Rõõm elust enesest - Ruts leidis mingi jama rannast ja siis möllab sellega. Koer on õnnelik. Ta mul täna üldse väga ülemeelikus tujus.

Vaatan seda veiderdamist ja endal läheb ka tuju heaks. Mida heaks? Mul enamus ajast hea tuju ja ajan mingit talumatut lora. Kes tunnevad, teavad hästi.

Ütleme siis nii, et kui Ruudi on õnnelik, siis ise ka laksust õnnelik või vähemalt hing on paksult suurt rahu täis - lihtsa elu väikesed rõõmud ja rohkem polegi vaja nagu välja tuleb.

Ruts võttis korralikult asja käsile. Koht pidavat raudselt õige olema. Natuke veel kaevamist ning piraatide aare ongi käes.

Näh pangast tuli ka teade, et minu huvides tõstavad jälle tasusid. Tore. Tegelikult ei ole ja saabudes ostan selle neetud panga ära.

Hea plaan, aga nüüd on vaja käbe see kuld üles leida. Isegi kui leia pole hullu - mingi pangaosturaha peaks sukasääres juba olemas olema kah.

Kuivus, kivi, liiv, meresool, valjud tuuled ja hädine taimestik. Tundub nagu üsna elukõlbmatu paigake. Ometigi on ka sellises kohas elukest kuhjaga kui vaid märgata soovid. Tänapäeva "nina moblas-tüüpidelt" ilmselt palju soovitud. 

Düünid on lõunamaades valdavalt vägagi selgetel põhjustel üsna rangelt kaitstud ning "policia natura" sildiga massinat sai näha üsna tihti. Tõlkes vast siis keskkonnapolitsei.

Küsin kohaliku käest, mis kujuga tegu ja miks neid kogu linn täis on? Vastab midagi oma pudikeeles, teeb kätega ujumisliigutusi ja viipab ookeani poole. Delfiin, sellest sõnast sain aru.

Oot-oot, näen isegi, et kala, aga delfiin tähendas justkui miskit muud. Teen igaks juhuks õigekeelsussõnaraamatu lahti ja palun väga sõna delfiin tähendus on must-valgelt kirjas:

Elagu rahvaste sõprus ja täna on päevakorras me kõrvale parkinud šveitslannaga leida kõige otsem transpordikoridor Zürich-Tallinn kiirtrammile. Mõned detailid tahavad veel lihvimist, aga laias laastus on asi paigas.

Ja elagu muidugi ka me nõunik Ruudi, kes end samuti pildile sättis. Ärge hakake üldse otsima, sest ei leidnud isegi, aga raudselt ta poseeris. Selline nähtamatu nõunik siis.

Kui liimi pole, siis tuleb lilli nuusutada. Õnneks neid siin jagub, kirsid kah puha õites juba ja hilisõhtul sattusime mingile nurmele, mis kollasest kollasem. Ei fotosilm suuda seda ilu edasi anda.

Seal nägime ka viite metssiga. Emme oli eemal, jõmpsikad külavaheteele lähemal. Oi nad ehmusid ja jooksid nagu peata kanad kui hoo maha tõmbasin. Sant oli mõelda, et mingitel vennikestel valguvad silmad verd täis ja haaravad koheselt püssi kui metsanotsut näevad.

"Omal ajal me tapsime kõik hulkuvad loomad ära, aga tänu loomakaitsjate tööle on kõik kohad neid jälle täis. Lapsed ei julge seepärast enam õuegi minna," kurjustas keegi naisterahvas ühe mu postituse all.

Esmase hooga tahtsin vastu lajatada, et kas ta on peast täitsa loll või lihtsalt paha tujuga trambib tühja juttu? Siiski panin pidurit, sest sain aru, et tegelikult on tegemist väga targa inimesega, kes tõeliselt laste pärast muretseb.

Lained peksavad mööda kaljut nii, et maa kõmiseb. Bassi-laks on nii vägev, et kõik rockpundid kahvatuvad selle kõrval. Ruudi magab õiglase und.

Tuul toob soolaseid veepiisku ja liiva ning pärast paari päeva on masin mõnusa "kihi" all. Me ise loomulikult ka. Ei see pisiasi Rutsi und sega.

Kes on kivi kuningas? Kalamees varitseb kala ja Ruudi seda kalatapjat. Kaua varitsesime, aga lähemale ta ei tulnudki. 

Kalamees võitis ja me ei saanudki teda hammustada. Nõme värk. Hea vähemalt, et ta ühtki kala ei saanud. See tegi tuju kõvasti paremaks. Paras!

Mida hekki? Mind on kaks! Teine mina hiilib ümber masina, on Ruudi närvivapustuse äärel ning annab sellest valjuhäälselt kõigile teada. Eks tuleb taas vabandama minna, et kaaslogejad nii vara üles äratati. 

Ei midagi uut tegelikult ja lausa tavapärane rutiin on sedapuhku Rutsi korraldatud jamasid veidi suuremas mahus klattida. Kohe näha, et Nõpsikut pole enam kamandamas, aga õnneks pole keegi väga kurjaks saanud.

Rõõm elust enesest ja teinekord on vaja imepisikesi asju, et oma hingele pai teha. Täitsa naljakas, aga jummalast hää meel oli kui jaanuari lõpus bussis kapi peal kärbest kakerdamas nägin. Nagu lemmikloom kohe, aga olin hooletu ja lasin ta omapäi hulkuma. Nüüd süda muret täis kus ta vaene kodutu nüüd küll on?

Siis nägin selle aasta esimest liblikat kohe veebruari alul. Kollane teine. Midagi see pidi ennustama? Äkki seda, et suvel tekib asiaadist pruut? Või saan kollatõve. Täitsa vahva ja seda pole mul enne olnud. Peaasi, et tasuta saaks.

Kuda kube kärab, küsin vana sõbra käest telefonis. Me aastas ikka paar korda helistame või paaril aastal korra.

Normaalne, sügeleb nagu tavaliselt.

Hea kui sügeleb. Naine ikka sama, lapsed terved?

Ikka sama, kõik korras. Sul?

Ega ma ei jäta nüüd ehitustöid pooleli mingi kuradi linnupesa pärast ja lendabki kari pisikesi sulelisi mööda maad laiaks. Pohhui, peaasi, et enda lapsed terved ja kaitstud oleksid. Seda kõike saab aga vältida ja vaadake aegsasti oma rõdud ning katused üle.

Ei viitsi ja jälle pohhui? Siis on nii ja püüan võimalikult paljud linnutapjatest "pohhuistid" koos piltide ja nimedega ilmarahva ette üles sättida. Siis jooksete kohtusse silmad märjad, et teile tehti liiga ja nõuate mulle karistust. Nõudke ja nüüd on juba mul pohhui.

Täpsemalt lugege siit

Saigi lõpuks valmis, nüüd võime unistama hakata, on ajutiselt kapteni kohuseid täitev vennike paksult rahul.

Natuke värvi ja pahtlit kuluks justkui veel ära, arvab ajutiselt tüürimeheks määratud tüüp.
Me oleme igasuguse arvamuse suhtes agressiivselt sallivad, aga taolise negatiivsuse jaoks meie laevukesel küll kohta pole, avaldab ajutine kapteni abi.

Kättemaksuseadus saabki teoks. Ma ei kiirustaks valitsuse asemel rootsi pättidele vanglakohti kinkima, sest kohe läheb neid omadele massiliselt vaja. Teiste riikide kogemus just seda näitab.

Kasutades võimalust teen otsa lahti ja väidan, et Tiina, Malle, Irina ja Galja kasutasid ära mu abitut seisundit baarist tulles ning olid minuga minu tahte vastaselt vahekorras. Olgu jumal tunnistajaks, et kaine peaga poleks ma nendega eales seksima hakanud.

Täna on selge, et absoluutselt kõigile oleks parem olnud, kui olümpiamedalit poleks tulnud. Loodetavasti teevad asjaosalised järeldused ja esindavad tulevikus mõnda teist riiki.

Aru ma ei saa tegelikult treeneritest ja õpetajatest. Mis teil viga on? Miks te uut tööd ei otsi? Teid nu**itakse nii pilbasteks, et kokku enam ei lapi! Kas närune palk on tõesti seda kannatamist ja riskimist väärt?

"See millise piirini sa oma Ruudi dieedi ja näljutamisega oled viinud, pole aksepteeritav. Sõprus sõpruseks, aga ma helistan pollarisse," lausus Hetlin ja haaras telefoni.

Naised ikka reageerivad täiega üle - nagu isegi piltidelt näete, siis Ruts nagu Ruts ikka, kuigi kaalus võib-olla tõesti õige veidi maha võtnud.

Kuulen juba sireene. Küll on ikka kiired siinmail. Hoian teid sündmustega kursis, aga süüdistage kõiges Hetlini. Side lõpp.

Tänane maailm on loodud meeste kätega naiste soovide kohaselt. Tõsi või mitte, aga selline ütelus on täitsa käibel. Meie areng võis aga nii alguse saada küll nagu pildil kujutatud.

Ise olen ehe tõestus - nii kui tormipilved kogunevad, tõmban kohe leelet tülist ja vaidlusest kaugemale. Pole nagu suurt mõtetki, sest kui naine ütleb, et "tahab rääkida", siis tegelikult on tunnistajad juba üle kuulatud, kohtuotsus langetatud ja jääb üle see vaid välja kuulutada. Seetõttu ma sealt mõnusa talve seest ja Eesti-nimelisest külluseaiast siia hädaorgu põgenesingi - vanamoor tahtis rääkida. Ohh õudust!

Toleodos, Hispaanias puhus tuul 34 m/s. Ei miskit hullu ja Eestiski taolist nähtud, kuigi vastik oli rattaga sõita küll - kohati oli tunne, et kohe puhub pikali. Senise elu kaks suuremat tormi merel on Eestis üle elatud - üks Soome uue aja alguses, teine nõuka-ajal Saaremaale sõudes. 

Tuult oli sama palju ehk 30-ne ümber. Oli ikka vastik küll. Eriti see Saaremaa ots, sest sinna sai siis munakoore peal ja piiritsooni lubadega. Laevuke justkui sööstis nina ees otse alla merepõhja poole ja rahvas lendas just sinna kuhu laine neid juhatas. Kah ei miskit üleloomulikult hullu, aga seik, mis tänini "suurima kogetud tormina" meeles püsib.

Hundid võivad korraks kergemalt hingata. Ka ametnikud pääsevad küttimismahu suurendamist nõudvast piiramisest ning koos sellega kaovad meediast ka huntide tapatöid vahendavad uudised. Salakütt tegutseb mõistagi rahumeeli edasi, sest vahele jäämine on sisuliselt välistatud. Eks neid ole muidugist raske jälgida ka, sest iga puu taha ju ametnikku ei pane.

Kui eestlane sündis, hakkas juut nutma. Tõsi ta on, sest hullemaid "kirveid" kui kallile kaasmaalasele Maarjamaal selga lüüakse, annab ikka otsida. Me oleme hinnatõusu maailmameistrid, hurraa! Ega kaupmehed suurt juurde lisagi ja ka toidutootjad tahavad vaid piskut, kuid välised jõud mõjutavad. Nii nad väidavad. Loomulikult! Kuradi Putin! See käib kõigi eluvaldkondade kohta tegelikult.

Omaette teema on nn "sõbrahind." Ronime ajas oma paarkümmend aastat tagasi või ehk rohkemgi. Kroon kehtis siis igatahes ja tuli sõber mul maja juurde hindamist haljastustöödele tegema:

Tänaseks lubati punasest punasemat "verekuud." Lora puha, täitsa valge teine. Paar päeva tagasi, ilmselt ka veel praegu peaksid planeedid kenasti joonduma. Järgmine kord juhtuvat nii aastal 2040, aga siis olen ma kardetavasti juba õnnelikult surnud.

Me Rutsiga oleme neid looduseasju ikka jälginud ja nii võtsime üleeilegi ookeani ääres esireas istekohad sisse. Siin pole erilist valgusreostust ka ja peaks nagu nägema küll.

Merest. Laine on pealkirjaks.

Jälle merest.

Kui tahad suuremat lainet, siis sõida sada kiltsi edasi - seal jookseb Laine2. Hästi suured lained.

Ei ma taha suurt lainet. See viib mu õudsasse lapsepõlve tagasi.

Mis siis juhtus?

"Tere, kas Mats Tarkmees, endine katlamaja lukksepp, on telefonil?"

"Kuulen, mida vaja?"

"USA president soovib Teiega Iraani ründamise järgmist faasi arutada. Kas Teile sobib?"

"Momendil mitte, sest räägin just Putiniga ja paneme Kiievi rünnaku üksikasju paika. Las helistab kell 16.00"

"Ütlen edasi ja ta kindlasti helistab."

Meil on Ruudiga diil, et kui on kena ilm, siis passime vähemalt pärastlõunani õues - ajab tubased temperatuurid nii üles, et ei sinna tohi koera jätta. Ja kui pilves ilm, siis lähen linna peale laiama, tema valvab sel ajal. Eile oli pilvine ja üleeilsega võrreldes oma 10 kraadi jahedam. Jeee ja kohe hommikul paarutasin okeanaariumi. Raha eest kalu vaatama noh. Peale tomatis suplevat räime pole ju teisi näinud.