58

Eile 7.21. Telefon heliseb. Eksnaiska. See saab tähendada vaid halba. Tähendaski, sest ühtäkki hakkas ta laulma. Issver, jooma hakanud, oli esimene mõte. Treenitud kõrv oleks ära tundnud mõned katked sünnipäevalaulust.

 
Deem! Endal täitsa meelest lännu. Sellele järgnes pooletunnine kiidu- ja tänukõne ning lõpuks kuulutati mind pühakuks. Mnjah. Pole eriline sünnipäevapoiss. Viimati sai pidu peetud kui kukkus 25 ehk aasta oli siis 1990.

"Lähen kah reisule!"

Aeg lendab ja kõiki tittesid korraga pildile saada pole enam võimalik, sest:

• Laps nr.1 elab Šveitsis. 
• Nr. 2 lendab kohe Vietnami. 
• Nr. 3 on momendil Egiptuses. 
• Nr. 4 on beebiga kodus ja ei lenda esialgu kuhugi, kuigi alles nad kondasid Lapimaa metsades. 
• Nr. 5 tuli hiljuti Jaapanist.

Ega ma kehvem ole. Lõin pangakonto lahti ja vaatasin jääki. Homme läheb sõiduks. Esialgu Raplasse. Kaugemale ei venita kuidagi välja.

"Hajameelsus"

Sõidan sügavais mõtteis ja täiesti omas maailmas ....

Jõuan Õismäele ja automaatselt keeran Rannamõisa teele, et koerad põllule jooksma lasta.

Olen põllul ja avan tagaluugi, aga koeri põle. Kus koerad on?

Kodus loomulikult! Debiilik olen! Nüüd sõidan koertele järele ja tulen uuesti. Õujeee!

"Uuel aastal vanamoodi edasi!"

Vähemalt Nõpsik on seda meelt, et väga midagi muuta pole vaja. Siiski-siiski ja nüüd ta tarib ühe kinga asemel mõlemad voodisse. 

Ma kohe eile rangelt pärima, et mis värk on? Sööb rahumeeli, vaatab süütute silmadega otsa ja pomiseb:

"Ruudi tegi!"

"Ära valeta! Ruts pole vannitoast väljas käinud ja tema tegi selliseid trikke neli aastat tagasi!"

"Aga kas sul rohkem lemmikloomi pole?"

"Uusaastasoov"

Nõpsik hakkas valvama. Ruudi kaeb ka, aga kedagist ei näe.

Nõps annab häälekalt märku, et oht on lähedal. Nii juba paarkümmend mintsi jutti.

On ikka tüüp! Muidu nägemine kehva, silmad puha hallid ja jookseb kodus mööda kapinurki, aga siin näeb kilomeetri kaugusel sipelgat männipuul ronimas.

"Aitäh Urr ja Nurr!"

Ükski vabatahtlik annetustest sõltuv ühendus ei saa hakkama sõpradeta. Loomapäästegrupil sõpru tänu Jumalale jagub. Üks neist on lemmikloomapoekett "Urr ja Nurr."

Ei nad taha tänu- ega aukirju. Vaikselt toimetavad ja aitavad. Oleme samasugused - ei kerja kiitust ja viime lõhkised loomad suurema kärata arstile. Olen Loomapäästegrupi vabatahtlikele isegi pasunasse andnud, sest näen vaid arveid, aga lugusid mitte. Kust see raha siis tulema peaks?

"Hääd lõpukest ja mõnusat uut!

Paljud teist vast teavad, et elan Eesti-Rootsi rindejoonel ehk Stromkal otse mere ääres. Tänavused jõulud näitasid selgelt, et tulejõudu on meil rohkem. Eile õhtul andsime sellise paugu svenssonitele, et isegi nende kunn põgenes Argentiinasse.

Olime just sel hetkel Ruudiga õues. Ta nii-nii kardab, et lausa hale hakkab. Libe ka ja tõmbas mind sirakile. Riided puhta märjad ja porised.  Täna oli suur pesupäev. Majade vahelt megalt kajas. Vaene koer - niigi juba ligi kuu tänu kuradi saluudile vanni all elanud ja isegi elutuppa ei julge tulla.

Täna läheb andmiseks ja põgenesime mere äärde metsa sisse. Ruudi pärast. Üksaasta olid järelnähud pea Jaanipäevani. Suisa ei teadnud, mida temaga edasi teha, aga siis sai taas normaalseks.

"Jeeee, otsa sai"

Läbi see pull ja inimesed muutuvad juba normaalsemaks. Vähemalt ei tule ükski järjekordne "headuse kehastus" enam tänaval ligi ega soovi kordaminekuid ja õnne.

Täna sain juba sõimatagi kui üks umbkeelne arvas pahaks panna Ruudi jalatõstmist lumehange peale. Mõnus! Saatsin ta valju rõõgatusega pikalt! Tal oli ka mõnus. Vähemalt loodan.

Sel aastal palju ei soovinud. Ainult raha, tervist ja paljast Kertu Jukkumit. Tühja ma sain ja minu arust käib see Jõulumees aasta aastalt aina rohkem alla.

"Head munadevaba uut aastat Sherman!"

 Teid ma olen juba piki aastaid suutnud "suure loomasõbra ja nö toreda inimese" maski taha pugedes ära petta. Ka enamus loomi on seda jama uskuma jäänud, aga mõned neist on siiski mu musta hinge ja jõledad mõtted läbi näinud.

Üks neist oli Olaf Suuderi taksikoer, kes "Reporterisse" tööle kaasa võetuna mulle ja ainult mulle klähvides alati kallale tungis. Teistega oli sõber. Teine tarkpea, keda juba ei lüpsa, on eksnaiska kassivolask Sherman.

Nii kui lähen, siis tüüp on kadunud kut tinatuhka. Alul oli ikka suur sõber, aga küllap siis käin liiga harva. 

"(Jõulu)kahekõne eksnaiskaga"

Temake: "Kell 7 ole siis kohal! Ja joogid võtke poisiga ise kaasa. Ülejäänu on mul kõik olemas. Vaata, et sa süüa ei osta!"

"Kes see jõulude ajal ikka joob?"

"Võta siis toidu kõrvale piima, mahla või mida iganes sa tahad. Mul sellist kraami pole. Ja lepime kokku, et kinke ei tee!"

"Ho-ho-hoo!"

Sülti ja torti sõbrad! Pange tihastele pekki ka!

Ruudi tuletab lastevanematele meelde, et kui õhtul mingi habetunud kodutu tuleb teie elamisse küsimusega kas siin majas häid lapsi ka on või käseb võsukestel kingipaki eest kükke teha ja luuletust lugeda, siis pöörduge otsemaid politseisse!

"Jõulumure"

Jõulud. Püha õhtusöök. Eksnaiska kutsus taas. Ei midagi erilist, sest viimased 10 aastat oleme ikka koos kuuse all olnud.

Kui ta varasemalt on olnud kriitiline mu tegemiste suhtes, siis tänavu on leebe. Väga mõistev ja leebe.

Kahtlane värk. Poeg arvas ka mürgitamise salaplaani läbi nägevat. Lubas ise kõiki toite enne mind maitsta. Eneseohverdus.

Istusime poisiga maha ja pidasime tõsiselt aru. Kas ikka julgeme minna? Läheme muidugi. Jõulud ju ikkagi.

"Nõpsi uus komme"

Vanale koerale uusi trikke ei õpeta. Küll aga arvab heaks vana koer vanale peremehele uusi trikke õpetada.

Ja nimelt hakkas Nõpsik mu kingi ühtäkki voodisse tassima. Lisaks otsib ta lähedust, mida varasemalt polnud. Istun kööki, tuleb jalge ette. Magan, poeb lõua alla kaissu. Nii ta enne ei käitunud. Praegugi magab köögiukse piidal, et plehku ei saaks panna.

"Nutiseks"

Vara läeb pimedaks ja kodused tööd on käsil. Ise punun enamasti korve ja vanamoor ketrab. Eila õhtul otsustasime aga seksivurri vahelduseks veeretada. 

Panime aga noorte kingitud nutikellad käele, et kontrollida kaua aega võtab ja asusime nahistama.

Mu kell muudkui piiksus: "Tubli mees, anna takka, sa ületad ennast! Natuke veel!"

"Nõpsiku trikid"

Hommikul vaatasin, et memm on saba pannud. Justkui ei hinganud. Keel ka suust väljas. Hea kui nad nii une pealt lähevad. Aastaid juba ka - ühe legendi kohaselt isegi 16.

Istusin maha ja tegin rahustuseks suitsu. Pärast seda hiilin tasahilju Nõpsiku juurde ja siis tuli maailma valjeim peer, mis kõik Kopli varesed lendu ja naabrid üles ehmatas.

"Hing sai taas ääreni täis"

Hingemenstruatsioon. Naistele loomulik. Meestele nii väga mitte. Räägin natuke meeste menstruatsioonist.

Loomapäästegrupi kasvandikud on pea kõik surmamõistetud. Minu ema oli 1980 surmamõistetu, kellele elupäevi pärast avariid ei ennustatud.

Me kõik jäime ellu. See kujundas mu arusaamisi elust ja olemisest. Loomapäästegrupi hukkamisprotsent on kaduvväike ja see on äärmuslik meede ainult looma huvides. Läheme kasvõi läbi kivi, aga asi peab kindel olema. 

"Mina, pedofiil"

Täna on mingi päev nagu ja ülistuskõnesid tuleb kut oavarrest. Nõme! Iga päev peaks olema isadepäev ja emadepäev ja lastepäev ja vanavanematepäev. Vähemalt võiks proovida nii elada.

 
Eks ma proovin ka. Ometigi on see tänapäeva arusaamisi arvestades väga ohtlik. Vähemalt isade- ja lastevaheline lähedus peab olema välistatud, kui just häbistatud ja pedofiili-silti otsaette ei taha saada.

"Siin ja praegu ongi kõige parem aeg!"

Kunagi oli parem. Kuskil mujal on parem. Tulevikus läheb kõik paremini. Vähemalt loodame.

Hommikusel jalutuskäigul tundsin hoopis teistmoodi - just nüüd ja praegu ongi kõige parem. See teadmine tekkis pärast sisekaemust ja süvafilosoofilist keskustelu Nõpsikuga. Koerad on kogu aeg õnnelikud. Vähemalt siis kui peremees hea ja ligi on. Oleks vast hiiglama vahva kui seda nende käest õppida suudaksime.

"Õpin jälle kõndima"

Sõna-sõnalt seda võtta ei tasu, aga kaude on jutt jummalast tõsi. Päris koomiline oli lugeda Google raporteid: "Selles kuus liikusite 10417 km, sellest jalgsi 1,34" Molutamisel oli ka põhjus. Mäletate, et olin borrelioosiga kimpus ja võhm kadus täitsa ää. Lisaks tekkis liigestesse ja alaselga sihuke valu, et isegi pelleris käimine oli sulaselge katsumus ja eneseületus.

"No kuhu sa küll nii kauaks jääd? Ma ju ootan!"

Tõsi ta on - väikesed lapsed ja neljajalgsed ootavad sind päriselt koju. Teiste eest ma väga pead panti panna ei tihkaks.

"Siis kui subtiitrid kinni kiiluvad"

Vaat, kust Aadu tegelikult oma mõtteid ammutas - Coop!

"Kuidas kassi õieti vannitada?"

Mnjah, netist leiab ikka kõike. Terts saatis sihukese pildi. Olla kuskil silma jäänud. 

Olgu lisatud, et antud kassiomanik siiski õpetussõnu kuulda ei võtnud ja lõpetas kehvasti.

"11 päeva ja 11 riiki"

Käisime ja nägime. Laps on rahul. Ise ka. 11 päeva ja 11 riiki. Kütuse kulu veidi üle pooleteist tuhhi ehk 10 korda vähem kui lennukiga igas kohas hotellis peatuda.

Nägime inimesi ja rääkisime juttu. Head mälestused. Armastavad ja hoiavad omi loomi. Armas. Eriti just Horvaatias taheti, et Loomapäästegrupp ka sinna laieneks. Mõttekoht.

"Laksust vanaks!"

Rikas mees pole kunagi vana. Ei usu? Küsige Pamela Andersonilt, kes aint armastusest abiellub. 

Hommikul oli nagu pappi küll, aga maksin elektriarve ära. Jäin laksust vanaks. Kohe väga vanaks.

Ja nüüd kummardus Kukerpillidele:

"Tüdrukud mu maha jätsid,
vanad naised üles võtsid ........"

"Mopp"

Mõned kohad, inimesed, aga ka loomad on justkui veidi rohkem "omad." Mopp, säherdune nimi siis loomal, on üks selline koerake, kes kohe oskab end su mällu söövitada.

Ta on ilmselt maailma suurim hellik, kes võib oodata jala juures tunde, et vaid oma pea su õlale panna saaks. Perenaine on tal muidugist sadist kuubis, sest üle magamistoa läve ei tohi ükski elushing, kaasa arvatud kärbsed seal majas minna ega lennata.