Kes on kivi kuningas? Kalamees varitseb kala ja Ruudi seda kalatapjat. Kaua varitsesime, aga lähemale ta ei tulnudki. 

Kalamees võitis ja me ei saanudki teda hammustada. Nõme värk. Hea vähemalt, et ta ühtki kala ei saanud. See tegi tuju kõvasti paremaks. Paras!

Mida hekki? Mind on kaks! Teine mina hiilib ümber masina, on Ruudi närvivapustuse äärel ning annab sellest valjuhäälselt kõigile teada. Eks tuleb taas vabandama minna, et kaaslogejad nii vara üles äratati. 

Ei midagi uut tegelikult ja lausa tavapärane rutiin on sedapuhku Rutsi korraldatud jamasid veidi suuremas mahus klattida. Kohe näha, et Nõpsikut pole enam kamandamas, aga õnneks pole keegi väga kurjaks saanud.

Rõõm elust enesest ja teinekord on vaja imepisikesi asju, et oma hingele pai teha. Täitsa naljakas, aga jummalast hää meel oli kui jaanuari lõpus bussis kapi peal kärbest kakerdamas nägin. Nagu lemmikloom kohe, aga olin hooletu ja lasin ta omapäi hulkuma. Nüüd süda muret täis kus ta vaene kodutu nüüd küll on?

Siis nägin selle aasta esimest liblikat kohe veebruari alul. Kollane teine. Midagi see pidi ennustama? Äkki seda, et suvel tekib asiaadist pruut? Või saan kollatõve. Täitsa vahva ja seda pole mul enne olnud. Peaasi, et tasuta saaks.

Kuda kube kärab, küsin vana sõbra käest telefonis. Me aastas ikka paar korda helistame või paaril aastal korra.

Normaalne, sügeleb nagu tavaliselt.

Hea kui sügeleb. Naine ikka sama, lapsed terved?

Ikka sama, kõik korras. Sul?

Ega ma ei jäta nüüd ehitustöid pooleli mingi kuradi linnupesa pärast ja lendabki kari pisikesi sulelisi mööda maad laiaks. Pohhui, peaasi, et enda lapsed terved ja kaitstud oleksid. Seda kõike saab aga vältida ja vaadake aegsasti oma rõdud ning katused üle.

Ei viitsi ja jälle pohhui? Siis on nii ja püüan võimalikult paljud linnutapjatest "pohhuistid" koos piltide ja nimedega ilmarahva ette üles sättida. Siis jooksete kohtusse silmad märjad, et teile tehti liiga ja nõuate mulle karistust. Nõudke ja nüüd on juba mul pohhui.

Täpsemalt lugege siit

Saigi lõpuks valmis, nüüd võime unistama hakata, on ajutiselt kapteni kohuseid täitev vennike paksult rahul.

Natuke värvi ja pahtlit kuluks justkui veel ära, arvab ajutiselt tüürimeheks määratud tüüp.
Me oleme igasuguse arvamuse suhtes agressiivselt sallivad, aga taolise negatiivsuse jaoks meie laevukesel küll kohta pole, avaldab ajutine kapteni abi.

Kättemaksuseadus saabki teoks. Ma ei kiirustaks valitsuse asemel rootsi pättidele vanglakohti kinkima, sest kohe läheb neid omadele massiliselt vaja. Teiste riikide kogemus just seda näitab.

Kasutades võimalust teen otsa lahti ja väidan, et Tiina, Malle, Irina ja Galja kasutasid ära mu abitut seisundit baarist tulles ning olid minuga minu tahte vastaselt vahekorras. Olgu jumal tunnistajaks, et kaine peaga poleks ma nendega eales seksima hakanud.

Täna on selge, et absoluutselt kõigile oleks parem olnud, kui olümpiamedalit poleks tulnud. Loodetavasti teevad asjaosalised järeldused ja esindavad tulevikus mõnda teist riiki.

Aru ma ei saa tegelikult treeneritest ja õpetajatest. Mis teil viga on? Miks te uut tööd ei otsi? Teid nu**itakse nii pilbasteks, et kokku enam ei lapi! Kas närune palk on tõesti seda kannatamist ja riskimist väärt?

"See millise piirini sa oma Ruudi dieedi ja näljutamisega oled viinud, pole aksepteeritav. Sõprus sõpruseks, aga ma helistan pollarisse," lausus Hetlin ja haaras telefoni.

Naised ikka reageerivad täiega üle - nagu isegi piltidelt näete, siis Ruts nagu Ruts ikka, kuigi kaalus võib-olla tõesti õige veidi maha võtnud.

Kuulen juba sireene. Küll on ikka kiired siinmail. Hoian teid sündmustega kursis, aga süüdistage kõiges Hetlini. Side lõpp.

Tänane maailm on loodud meeste kätega naiste soovide kohaselt. Tõsi või mitte, aga selline ütelus on täitsa käibel. Meie areng võis aga nii alguse saada küll nagu pildil kujutatud.

Ise olen ehe tõestus - nii kui tormipilved kogunevad, tõmban kohe leelet tülist ja vaidlusest kaugemale. Pole nagu suurt mõtetki, sest kui naine ütleb, et "tahab rääkida", siis tegelikult on tunnistajad juba üle kuulatud, kohtuotsus langetatud ja jääb üle see vaid välja kuulutada. Seetõttu ma sealt mõnusa talve seest ja Eesti-nimelisest külluseaiast siia hädaorgu põgenesingi - vanamoor tahtis rääkida. Ohh õudust!

Toleodos, Hispaanias puhus tuul 34 m/s. Ei miskit hullu ja Eestiski taolist nähtud, kuigi vastik oli rattaga sõita küll - kohati oli tunne, et kohe puhub pikali. Senise elu kaks suuremat tormi merel on Eestis üle elatud - üks Soome uue aja alguses, teine nõuka-ajal Saaremaale sõudes. 

Tuult oli sama palju ehk 30-ne ümber. Oli ikka vastik küll. Eriti see Saaremaa ots, sest sinna sai siis munakoore peal ja piiritsooni lubadega. Laevuke justkui sööstis nina ees otse alla merepõhja poole ja rahvas lendas just sinna kuhu laine neid juhatas. Kah ei miskit üleloomulikult hullu, aga seik, mis tänini "suurima kogetud tormina" meeles püsib.

Hundid võivad korraks kergemalt hingata. Ka ametnikud pääsevad küttimismahu suurendamist nõudvast piiramisest ning koos sellega kaovad meediast ka huntide tapatöid vahendavad uudised. Salakütt tegutseb mõistagi rahumeeli edasi, sest vahele jäämine on sisuliselt välistatud. Eks neid ole muidugist raske jälgida ka, sest iga puu taha ju ametnikku ei pane.

Kui eestlane sündis, hakkas juut nutma. Tõsi ta on, sest hullemaid "kirveid" kui kallile kaasmaalasele Maarjamaal selga lüüakse, annab ikka otsida. Me oleme hinnatõusu maailmameistrid, hurraa! Ega kaupmehed suurt juurde lisagi ja ka toidutootjad tahavad vaid piskut, kuid välised jõud mõjutavad. Nii nad väidavad. Loomulikult! Kuradi Putin! See käib kõigi eluvaldkondade kohta tegelikult.

Omaette teema on nn "sõbrahind." Ronime ajas oma paarkümmend aastat tagasi või ehk rohkemgi. Kroon kehtis siis igatahes ja tuli sõber mul maja juurde hindamist haljastustöödele tegema:

Tänaseks lubati punasest punasemat "verekuud." Lora puha, täitsa valge teine. Paar päeva tagasi, ilmselt ka veel praegu peaksid planeedid kenasti joonduma. Järgmine kord juhtuvat nii aastal 2040, aga siis olen ma kardetavasti juba õnnelikult surnud.

Me Rutsiga oleme neid looduseasju ikka jälginud ja nii võtsime üleeilegi ookeani ääres esireas istekohad sisse. Siin pole erilist valgusreostust ka ja peaks nagu nägema küll.

Merest. Laine on pealkirjaks.

Jälle merest.

Kui tahad suuremat lainet, siis sõida sada kiltsi edasi - seal jookseb Laine2. Hästi suured lained.

Ei ma taha suurt lainet. See viib mu õudsasse lapsepõlve tagasi.

Mis siis juhtus?

"Tere, kas Mats Tarkmees, endine katlamaja lukksepp, on telefonil?"

"Kuulen, mida vaja?"

"USA president soovib Teiega Iraani ründamise järgmist faasi arutada. Kas Teile sobib?"

"Momendil mitte, sest räägin just Putiniga ja paneme Kiievi rünnaku üksikasju paika. Las helistab kell 16.00"

"Ütlen edasi ja ta kindlasti helistab."

Meil on Ruudiga diil, et kui on kena ilm, siis passime vähemalt pärastlõunani õues - ajab tubased temperatuurid nii üles, et ei sinna tohi koera jätta. Ja kui pilves ilm, siis lähen linna peale laiama, tema valvab sel ajal. Eile oli pilvine ja üleeilsega võrreldes oma 10 kraadi jahedam. Jeee ja kohe hommikul paarutasin okeanaariumi. Raha eest kalu vaatama noh. Peale tomatis suplevat räime pole ju teisi näinud.

Nagi naksti sai täna Tartus uut silda inspekteerimas käidud. Täitsa tipp-topp ja pole nii kitsas ühti kui pahatahtlikud ajakirjanikud häid lugejaid eksitada püüdsid. See on meil paraku tavaks, et midagi lihtsalt peab halvasti olema. Ja kui miskit tõesti laita ei ole, siis saab vähemalt viidata sellele, et töömees Toomasele kukkus haamer jalale ja tüüp niipea tööle ei saa. Aga Tomil on neli väikest last, kes nüüd ilmselt nälga surevad. Väga luks loo lõpp ja klikid tulevad. Õujeee!

Kala. Täitsa inimese näoga. Vähemalt kõhu alt. Väljamaa lestakala. Lihtsalt võrratu. Ja uudishimulik teine või tahtis lihtsalt mängida? Tont seda teab, aga sellega paneb inimloom küll täiega mööda kui arvab, et veeelukad üldse matsu ei jaga ja on ajudeta lollid.

Ei ole ühti. Lugege või Cousteau tegemistest - ta väitis, et isegi üks millimallikas tuli talle erinevatel päevadel sukeldumise ajal seltsiks ja tahtis mängida. Võimatu, see "sült" ei suuda ju mõelda, karjuvad tarkurid. Inimene teab juba päris palju, aga arvatavasti on suurem osa avastamistest alles ees.

Kohtumine tundmatuga ehk 1.astme kontakt maavälise elu esindajaga on loodud. Vähemalt see küsimus on oma loogilise vastuse saanud ning küllap lõppeb nüüd ka kolkapatrotismist kantud suurusehullustus, et oleme ainukesed "targad" selles üüratus universumis.

Hea meel teatada, et pisike Eesti seisab nüüd ja igavesti vägevate kosmoseriikide kõrval absoluutselt võrdsena. Ruudi pidas valdavalt läbirääkimisi, aga nii palju võin öelda, et saime hunnikus uut tehnoloogiat, mida naastes kohe juurutama hakkame.

Maast-madalast saavad asjad alguse. Pesamuna tähistas just oma esimest sünnipäeva ja valis kusjuures ainuõige kleidi. Tütar kirjutas:

"Tal on loomapäästjate kleit. Täpsemalt galgode päästmise kleit. Täitsa vanaisasse!"

Väga vahva kink ja sealjuures ka mulle enesele, kuigi sedapuhku pidusse ei saanudki suure vahemaa tõttu. Kui tagasi jõuan, siis peame uuesti. Seda uhkem ja lõbusam. Siis juba soe ka.

 

Naised on muidugi ilusad, toredad ja targad, aga teinekord peksavad sellist segast, et anna kannatust. No Terts hellab ja kukub keelitama:

"Tule tagasi, loomapäästes kõik seisab! Meil päike juba soojendab natuke, linnud laulavad ja õhus on kevadet. Kõige ägedam, et meil on jääteed! Rahvale läheb hästi peale."

Tundub, et ühel tüübil on täiega mõnus. Tegelikult ega teinegi kurda, aga lund pole ja liugu lasta ei saa. Veidike nagu nõme. Oleks seda ette teadnud, poleks tulnudki.

Täitsa kummuli teine. Kuust siis jutt. Jube raske on tasakaalu hoida. Selgitan lähemalt. Kuu on väga vajalik vidin taevas, et minusugused joodikud ikka kenasti koju jõuaksid. Viskad aga pilgu taevasse ja kohe on selge pilt kas oled pikali või püsti.