"Valneri loomapäästegäng jätkab eraldiseisva üksusena!"

Unistada tuleb ikka suurelt, sest siis on lootust, et vähemalt osakenegi sellest täitub. Täna ongi aeg sealmaal, et julgen ette võtta järgmise sammu, mis peaks viima õnnetustesse sattunud loomadele-lindudele abi pakkumise uuele tasemele. 

Mõte pole uus ja olen seda vaaginud juba aastaid, kuid alati jäi midagi vajaka. Sestap ei julgenud suud väga paotada ega asju suuremalt ette võtta. Täna sobituksid aga pusletükid nagu kokku küll. Loomulikult on vaja veel hulgaliselt kokkuleppeid sõlmida ja nendega tegelen pea igapäevaselt. Hea meel on tõdeda, et nii rahajõmmid kui mitmedki "otsustajad" on arvanud, et see projekt peaks toimima küll.

„Tänan aususe eest Viimsi "Circle K" neiud!“

Elame praegu sellisel ajal, mil paljud arusaamised on muutunud. Ebanormaalsus muudetakse vägisi normaalsuseks ja püüa sa "sooneutraalsusepäeval" oma pisipoega kleidis kooli mitte saata – kohe on lastekaitse kukil ning saad avaliku hukkamõistu osaliseks. Hea kui last üldse ära ei võeta. 

Õnneks pole see veel massiline, aga ühest taolisest, tõsi küll, mittekohustuslikust "karnevalipäevast", olen juba kuulnud küll. Loodetavasti ei hakka me kõiki svenssonite trikke järgi tegema, aga igaks juhuks tasuks vaim valmis panna ...

"Mission impossible - Marsile lennata on lihtsam kui Saaremaal loomale-linnule hädatappu teha!"

Killuke loomapääste-gängi argipäevast. Lugu on küll juba kuu aega vana, sest ma ei jõua suvel kuidagi arvutisse, aga olukord on stabiilselt endine. Tol päeval meie nõuandetelefonile vastanud Katrin Lehtveer raporteeris mulle nii:

"Helistas keegi Mia-Maria ja küsis mida ta teeb vigastatud luigega? Oli helistanud juba 1313, kust ta muidugi teada kuhu saadeti ja muud ta teha ei osanud. 

Küsisin kus ta on? Ütles, et Saaremaal, Harilaiul hetkel. Lubasin tagasi helistada ja hakkasin asju ajama. Hr Valner oli offline, Saaremaa piirkonnajuht Marge Kaju mandril ja teisi saare vabatahtlikke sel päeval tabada ei õnnestunudki.

Helistasin Merili Kesner'ile Sõle kliinikust ja uurisin Saaremaa loomaarstide kontakte. Sain kahe naise telefonid. Mõlemad teatasid, et nad ei ole enam arstid ja esitasid mulle hoopis küsimuse, et kus see Harilaid üleüldse on? Tere saarlased - nad ei tunne isegi oma kodusaart!

"Su majake seisab juba aastaid tühjalt, kõduneb ja mädaneb? Anna see parem loomakaitsjate käsutusse!"

Metsloomahaiglat Eestis pole ja ilmselt ka ei tule. See seab metsaassukate taastusravi suure küsimärgi alla ja enamasti oskame me "probleemile" vaid üht lahendust pakkuda - eutanaasia!

Parem olukord pole ka koerte-kasside hoiukodudega, sest need head inimesed, kes nende eest hoolitsevad, on juba üleuputatud loomadearmeest ning hulluvad tasapisi selle koorma all.

Omaette ooper on operatsioonijärgsed taastusravi vajavad lemmikud ning kohtadest, kus seda võimaldada on totaalne puudus. Eestimaa on "ripakil" maju täis ja ka mu enda talukoht kuulub nende sekka.

"Hea töö! Hea suhtumine! Nõmme päästekomando mehed ei vigisenud tühja vaid läksid kohe kassile appi!"

Lood loomadega pajatavad paljuski meist endist. Inimeste loomasõbralikkus või -vaenulikkus tuleb minu arust eriti hästi välja näiteks õiguskaitseorganite tööd jälgides. Üks uurija püüab tõeni jõuda ja loomapiinaja liistule tõmmata. Teine passib sind üleolevalt kalapilguga ja loeb tuima järjekindlusega ette seadusepunkte, mis loomapiinajat kaitsevad. 

Sama asi kordub prokuratuuris ja kohtuski ning ometigi me räägime ju ühest ja samast seadusest, mida siis väänatakse vastavalt oma arusaamistele! Sitaks mõnus töö - ükskõik millise otsuse sa vastu võtad, ikka oled õige mees ja sa ei vastuta mitte kui millegi eest! 

Ka päästjatega on täpipealt samad lood. Ühed viskvad sulle telefonis lolli nalja a la "kas sa oled puu otsas kassiskelette näinud?", teised tulevad aga appi ja toovad päevi puu otsas haledalt kräununud kõutsi pikema jututa alla. Täna taolisest päästjatest juttu teengi.

"Autovrakis elama sunnitud Bellal algas täiesti uus elu"

Saaremaal, Salme külas lehmaketi otsas virelema ja autovrakis elama sunnitud Bellal algas tänasest täiesti uus elu. Koer oli kenasti puhtaks pestud ja silmnähtavalt rõõmus uue olukorra üle.

Tohtrid vaatasid ta üle ja mingit kurja tervisehäda ei tuvastanud. Pärast sise- ja väliparasiitide killimist saab ta vaktsiinid naha vahele ning siis jääb üle veel vaid streiliseerimine, et vältida tulevikus soovimatute kutsikate sündimist. Nelja-aastasel Bellal on seni olnud kaks pesakonda, keda keegi ei oodanud ....

"Šokeeritud Soome turist Salme külas: "Kas Eestis on taoline koerapidamine tõesti lubatud?"

Saaremaal, Salme külas tekitas Soome turistidele hämmingut üks koer, kes oli lehmaketi otsa aheldatud ja pidi elama mahakantud kaubikuloksus. Nii nad mulle helistasidki:

"See koer on väga räpane! Jube! Kas Eestis on loomakaitse olemas või tuleb politseisse teatada? Soomes oleks politsei kohe kohal ja omanik saaks suured trahvid!"

Tegelikult käisin Salme külas tausta uurimas juba eile õhtul. Töökojas kedagi polnud, aga poe juures sain külanaistega jutule.

"Ruudi pärand"

Triin (1.07): "Tere! Tahtsime tänada, et andsid meile võimaluse tutvust teha Ruudiga. Selle lühikese ajaga puges ta meie südamesse. Meil on väga kahju, et talle meie juures ei meeldinud. Enda poolt proovisime selleks kõik teha. Tahtsin head, aga välja tuli vastupidi - õnnetu koer ja õnnetud vanemad.

Seda on kaugelt näha, et Ruudi on sinu välja valinud ja seda on väga raske, kui mitte võimatu muuta. See ilmselt murraks ka õrna koera südame .......

"Uhke on olla kõhukas mees!"

Ma pole ammu midagi võitnud. Täna võitsin. Igatahes "Nunnum kõhuke 2018" konkursi panin üsna ülekaalukalt kinni. 

Teise koha saanud Harjumaalt pärit maanaine Pille kasutas dopingut ehk rasedust, aga sohk võitu ei toonud. Naistel pole tegelikult järjepidevust! Juba nelja kuu pärast poseerib Pille alasti Facebookis ja demonstreerib kõigile oma lamedat kõhukest. 

See on kindel märk naiste sihikindluse ja järjepidevuse puudumisest. Täna on nad uhked nende ajutiste ebamääraste "kühmukeste" üle ja seejärel eputavad juba hoopis teistsuguste kõhukestega. Häbi! No tõesti!

"Kas loomakaitsjad valetasid vanaprouale ja tegid ka kliinikule külma?"

 Harjumaal, Sauel elava memme Vilve Nilk'i ja koer Krantsu lugu sai alguse natuke aega tagasi õite traagilistel asjaoludel. Krantsu pärisperenaine nimelt põles koos teise koeraga majja sisse ja hea sõbrannana hakkas Vilve koera toitmas käima. 

Siis tuli Krantsul jooksuaeg ja vanaproua pidas targemaks koera enda juurde tuua. Nii oli ka mugavam, sest iga jumala päev ca nelja kilomeetri maha vantsimine hakkas üle kaheksakümnesele naisele väga tervise peale. Siis jäi aga Krantsu väga haigeks ning Vilve otsis abi, mida talle lahkelt ka lubati. 

"Ohh kui hea! Loomakaitsjad tulid appi ja maksavad arve!", oli Vilve õnnelik.

"Keskkonnainspektsioon abi ei taganud! Vigastatud metskits jäeti oma piinarikast surma ootama!"

Eilne päev kinnitas taaskord mu teadmist, et kehtiv süsteem ei suuda operatiivselt aidata liiklusõnnetuses viga saanud metsloomi ega -linde. Uskuge mind ja ma ei aja pada vaid olen taolisi elukaid näinud sadu ja sadu kordi. 

Vähe sellest! Ma olen ise neid halastussurmasid kümneid ja kümneid kordi oma käega ellu viinud, vaatamata sellele, et iga mu keharakk taolisele tegutsemisele vastu tõrkub. 

"Valu on saatanast! Ka see on loomakaitse, kui ma nad piinadest vabastan!", lohutan ma ikka ennast. 

"Lõpusirgel oleva Puko vaev sai leevendust ja koer on kodus tagasi!"

Eile otsisin abi ühele koerale, kes võõrasse tallu tuli:

"Järvamaa, Mäo kandi rahvas! Kelle haige koer on kadunud?

Juba paar päeva on Järvamaal, Mäo külas kondamas nähtud ühte väliselt üsna nigelas seisus koerakest. Rihm on tal kaelas ja seega peaks ka kuskil kodu olemas olema. Loom on pelglik ja kätte end kohe ei andnud.

Lõpuks läks ta Pedaka tallu ja Kristjan Aare hakkas abi otsima. Mees kuulutas, aga omanik pole senini välja ilmunud. Hetk tagasi pöördus ta juba meie poole. Kristjani sõnul tundub koer haige olevat, sest söögi ja joogi oksendab ta kohe välja. Ilmselt seetõttu on ka jõuvarud otsakorral. Tundub, et ka nägemise ja kuulmisega võib probleeme olla. Ka pissimine-kakamine kulgeb väga vaevaliselt.

"Sina Valner ei otsusta midagi! Sa pole Loomakaitse Liit!"

"Sina ei otsusta midagi! Sa pole loomakaitse liit! Ära hakka endale liiga palju ette kujutama!", visati mulle eile ette. "Sa oled mittekeegi! Sa oled tühi koht!"
See on sulatõsi ja ma polegi arvanudki, et ma mingi "jube vinge võll" olen. Ma olen alati väitnud, et olen lihtne nagu "Siberi vilt", kes on seda meelt, et kassile naela silma löömine pole okei või, et kui looma oled võtnud, siis pead teda ka toitma ja ravima. Ei muud. Mis puudutab aga otsustamist, siis midagi otsustan ma ikka küll. Näiteks kui otsustan nagu eilegi Sõle kliinikus, et liit tasub arve, siis nii ka on ja jääb! Sellega kaasneb muidugi vastutus ja ma ise korjan annetused kokku, et arve ikka tasutud saaks.

Kes või mis on üleüldse loomakaitse liit? Liit koosneb enamasti MTÜ-dest ja nemad ongi LIIT. Liidu põhiülesanne on eelkõige liikmete huvide eest seista ning valdkonna probleeme avalikkusele ja seadusloojale teadvustada. Punkt.

"Järvamaa, Mäo kandi rahvas! Kelle haige koer on kadunud?"

Juba paar päeva on Järvamaal, Mäo külas kondamas nähtud ühte väliselt üsna nigelas seisus keorakest. Rihm on tal kaelas ja seega peaks ka kuskil kodu olemas olema. Loom on pelglik ja kätte end kohe ei andnud.

Lõpuks läks ta Pedaka tallu ja Kristjan Aare hakkas abi otsima. Mees kuulutas, aga omanik pole senini välja ilmunud. Hetk tagasi pöördus ta juba meie poole. Kristjani sõnul tundub koer haige olevat, sest söögi ja joogi oksendab ta kohe välja. Ilmselt seetõttu on ka jõuvarud otsakorral. Tundub, et ka nägemise ja kuulmisega võib probleeme olla. Ka pissimine-kakamine kulgeb väga vaevaliselt.

"Märgake ometi! Ärgake ometi ja märgake ka neid sadu ketis piinlevaid koeri!"

Aasta 2018. Eesti kuulub Euroopa Liitu ja Natosse. Meie e-riigi edulugu on loonud nii mõneski väljamaalases ettekujutuse, et tegemist on ülimalt arenenud ühiskonnaga. Kolkapatrioodid ja poliiteliit taovad uhkusega vastu rinda ja õpetavad juba muud maailma kuidas need elama peaksid. Kodus on ju kõik korras! 

1889 avati Pariisis Eiffeli torn ja tänavatel vurasid juba ka autod. Maarjamaal käidi samal ajal mõnel pool alles kasetohust viiskudes ja selle ajaga võrreldes on eestlased tõesti teinud totaalse arenguhüppe edasi. Ometigi näib väga suur osa sellest meie „arenenud ühiskonnast“ oma mõtlemisega olevat alles selles perioodis, mil prantslased „rauast torni“ sisse pühitsesid. Selle ilmekaks näiteks on suhtumine loomadesse.

"Loodetavasti eksin, aga tapsime vist kambakesi selle kitsetalle nüüd küll ära?"

Eile kell 12.06 sain kelleltki Jessica Kolesov'ilt järgmise murekirja. Toon teieni kogu kirjavahetuse midagi muutmata. Ainult niipalju mainin, et Jessica pärisnimi on Keitti. Vist on, sest kurat neid Fuckbooki nimesid teab? Võivad muidugist sugulased ka olla, aga nüüd siis kirja juurde:

"Tere! Meil siin üks kitsebeebi keda enne naabrikoer taga ajas. Kindel ei ole, kas pureda sai, aga kitsetall lamab ühe põõsa all, tundub et hingab üsna katkendlikult. On seal lamanud juba ca 3 tundi. Oleme küsinud abi kohalikult vabatahtlikult, aga teda ei ole Eestiski. Ütles küll, et teatas kellelegi, kuid tagasisidet ei ole me saanud. Kitsekisa oli enne kuulda küll. Kitseema läheduses näha pole. Viime ise looma kliinikusse."

"Kiirabiarst otsib õnnetuses ellu jäänud imekassile uut kodu"

Lood loomadest pajatavad tegelikult väga tihti hoopis ka inimestest endist. Ilmselt nõustute, aga see kes sa päriselt oled ja kuidas maailma asju näed või ajaksid, tuleb eriti hästi välja just taoliste lugude kaudu. Ka kurjuse kants kommentaarium näitab üsna selgelt, kes me oleme, sest seal valitsev kaasmaalaste materdamine, viha, põlgus ja lausa sadistlik teisitimõtlejate tapmissoov hävitab hetkega illusiooni, et enamus inimestest on HEAD. 

Loomade kaitsmisega tegeledes ja omal ajal telelugusid tehes, olen jõudnud praeguseks ajahetkeks teadmiseni, et head saavad pahade käest täiega tappa ning kurjus oma kõigis vormides võidutseb täiega. Vaadake või ise maailmast laekuvaid uudiseid, aga ka inimkonna ajalugu on selle väite ilmekaks tõestuseks! 

Seda enam jäävad silma need vähesed, kes hallist "õigematest õigemate" massist eristuvad, sest sisemise tungi ajel käituvad nad hoopis teisiti kui rõhuv enamus inimloomi. Üheks selliseks on kiiraabiarst Mari Tali.

"Tillukesed suured hirmud"

Eile oli Võidupüha. Mäletatavasti peetakse seda juba alates 1934 aastast meenutamaks kuidas meie mehed Võnnu lahingus Landesveerile piki nina andsid.

Pisikesi võite võib tulla aga meil kõigil iga päev ja ka need väärivad vähemalt kitsamas ringis tähistamist. Meil oli lisaks veel üks tilluke võidupüha ja meie tähistamise võitu ka HIRMU üle.

"Solvavad ja täiega! Tänamatud nagad!"

Kirjutab mulle hommikul kodanik Kaija Paalberg. Olgu mainitud, et tegemist pole esimeses nooruses oleva neiu vaid ilmselt juba eelmisel sajandil edukalt menopausi seljatanud korpulentse daamiga. Ja nüüd Paalbergi-muti kirja juurde:

"Eilse õhtu parim kild. Sattusin kokku sõbrannaga, kes elab Soomes ja käib harva Eestis. Mulisesime maast ja ilmast kui ta korraga küsib, et kus mu mees on. Mina vastan, et mul pole ju meest! Vaatab silmad punnis ja küsib, et kas ma enam polegi siis selle vanema mehega koos?

"Millise vanema mehega?"

"Heiki, see vist oli ta nimi."

"Ruudi esimene jaanituli"

Ruudi esimene jaanituli. Küllap ka Taadu-Aadul, sest varasemalt sitsis ta ju lehmaketi otsas ning melust osa ei saanud. Tõttöelda ei arva nad sellest tulest suurt midagi. aga seltsi ja parema suutäie üle on neil hää meel küll. See kohe paistab nende silmist, et täna on natuke teistmoodi päev ja kutsad on kohe veidike elevil lausa.

"Millist sõna kuuleb ulakas Ruudi kõige rohkem?"

Kunagi väideti uudistes, et vanemad pidavat last keelama 300 korda päevas. Tühiasi! Ruudi peab sõna "EI" kuulma vähemalt 3000 korda päevas!

"Ei tohi kingi närida! See oli viimane paar!", "Ei tohi treppi ära süüa!", "Muruniiduk pole toit! Ei tohi!", "Ära tüüta Aadut! Jäta ta rahule", "Tekki ei sööda! Sülita see kohe suust välja!", "Miks sa voodit akseldad? Ei tohi!", "Ei! Jäta mu fliisi nätsutamine kohe on järele!", "Ei-ei-ei tõbras! See on minu telefon! Anna kohe siia!", "Ei roni koer laua peale! Kurat küll!", on vaid mõned näited tegevustest, millest mina ja "valge hundu" absoluutselt erinevalt aru saame.

"Paljukannatanud Saaremaa koledaim kass otsib kodu!"

"Ilusad naised on vähearenenud maitsemeele ja ettekujutusvõimeta meeste jaoks!", on üks ütelus ja küllap käib see ka kasside kohta, sest kõik tahavad ju ilusaid ja ainult ilusaid kiisusid. Mitte-nii-väga-kenad loomad jäävad tahaplaanile ja peavad seda armastavat peret ootama kuid, kui mitte aastaid. 

Sestap aitan meelsamini alati neid loomi, kes missivõistlustele ei kvalifitseeru ning sealt kaikaga eemale pekstakse. Üks taoline "kolekass" on Möura ja andke mulle kohe see väljend andeks, sest pole ta ju tegelikult nii kole ühti.

"Idiootsus kuubis! Südamevalus tige maakler jättis tibud linnatänavale surema!"

Lahkuminekud on alati rasked ega meeldi kellegile. Lääne kultuuriruumis peaksid need olema aga juba tavapärane rutiin, sest sisuliselt on ju esmakohtumisel teada, et ühel heal päeval teineteist enam silmaotsaski ei sallita ning lahkuminek on paratamatu.

Erinevad inimesed käituvad pärast lahkuminekut erinevalt - mõni hakkab räuskama, mõni nutma ja jooma, kolmas üritab pardliga veene läbi saagida jne. Nii mõnedki ei suuda alandusepiina ja lahkumisvaluga hakkama saada ning löövad endise teise poole sootuks maha. See on õnneks siiski harv erand. Laste või lemmikloomade "relvaks" muutmine on aga igati tänapäevane ja justkui "lubatud võte", et ekskaasale liiga teha.

Olin ühe sellisega koos ja too psühhopaat tegi minust naisepeksja. Oleks te vaid näinud mida ta aga oma lastele ja eksmehele korraldas - see sõge viha ületas ikka kõik mõistlikkuse piirid ja sellise vaimse terrorismi lähedalt nägemine seab mu edasised kooselud küll suure küsimärgi alla.

"Auto on kaua seisnud? Siis kontrolli, et seal linnupesi poleks!"

Tavaliselt paluvad loomakaitsjad sohvritel talvel ikka kapott lahti teha ning veenduda, et sinna mõni kiisu pole sooja pugenud. Hommikul masinat käivitades võib juhtuda, et vaeseke jääb rihmade vahele ja need võivad ta lausa tükkideks rebida.

Teinekord võib sihuke asi isegi suvel juhuda, aga mäletatavasti pääses vähemalt Motoks ristitud kass väikeste vigastustega.

Suur oli aga pärnulanna Elerin Kiirats'i üllatus kui jupp aega seisnud kaubiku mootori juurest täna siutsumist kuulis:

"Ruudi lihtne operatsioon kujunes üksjagu raskemaks"

 Jeee, hakkab see päev otsa saama! Muret igatahes oli, sest Ruts käis täna ju opil. Pagan küll - närveeri ennast lausa emaseks, sest alati võib ju miskit nihu minna! 

Ei mäleta, et enda lõikuste pärast oleks nii põdenud. Mida siin mäletada? Ei kartnudki tegelikult ja viskasin isegi opilaual nalja kuniks õed lubasid mu päriselt magama panna .....

Ma olen alati ikka nii teinud, et silitan ise looma enne operatsiooni magama ning olen ta juures. Õnneks polnud "Taluapteegi loomakliinik'u" töötajatel selle vastu midagi ja nii me seal põrandal istusime kuniks Rutsi peake tonks ja tonks vajuma hakkas.  Üldiselt "kukkus" ta üsna kergelt ära. Jube hale ja abitu tunne oli teda vaadata, aga teadsin, et ta on heades kätes. Ega me muidu poleks ju sinna kliinikusse läinudki. Selle koha pealt oleme Loomakaitse Liidus jube valivad ja meie hoolealused peavad saama parima ravi ja teeninduse!

"Kohelge Ruudit nagu Eesti Vabariigi presidendi isiklikku koera!", palusin kliinikust lahkudes.

"Loomulikult! Umbes kolme-nelja tunni pärast võid talle järele tulla. Me helistame sulle kui ta ärkab."