Düünid, metsad, taimestik. Peenike värk, mille kohta aina rohkem teada saadakse. Näiteks puude juurestik moodustavat sama tiheda võrgustiku, kus inffi vahetatakse nagu meie globaalne nett. Kui kuskil miskit vajaka, siis sinna antakse juurde ja vastupidi. Ei hakka tarka panema, seda enam, et ma pole mingi asjatundja vaid lihtsalt tavaline loodusesõber, kes sedasorti kirjatükkidele ja teadustöödele tähelapanu pöörab.

Ellu jäime, jeee! Eile oli üks neist päevadest, mida ma suurt ei talu - liiga kuum ja päike lausa hammustas. Päike, päike, päike - sellest jääb kodus alati väheks. Kohe nii väheks, et hakkad igatsema. Oma paarkümmend aastat tagasi oli korra rämedalt pikk pilvine periood kui päikest polnud üldse näha. Talv sai läbi, kevad käes, aga päikest mitte kusagil. Kohe füüsiliselt tundsin sellest va põlevast kerast puudust ja hakkas vaimule ka. Loogiline, et inimesed on mornid ja tusatujulised. Ei mäletagi enam kuhu lendasin, aga nii kui tõusime pealpoole pilvi ja päikest nägin, siis passisin teist ainiti nagu suurt ilmaimet. Jube hästi on see tunne meeles.

Vaevalt Eestis neid inimesi väga palju on, kel raha napib. Kunagi ei tea muidugi. Juhul kui on vajadus, siis viska aga oma kontonumber ja summa kommentaaridesse. Päeva jooksul kannan üle. Tagasi pole vaja maksta.

Belglastel on lisaks väikesele koerale ka kiisu kaasas. Seisavad me kõrval. Ruts on minetanud kõik närvirakud. Ja põhjusega, sest sest see elajas hiilib muudkui lähemale, et Ruudikest kui mitte just ära süüa, siis vähemalt hammustada tahab ta küll. Pole ka ime, et Ruts õue ei julge minna ja selle reisi jooksul esimest korda anuvalt otsa vaatab:

Taat istub ja ootab. Rahvast nagu põle. Kurb kuidagi. Otsustasin tervisliku toitumise programmiga jätkata ja vanahärra vaeva veidi tunnustada. Taat ei saanud mitte poolt meetritki mu jutust aru. Mina tema omast veelgi vähem. Ometigi saime naerdagi ja kaubad tehtud. Väga lõbus oli.

Hea tunne hinges. Meenus oma vanaisa, kes siis kui mu ema veel titt oli Balti jaama turule lepapuid talvel viis. Hobune ree ette, puud peale ja tuld. No paljukest sinna ikka mahtus ja suksu vedada jaksas? Imevähe.

Keset linna, aga ometigi justkui looduses. Ja seda veel koos koera ja automürakaga. Tundub võimatu, aga nii see on. Õukei ja pole me nüüd täpselt keset linna, aga kujutage ette Mustamäed. Siinne vastab umbes samale olukorrale ja mul on totaalselt hea nina taoliste kohtade leidmise peale. 

Päike on kõrgel ja temperatuuri ennustati 25 kraadi kanti. Auto näitab rohkem. Ookeanist jääb 300 meetrit puudu ja ümbritsevad kõrged majad peavad suurema tuule müürina kinni - paras põrgu mu jaoks. Masin muutub ahjuks ja Rutsi pärast olen sunnitud selgete ilmadega tegelema ühe enim vihatud tegevuse ehk päevitamisega. Sellel on aga suured plussid, sest nüüd olen oma poiss juba nii liberastidele kui ka konservaatidele. Kohe seletan.

Sööks homme ainult tervislikku värki? Säherdune mõte tuli toidupoes pähe ja ladusin korvi kohe pilgeni täis. Tervislikkus kajastus ka arvel, mis esmakordselt ületas lausa kuutekümmet eurot. Enneolematu summa, sest tavaliselt maksan toidupoolise eest poole vähem. Kõik siiski õige ja pole hullu midagi, sest võtsin kilo kohviube ka. 

Rõõm elust enesest - Ruts leidis mingi jama rannast ja siis möllab sellega. Koer on õnnelik. Ta mul täna üldse väga ülemeelikus tujus.

Vaatan seda veiderdamist ja endal läheb ka tuju heaks. Mida heaks? Mul enamus ajast hea tuju ja ajan mingit talumatut lora. Kes tunnevad, teavad hästi.

Ütleme siis nii, et kui Ruudi on õnnelik, siis ise ka laksust õnnelik või vähemalt hing on paksult suurt rahu täis - lihtsa elu väikesed rõõmud ja rohkem polegi vaja nagu välja tuleb.

Ruts võttis korralikult asja käsile. Koht pidavat raudselt õige olema. Natuke veel kaevamist ning piraatide aare ongi käes.

Näh pangast tuli ka teade, et minu huvides tõstavad jälle tasusid. Tore. Tegelikult ei ole ja saabudes ostan selle neetud panga ära.

Hea plaan, aga nüüd on vaja käbe see kuld üles leida. Isegi kui leia pole hullu - mingi pangaosturaha peaks sukasääres juba olemas olema kah.

Kuivus, kivi, liiv, meresool, valjud tuuled ja hädine taimestik. Tundub nagu üsna elukõlbmatu paigake. Ometigi on ka sellises kohas elukest kuhjaga kui vaid märgata soovid. Tänapäeva "nina moblas-tüüpidelt" ilmselt palju soovitud. 

Düünid on lõunamaades valdavalt vägagi selgetel põhjustel üsna rangelt kaitstud ning "policia natura" sildiga massinat sai näha üsna tihti. Tõlkes vast siis keskkonnapolitsei.

Küsin kohaliku käest, mis kujuga tegu ja miks neid kogu linn täis on? Vastab midagi oma pudikeeles, teeb kätega ujumisliigutusi ja viipab ookeani poole. Delfiin, sellest sõnast sain aru.

Oot-oot, näen isegi, et kala, aga delfiin tähendas justkui miskit muud. Teen igaks juhuks õigekeelsussõnaraamatu lahti ja palun väga sõna delfiin tähendus on must-valgelt kirjas:

Elagu rahvaste sõprus ja täna on päevakorras me kõrvale parkinud šveitslannaga leida kõige otsem transpordikoridor Zürich-Tallinn kiirtrammile. Mõned detailid tahavad veel lihvimist, aga laias laastus on asi paigas.

Ja elagu muidugi ka me nõunik Ruudi, kes end samuti pildile sättis. Ärge hakake üldse otsima, sest ei leidnud isegi, aga raudselt ta poseeris. Selline nähtamatu nõunik siis.

Kui liimi pole, siis tuleb lilli nuusutada. Õnneks neid siin jagub, kirsid kah puha õites juba ja hilisõhtul sattusime mingile nurmele, mis kollasest kollasem. Ei fotosilm suuda seda ilu edasi anda.

Seal nägime ka viite metssiga. Emme oli eemal, jõmpsikad külavaheteele lähemal. Oi nad ehmusid ja jooksid nagu peata kanad kui hoo maha tõmbasin. Sant oli mõelda, et mingitel vennikestel valguvad silmad verd täis ja haaravad koheselt püssi kui metsanotsut näevad.

"Omal ajal me tapsime kõik hulkuvad loomad ära, aga tänu loomakaitsjate tööle on kõik kohad neid jälle täis. Lapsed ei julge seepärast enam õuegi minna," kurjustas keegi naisterahvas ühe mu postituse all.

Esmase hooga tahtsin vastu lajatada, et kas ta on peast täitsa loll või lihtsalt paha tujuga trambib tühja juttu? Siiski panin pidurit, sest sain aru, et tegelikult on tegemist väga targa inimesega, kes tõeliselt laste pärast muretseb.

Lained peksavad mööda kaljut nii, et maa kõmiseb. Bassi-laks on nii vägev, et kõik rockpundid kahvatuvad selle kõrval. Ruudi magab õiglase und.

Tuul toob soolaseid veepiisku ja liiva ning pärast paari päeva on masin mõnusa "kihi" all. Me ise loomulikult ka. Ei see pisiasi Rutsi und sega.

Kes on kivi kuningas? Kalamees varitseb kala ja Ruudi seda kalatapjat. Kaua varitsesime, aga lähemale ta ei tulnudki. 

Kalamees võitis ja me ei saanudki teda hammustada. Nõme värk. Hea vähemalt, et ta ühtki kala ei saanud. See tegi tuju kõvasti paremaks. Paras!

Mida hekki? Mind on kaks! Teine mina hiilib ümber masina, on Ruudi närvivapustuse äärel ning annab sellest valjuhäälselt kõigile teada. Eks tuleb taas vabandama minna, et kaaslogejad nii vara üles äratati. 

Ei midagi uut tegelikult ja lausa tavapärane rutiin on sedapuhku Rutsi korraldatud jamasid veidi suuremas mahus klattida. Kohe näha, et Nõpsikut pole enam kamandamas, aga õnneks pole keegi väga kurjaks saanud.

Rõõm elust enesest ja teinekord on vaja imepisikesi asju, et oma hingele pai teha. Täitsa naljakas, aga jummalast hää meel oli kui jaanuari lõpus bussis kapi peal kärbest kakerdamas nägin. Nagu lemmikloom kohe, aga olin hooletu ja lasin ta omapäi hulkuma. Nüüd süda muret täis kus ta vaene kodutu nüüd küll on?

Siis nägin selle aasta esimest liblikat kohe veebruari alul. Kollane teine. Midagi see pidi ennustama? Äkki seda, et suvel tekib asiaadist pruut? Või saan kollatõve. Täitsa vahva ja seda pole mul enne olnud. Peaasi, et tasuta saaks.

Kuda kube kärab, küsin vana sõbra käest telefonis. Me aastas ikka paar korda helistame või paaril aastal korra.

Normaalne, sügeleb nagu tavaliselt.

Hea kui sügeleb. Naine ikka sama, lapsed terved?

Ikka sama, kõik korras. Sul?

Ega ma ei jäta nüüd ehitustöid pooleli mingi kuradi linnupesa pärast ja lendabki kari pisikesi sulelisi mööda maad laiaks. Pohhui, peaasi, et enda lapsed terved ja kaitstud oleksid. Seda kõike saab aga vältida ja vaadake aegsasti oma rõdud ning katused üle.

Ei viitsi ja jälle pohhui? Siis on nii ja püüan võimalikult paljud linnutapjatest "pohhuistid" koos piltide ja nimedega ilmarahva ette üles sättida. Siis jooksete kohtusse silmad märjad, et teile tehti liiga ja nõuate mulle karistust. Nõudke ja nüüd on juba mul pohhui.

Täpsemalt lugege siit

Saigi lõpuks valmis, nüüd võime unistama hakata, on ajutiselt kapteni kohuseid täitev vennike paksult rahul.

Natuke värvi ja pahtlit kuluks justkui veel ära, arvab ajutiselt tüürimeheks määratud tüüp.
Me oleme igasuguse arvamuse suhtes agressiivselt sallivad, aga taolise negatiivsuse jaoks meie laevukesel küll kohta pole, avaldab ajutine kapteni abi.

Kättemaksuseadus saabki teoks. Ma ei kiirustaks valitsuse asemel rootsi pättidele vanglakohti kinkima, sest kohe läheb neid omadele massiliselt vaja. Teiste riikide kogemus just seda näitab.

Kasutades võimalust teen otsa lahti ja väidan, et Tiina, Malle, Irina ja Galja kasutasid ära mu abitut seisundit baarist tulles ning olid minuga minu tahte vastaselt vahekorras. Olgu jumal tunnistajaks, et kaine peaga poleks ma nendega eales seksima hakanud.

Täna on selge, et absoluutselt kõigile oleks parem olnud, kui olümpiamedalit poleks tulnud. Loodetavasti teevad asjaosalised järeldused ja esindavad tulevikus mõnda teist riiki.

Aru ma ei saa tegelikult treeneritest ja õpetajatest. Mis teil viga on? Miks te uut tööd ei otsi? Teid nu**itakse nii pilbasteks, et kokku enam ei lapi! Kas närune palk on tõesti seda kannatamist ja riskimist väärt?

"See millise piirini sa oma Ruudi dieedi ja näljutamisega oled viinud, pole aksepteeritav. Sõprus sõpruseks, aga ma helistan pollarisse," lausus Hetlin ja haaras telefoni.

Naised ikka reageerivad täiega üle - nagu isegi piltidelt näete, siis Ruts nagu Ruts ikka, kuigi kaalus võib-olla tõesti õige veidi maha võtnud.

Kuulen juba sireene. Küll on ikka kiired siinmail. Hoian teid sündmustega kursis, aga süüdistage kõiges Hetlini. Side lõpp.

Tänane maailm on loodud meeste kätega naiste soovide kohaselt. Tõsi või mitte, aga selline ütelus on täitsa käibel. Meie areng võis aga nii alguse saada küll nagu pildil kujutatud.

Ise olen ehe tõestus - nii kui tormipilved kogunevad, tõmban kohe leelet tülist ja vaidlusest kaugemale. Pole nagu suurt mõtetki, sest kui naine ütleb, et "tahab rääkida", siis tegelikult on tunnistajad juba üle kuulatud, kohtuotsus langetatud ja jääb üle see vaid välja kuulutada. Seetõttu ma sealt mõnusa talve seest ja Eesti-nimelisest külluseaiast siia hädaorgu põgenesingi - vanamoor tahtis rääkida. Ohh õudust!