Õues on valgem kui toas. Ilus aeg. Olgu ma, kus iganes maailmanurgas, aga valgeteks ööseks kobin ikka siia tagasi. Või vähemalt Lätti-Leetu, Helsingisse või Piiterisse. Õukei, viimasesse vast enam tõesti ei jõua. Poogen, seal hulgi käidud kah.

Sellel põllulapil, kus täna ööbisime käis varasemalt vilgas elu. Kitsekari oli arvukas. Nüüdseks kõik maha tapetud, aga ühte siiski nägin kuu aega tagasi. Temagi vaid turist, kes korraks läbi astus.

"Nii kui kuulutust nägin, reageerisin otsustavalt ja olin hetkega kohal, et koerakest aidata. Minu targal juhtimisel sai loom päästetud, muidu oleks vast hukka saanud," ütleks poliitik vähemalt valimiseelsel perioodil. Mina pole poliitik ja ei pea sellist jura ajama, aga tõsi on see küll, et otsustasime Ruudiga sel nädalavahetusel justkui ette teades Pärnus ringi "tolmelda." Olin juba sirakil ja vaatasin palja peega telekat kui kraavis vedeleva "kaukaaslase" kuulutust nägin.

Ja ta läks taas. Ilus, ajapikku viimse tederetäpini tuttavaks ja omaks saanud näolapp minevikust. Ei ta tänavu pikalt olnudki, aga aasta pole veel kaugeltki läbi. Nii see on käinud juba kuusteist aastat, mil me teineteise orbiitidel tiirleme, keerleme ja kukerpalle teeme. Appikene, nagu abielu juba! Ka see pole muutunud, et pärast neid "minekuid" oleme mõlemad mõnda aega veidi liimist lahti.

Murru küla inimesed! Kelle koer plehku pani?

Pärnumaal, Tori vallas, Murru külas jäi kella 9 paiku õhtul inimestele silma kraavis lamav "kaukaaslase" moodi koer.

Näoke oli vähe verine, mis viitab võimalikule liiklusõnnetusele. Päästeamet oli kohal. Loomapäästegrupp Risto Tähe isikus ka.

Momendil jääb ta meie ühingu hoole alla ja edasi viib tee juba Tallinnasse põhjalikumaks tervisekontrolliks kui kohalikul arstil pole võimalik väljaspool tööaega appi tulla.

Laske aga sõna ringi käima, et omanik kiiresti oma sõbrakese saatusest teada saaks. Aitäh! Pikk-pikk pai ka Magdalena Donerstak'ile, kes tuimalt mööda ei astunud vaid koerale abi otsima hakkas.

Täpsem info: 53 944 345

Lained taevas ja lained maa peal. Nende vahel hunnikus raadio- ja muid laineid. Naabrimutt kah Laine.

Jube palju laineid ja lainetab ikka täiega. Olgu kõik Lained siinjuures südamest tervitatud!

Mobla viskas täitsa vahva meenutuse täiesti lambist ette. Muidu olen neid ignoreerinud, aga täna vaatasin - täitsa tore jällenägemine.

Sihukeste tüüpidega jagasin siis täpselt 21 aastat tagasi oma kodukest ja toitu, muresid ja rõõme, aega ja sõprust. Kui soovite siis armastus oleks ehk õigemgi sõna. Kõiki muid asju jagasime ka. Nii see peres ikka käib.

Täna on lemmikloomade mälestamise päev. Mõeldakse ikka asju välja, aga olgu nad siis mälestatud ja sabaotsani ära mäletatud, kuigi pole ohtugi, et keegi neist unustatud võiks saada.

Astuda julmalt sisse või mitte? Selles on küsimus. Paganama mälu! Mis nende nimed nüüd olidki? Moppi mäletan kasvõi une pealt, aga see inimsööja? Pohhui, astun koputamata sisse, sest koerad vast ikka mäletavad kui ise juba täiega reedad. 

Statistika ja tabelid, vähemalt bürokraatidele meeldivad need väga. Või iganädalane erakondade edetabel. Keda kotib või mida see näitama peaks? Suhteliselt mõttetu aja- ja raharaisk kui just valimised ukse ees pole. Siis jällegi võivad need tulemust mõjutada.

Antud lugu kuulub rubriiki "vanamehel on igav." FB kulutab mu elus aina vähem aega ja kui ma otsapidi loomadega seotud poleks, siis paneks selle üldse kinni. Las esialgu veel olla mõnda aega.

"Mis toimub? Ma astun masinast välja ja kohe on sul uus tüdruk öösel seal," on neiu K t-tähega linnast eile rõhutatult solvunud pidades silmas siinsamusel lehel avaldatud eelmist postitust. Lisas veel, et nüüd ei tule ta enam kuskile, sest võttis suure vihaga lapselapse nädalavahetuseks hoida.

"Nii Ruudikene ja lepime nüüd kokku ühe asja - ma teen su Heiksi tühjaks, aga sina üldse ei haugu, ei kaitse teda ega ründa mind. Eks ole? Ja siis saad selle väga-väga maitsva vorsti endale päriseks," keelitas absoluutselt teadmata põhjustel meite masinasse sattunud absoluutselt võõras naine absoluutselt tundmatust linnast Rutsi.

Kes keda? Mees mehe vastu. Armu ei anta ja vahet pole, et üks on titt ja teine penskar. Umbes sama jõud tuleb välja ja kõik on õiglane.

Penskar sai lõpuks lõuksi. Juba teist korda sel nädalal. Silm puhta paistes. Elu on ebaõiglane ja lapsed on nii-nii nõmedad!

Keda ma selle sinikaga nüüd laupäeva õhtul landin? Õige, mitte kedagist kui just mõne pimeda otsa ei komista. Järelikult vaatan Prillitoosi kordust. Juba viiendat korda jutti. Reedake siit ma tulen.

Lapsed on meie tulevik! On nad jeee - homne ei jõua kätte tullagi kui sulle eile juba ots peale tehakse.

Vaatan, mis ma vaatan varahommikul ja näen, et kaks koera tulevad. Üsna pirakad teised ja küllaltki kiiresti liiguvad. Otsin pilguga peremeest, aga teda ei silma. Lõpuks jagas unesegane aju ära, et hoopis metskitsepaar tuli nädalavahetust Haapsalusse veetma. Targad loomad, sest teavad, et siin on ellujäämisvõimalused suuremad kui metsas.

Siil udus. Pigem siiski kana, aga väga majesteetlik teine. Ruudi jäi ka loodusretkega väga rahule - ta nimelt leidis hiidsiili, mõnel pool kutsutakse neid millegipärast veisteks, pasahunniku ja mõistagi pidi seal püherdama.

Kaks-kolm sekundit ja mu koer sai hoopis teist karva. Ise nii õnnelik ja rahulolev. Ei hakka pilti panema, sest teil veel äkitselt õhtusöök söömata.

Piret. Süütuse kaotamise nimi oli Piret. Nii umbes paarsada aastat tagasi. Äkki käisime juba teises klassis. Tipp-topp õige vanus sedavärki asjadeks. Tänapäeval toimetavad veel nooremalt.

Vahest ikka suhtleme ja lausa järgmiseks nädalaks üks lõunatamine paika pandud. Õnneks ta rikaste edetabelis pole, tippjuhiks ja presidendiks ka ei kandideeri. Järelikult pole vaja avalikult ka mustama hakata, et nagu vägistas või ahistas või oli üleüldse kole paha inime, kel pole ühtegi head iseloomuomadust.

Imelugu. Tuleb mees invarattaga ja Ruudi lippas kohe ligi, et küsida kuidas aidata saaks? Ta on mul juba selline abivalmis. Tüüp kargas püsti, viskas ratta võssa ja kukkus jooksma. Kohe nii kiiresti jooksis, et Erki Nool oli võrreldes sellega olümpial vaevu ukerdav vanamemm. Täielik ilmaime.

Itaalias sama lugu. Jalutu kogus kiriku juures raha. Ruts läks appi ja tüüp laksust terve. Kirikuisa nägi pealt, viskus põlvili, lõi risti ette ja pobises miskit oma pudikeeles. Jeesuse sõna tuli tuttav ette. Imetegu olla olnud.

Vähemalt Kullamaa järves vene allveelaevu pole. Otsast otsani läbi uuritud ja Ruudi käis varahommikul veel üle kontrollimas. Võite täitsa rahulikult oma päeva alustada. Õhtul tegi siin üks seltskond tervisejooksu. Oli suuri ja väikeseid, noori ja tibake vanemaid. Meenus aeg kui ise lapsena Piiri spordilaagris pidi hommikul järveni ja tagasi jooksma. Viimane lükati vette. Appikene ja praegu pandaks treener vangi!

Oleks nagu luiged, aga pole ka. Häält teevad samuti hoopis teistsugust. Mind kui riigi juhtivat linnutarka hakkas asi süvitsi huvitama.

Sidusin aga oksarisu ja samblatutid pea külge ja ujusin vargsi lähemale. Tasus vaeva ja ei uskunud oma silmi - Lääne-Harju laulupelikanid!

Hügieen seltsimehed on kõige alus. Hügieen. Ruudi seda teab ja on väga hügieeniline tüüp. Mu Haapsalus elavad ohmakatest sõpsid ei tea seda aga teps mitte. Vaatan õhtul, et Ruudi hakkab ninaga õhku vedima ning sätib koonu linna poole - selge märk sellest, et need kasimata talupojad, kes viimati seepi jõulude ajal nägid, on külla tulemas.

Asya, üks tore, aga veidi aravõitu koerake, kes vististi isegi haukuda ei oska. Tont seda teab, mis elukest ta varasemalt elas, aga varjukast ta uue omaniku märtsikuu alguses igatahes leidis. Seega väga kokku kasvanud nad veel ei ole ja nagu kiuste 1.mail juhtus säherdune asi, et miski teda ehmatas ning jalutuskäigul rihmast lahti ta pääses. Pani jooksu nii, et tagasi ka ei vaadanud. Lugu juhtus Tallinnas Kristiine kandis.

Päike tõuseb ja vesi jääs me ööbimiskohas igatahes veel pole. Läks nagu kartsin - Sloveenia ja Horvaatia tagumise külje peal on Eesti mõistes täissuvi. See käib ka Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja Portugali lõunapoolse piirkonna kohta.

Ei vea meil kohe üldse ja ainult õuduslugusid saan teieni tuua koos manitsusega, et ärge siia küll tulge. Eile läksime Ruudiga taas loodusesse, sest ega seal Veneetsias ju sellist kohta ole, kus sirakile saaks visata. Sobiv kohake leidus sellest "vees hulpivast kivilinnast" vaid viie-kuue versta kaugusel. Nagu meil vanadel joodikutel kombeks, haarasime pühendunud veinisõpradena viis putlit ühes.

Juba niidavad. Huvitav mitmes kord see tänavu juba on? Meil läheb veel veidi aega, aga ega Jaanipäev enam mägede taga ole.

Siinsetel põllumeestel omamoodi nagu raskemgi, sest aastas tuleb mitu saaki kokku korjata. Äkki sellepärast hädaldavad ka vähem, sest pole lihtsalt aega? Aga äkki kiruvad just rohkem, aga ma ei saa lihtsalt nende pudikeelest aru?

Tohutu hais. Laibahunnikud palistavad linnatänavaid. Hispaanlased surevad massiliselt. Üks meie minister hoiatas väga targalt ja ettenägelikult, et just nii läheb kui nad makse ja aktsiise alandavad.

Ja läkski. Jalutasin õhtul linnas ja katsin rätikuga nägu. Memmeke astus ligi ja palus aidata oma mees laibahunniku alt välja kiskuda. Olevat ta kingade järgi ära tundnud.

Küll on tore kui plaane pole või õigem oleks öelda, et küll on tore kui need tuksi lähevad. Ammu tahtnud tulla, aga pole kuidagi sattunud. Sedapuhku ei plaaninud ega tahtnudki, aga sattusin ja jummel tänatud.

Eile öösel oli maailma suurim äikesetorm Milanos. Sähvatused olid nagu valgemad, müristus nagu bassisem ja vihmavesi hulka puhtam - väljamaal ikka oskavad selliseid asju kohe korraldada.

Õhtul oli kõrge-kõrge ja lausa hirm alla vaadata. Hoidsin kramplikult Rutsi rihma ja panin lausa ümber käelaba tiiru peale kui õhtust jalutusringi tegime - mine hullu tea, äkki hüppabki ning siis on oma minuti jagu vabalangemist. Täna nägi aknast üht jänkut sõidu ajal linna vahel keksimas, aga nii palju oli mõistust ikka peas, et läbi lahtise akna järele ei tormanud.