebustetulv, milles kurdeti rämedalt vänge õhu üle.