Kättemaksuseadus saabki teoks. Ma ei kiirustaks valitsuse asemel rootsi pättidele vanglakohti kinkima, sest kohe läheb neid omadele massiliselt vaja. Teiste riikide kogemus just seda näitab.

Kasutades võimalust teen otsa lahti ja väidan, et Tiina, Malle, Irina ja Galja kasutasid ära mu abitut seisundit baarist tulles ning olid minuga minu tahte vastaselt vahekorras. Olgu jumal tunnistajaks, et kaine peaga poleks ma nendega eales seksima hakanud.

Täna on selge, et absoluutselt kõigile oleks parem olnud, kui olümpiamedalit poleks tulnud. Loodetavasti teevad asjaosalised järeldused ja esindavad tulevikus mõnda teist riiki.

Aru ma ei saa tegelikult treeneritest ja õpetajatest. Mis teil viga on? Miks te uut tööd ei otsi? Teid nu**itakse nii pilbasteks, et kokku enam ei lapi! Kas närune palk on tõesti seda kannatamist ja riskimist väärt?

"See millise piirini sa oma Ruudi dieedi ja näljutamisega oled viinud, pole aksepteeritav. Sõprus sõpruseks, aga ma helistan pollarisse," lausus Hetlin ja haaras telefoni.

Naised ikka reageerivad täiega üle - nagu isegi piltidelt näete, siis Ruts nagu Ruts ikka, kuigi kaalus võib-olla tõesti õige veidi maha võtnud.

Kuulen juba sireene. Küll on ikka kiired siinmail. Hoian teid sündmustega kursis, aga süüdistage kõiges Hetlini. Side lõpp.

Tänane maailm on loodud meeste kätega naiste soovide kohaselt. Tõsi või mitte, aga selline ütelus on täitsa käibel. Meie areng võis aga nii alguse saada küll nagu pildil kujutatud.

Ise olen ehe tõestus - nii kui tormipilved kogunevad, tõmban kohe leelet tülist ja vaidlusest kaugemale. Pole nagu suurt mõtetki, sest kui naine ütleb, et "tahab rääkida", siis tegelikult on tunnistajad juba üle kuulatud, kohtuotsus langetatud ja jääb üle see vaid välja kuulutada. Seetõttu ma sealt mõnusa talve seest ja Eesti-nimelisest külluseaiast siia hädaorgu põgenesingi - vanamoor tahtis rääkida. Ohh õudust!

Toleodos, Hispaanias puhus tuul 34 m/s. Ei miskit hullu ja Eestiski taolist nähtud, kuigi vastik oli rattaga sõita küll - kohati oli tunne, et kohe puhub pikali. Senise elu kaks suuremat tormi merel on Eestis üle elatud - üks Soome uue aja alguses, teine nõuka-ajal Saaremaale sõudes. 

Tuult oli sama palju ehk 30-ne ümber. Oli ikka vastik küll. Eriti see Saaremaa ots, sest sinna sai siis munakoore peal ja piiritsooni lubadega. Laevuke justkui sööstis nina ees otse alla merepõhja poole ja rahvas lendas just sinna kuhu laine neid juhatas. Kah ei miskit üleloomulikult hullu, aga seik, mis tänini "suurima kogetud tormina" meeles püsib.

Hundid võivad korraks kergemalt hingata. Ka ametnikud pääsevad küttimismahu suurendamist nõudvast piiramisest ning koos sellega kaovad meediast ka huntide tapatöid vahendavad uudised. Salakütt tegutseb mõistagi rahumeeli edasi, sest vahele jäämine on sisuliselt välistatud. Eks neid ole muidugist raske jälgida ka, sest iga puu taha ju ametnikku ei pane.

Kui eestlane sündis, hakkas juut nutma. Tõsi ta on, sest hullemaid "kirveid" kui kallile kaasmaalasele Maarjamaal selga lüüakse, annab ikka otsida. Me oleme hinnatõusu maailmameistrid, hurraa! Ega kaupmehed suurt juurde lisagi ja ka toidutootjad tahavad vaid piskut, kuid välised jõud mõjutavad. Nii nad väidavad. Loomulikult! Kuradi Putin! See käib kõigi eluvaldkondade kohta tegelikult.

Omaette teema on nn "sõbrahind." Ronime ajas oma paarkümmend aastat tagasi või ehk rohkemgi. Kroon kehtis siis igatahes ja tuli sõber mul maja juurde hindamist haljastustöödele tegema:

Tänaseks lubati punasest punasemat "verekuud." Lora puha, täitsa valge teine. Paar päeva tagasi, ilmselt ka veel praegu peaksid planeedid kenasti joonduma. Järgmine kord juhtuvat nii aastal 2040, aga siis olen ma kardetavasti juba õnnelikult surnud.

Me Rutsiga oleme neid looduseasju ikka jälginud ja nii võtsime üleeilegi ookeani ääres esireas istekohad sisse. Siin pole erilist valgusreostust ka ja peaks nagu nägema küll.

Merest. Laine on pealkirjaks.

Jälle merest.

Kui tahad suuremat lainet, siis sõida sada kiltsi edasi - seal jookseb Laine2. Hästi suured lained.

Ei ma taha suurt lainet. See viib mu õudsasse lapsepõlve tagasi.

Mis siis juhtus?

"Tere, kas Mats Tarkmees, endine katlamaja lukksepp, on telefonil?"

"Kuulen, mida vaja?"

"USA president soovib Teiega Iraani ründamise järgmist faasi arutada. Kas Teile sobib?"

"Momendil mitte, sest räägin just Putiniga ja paneme Kiievi rünnaku üksikasju paika. Las helistab kell 16.00"

"Ütlen edasi ja ta kindlasti helistab."

Meil on Ruudiga diil, et kui on kena ilm, siis passime vähemalt pärastlõunani õues - ajab tubased temperatuurid nii üles, et ei sinna tohi koera jätta. Ja kui pilves ilm, siis lähen linna peale laiama, tema valvab sel ajal. Eile oli pilvine ja üleeilsega võrreldes oma 10 kraadi jahedam. Jeee ja kohe hommikul paarutasin okeanaariumi. Raha eest kalu vaatama noh. Peale tomatis suplevat räime pole ju teisi näinud.

Nagi naksti sai täna Tartus uut silda inspekteerimas käidud. Täitsa tipp-topp ja pole nii kitsas ühti kui pahatahtlikud ajakirjanikud häid lugejaid eksitada püüdsid. See on meil paraku tavaks, et midagi lihtsalt peab halvasti olema. Ja kui miskit tõesti laita ei ole, siis saab vähemalt viidata sellele, et töömees Toomasele kukkus haamer jalale ja tüüp niipea tööle ei saa. Aga Tomil on neli väikest last, kes nüüd ilmselt nälga surevad. Väga luks loo lõpp ja klikid tulevad. Õujeee!

Kala. Täitsa inimese näoga. Vähemalt kõhu alt. Väljamaa lestakala. Lihtsalt võrratu. Ja uudishimulik teine või tahtis lihtsalt mängida? Tont seda teab, aga sellega paneb inimloom küll täiega mööda kui arvab, et veeelukad üldse matsu ei jaga ja on ajudeta lollid.

Ei ole ühti. Lugege või Cousteau tegemistest - ta väitis, et isegi üks millimallikas tuli talle erinevatel päevadel sukeldumise ajal seltsiks ja tahtis mängida. Võimatu, see "sült" ei suuda ju mõelda, karjuvad tarkurid. Inimene teab juba päris palju, aga arvatavasti on suurem osa avastamistest alles ees.

Kohtumine tundmatuga ehk 1.astme kontakt maavälise elu esindajaga on loodud. Vähemalt see küsimus on oma loogilise vastuse saanud ning küllap lõppeb nüüd ka kolkapatrotismist kantud suurusehullustus, et oleme ainukesed "targad" selles üüratus universumis.

Hea meel teatada, et pisike Eesti seisab nüüd ja igavesti vägevate kosmoseriikide kõrval absoluutselt võrdsena. Ruudi pidas valdavalt läbirääkimisi, aga nii palju võin öelda, et saime hunnikus uut tehnoloogiat, mida naastes kohe juurutama hakkame.

Maast-madalast saavad asjad alguse. Pesamuna tähistas just oma esimest sünnipäeva ja valis kusjuures ainuõige kleidi. Tütar kirjutas:

"Tal on loomapäästjate kleit. Täpsemalt galgode päästmise kleit. Täitsa vanaisasse!"

Väga vahva kink ja sealjuures ka mulle enesele, kuigi sedapuhku pidusse ei saanudki suure vahemaa tõttu. Kui tagasi jõuan, siis peame uuesti. Seda uhkem ja lõbusam. Siis juba soe ka.

 

Naised on muidugi ilusad, toredad ja targad, aga teinekord peksavad sellist segast, et anna kannatust. No Terts hellab ja kukub keelitama:

"Tule tagasi, loomapäästes kõik seisab! Meil päike juba soojendab natuke, linnud laulavad ja õhus on kevadet. Kõige ägedam, et meil on jääteed! Rahvale läheb hästi peale."

Tundub, et ühel tüübil on täiega mõnus. Tegelikult ega teinegi kurda, aga lund pole ja liugu lasta ei saa. Veidike nagu nõme. Oleks seda ette teadnud, poleks tulnudki.

Täitsa kummuli teine. Kuust siis jutt. Jube raske on tasakaalu hoida. Selgitan lähemalt. Kuu on väga vajalik vidin taevas, et minusugused joodikud ikka kenasti koju jõuaksid. Viskad aga pilgu taevasse ja kohe on selge pilt kas oled pikali või püsti.

Mnjaah, jubedalt varastatakse siin. Ruudi oli ka hommikul jahmunud kui nägi, et isegi vesi on pihta pandud ja vaesed paadid abitult külili lebavad. Pole ka midagi imestada - kui haridustase madal, siis on ka töötus suur ning tuleb vargile minna. Oi nad kadestasid kui rääkisin, et Eestis on kõik jõukad, kes enesele luksust lubada saavad.

See oli ennemuistsel aal, kui heeringas elas kuival maal, ütleb laulusalm. Paljud vast ei teagi, aga nii mõnedki kalaliigid käivad kuival maal ka tänasel päeval. Nagu aru saada võisite, siis ma ikkagi jõudsin taas ääre peale ning vaid paar sammukest on puudu, et kukkuda üle serva.

Üks majake, mida on dokkidest väga palju nähtud, aga oma jalga polnud sinna seni veel tõstnud. Üks kohtadest, kuhu ma lihtsalt pidin minema. Võõra võimu ja usu sümbol omal ajal. Kuldaeg olnud, sest tegu oli kõige rikkama ja arenenuma kantsiga tolleaegses Euroopas. Lõpuks kupatati võõrad vennikesed siiski minema ja kõik, mis oma, võeti tagasi. Hästi tehtud!

Õitsevad. Kurat teab, mis puu? Ühes kohas oli teistsuguseid lehtes kurat teab, mis puid juures. Need ei õitsenud, aga lehtede varjus käis tõeliselt vägev sädistamine.

Kohe valjult lobisesid isekeskis. Mitukümmend oli kohe kindlasti, kuigi näha neid polnud. Äkki rohkemgi. Nonii lapsed, mis lindudega oli tegu?

Nõrgad jalutavad ilusa ilmaga. Kõvad mehed panevad lühkarid ja plätud jalga ning lähevad linna vahele laiama maailma kõige tugevama tuulega. Meie Ruudiga oleme just nii kõvad mehed ja jopedesse-mütsidesse pakitud kohalikud hoidsid pead kinni kui meid tulemas nägid. Nõrgad, väga nõrgad!

Me oleme üldse tegelikult ühed väga vägevad jalutajad. Trambime nii päeval kui hilistel öötundidel ning Ruts on siin palju julgem kui kodumail. Hiljemalt kuu lõpus tuleb aga raudselt varvast lasta, sest siis hakkab pihta Las Fallas ning Eesti paarikümne aasta saluudid kokku on selle kõrval vaevukuuldav sosin.

Jätan vahele, no pole need AI pildimängud minu teema. Mina võin ju blokkida, aga sõbrantsid hullavad ikka ja teevad foto valmis. Umbes selline ma näen siis tegelikult välja. Deem, olen kogu aeg kahtlustanud, et see kuradi peegel mu koduseinal moonutab üksjagu.