Finiš läheneb. Selle vastu ei saa

Valulävi on ületatud ja Nõpsik suudab seatapust suuremat kisa teha. Seda siis kui ta mul sabas jõlgub ja suurde tuppa parketile lebotama viskab. Muidu täitsa Ok ja vantsib päevas maha kõik kilomeetrid, mis ette nähtud. See ta lemmikaeg.

Hommikuti on aga jama küll, sest ärkan kell 5 ja tema peab loomulikult järgnema. Täielik vari! Appi ja nii kahju. Kurat, aga selle valu peab kuidagi maha saama. Kes ei tea, siis tal on üle selgroo luustumine ehk hobusesaba sündroom. Tavaarst oleks surmasüsti teinud kohe. Meie mitte.

Kassimutt? Ei kassikutt hoopis!

See pisike murdis mu südame. Kuigi tänu liikuvale eluviisile ma kiisut praegu veel võtta ei saa, siis tegin kõik, et ta elu jätkuks. Tegin midagi taolist, mis vast mu tavapraktika ja normaalsuse alla ei kuulu.

X-kliiniku loomaarstid panid mu juba debiilikute-listi, kellest tuleb eemale hoida. Ärge sapsige! Ei nad pane ühti - juba üle 16 aasta olen ma kuldudar nende suus ja nad on mu veidrustega üsna hästi kohanenud ega vaidle vastu. Eutanaasia. Ei sõbrad ja imege sedapuhku muna, kuigi kaine loogika lausa käseb seda.

Hakkame lappima maksku, mis maksab! Nii väike ja nii katki. Nii palju valu nii tillukeses kehakeses ja kõik puhta inimese süü. Nii palju hoolimatust ja ülekohust tema kõrguse ELU ees.

Mõista-mõista, mis see on?

Kas käpp on püünisraudu kinni jäänud või keeras sadistlik omanik meelega kruvi sisse, et loom piinleks. Või hüppas koer is emõne ora otsa?

Selline õnnetu hing me patsiendiks eile sattus, aga ärge muretsege, sest arstiabi ta juba sai. Ometigi vaevab mind üks küsimus. Säädus käseb ta omanikule tagastada, aga koer läheks enne vabasurma kui sinna tallu tagasi. Seetõttu ringi hulgubki ja võhivõõrastele külge kleebib.

Unenäoluule

Linnukene oksa peal, sosistas mul kõrva,
pollar väisand PTA-d, süljand välja tõrva,
üks raudu kohe pandud, ei tehtud üldse nalja,
tutist kinni nabitud, viidud kinnimajja.

Ei ma asjast rohem tea
toon kuuldavale ohke
äkki tänu meediale
varsti teame rohkem .....

Jooge parem Värskat!

Vunts on andnud endast parima, et Coca-Cola nimelist jooki rohkem ostetaks. Hambad ristis naeratades kannab ta oma jala ümber sokki, millel ilutseb Coca-Cola.

Müüginumbrid on taevasse tõusnud ja seda annavad oma beebidele isegi vastsünnitanud emmed. Vanadekodudes, koolides ja isegi vanglates nõutakse samuti ainult Coca-Colat nii hommikusöögi juurde kui õhtuse eine alla.

Firma esindajad suplevad rahas ja ei tea, mida sellega peale hakata? Loomapäästegrupi ja Vuntsi toetamine pole neile meeldegi tulnud. Tooks siis vaesele loomale vähemalt rasvase kondigi! Teine nii püüab, aga ei.

Kaks fotot, kaks inimest, kaks vastandlikku lugu

Kaks pilti ja kaks lugu. Kaks täiesti erinevat suhtumist nii inimestesse, loomadesse, kohusetundesse kui võlgadesse.

"Lõpuks saan teile võla ära tasuda. Millal teile sobib kokku saada," pärib veidi vanemale prouale kuuluv hääl telefonis.

"Millise võla?"

"Kolmsada viis eurot. See operatsioon päästis mu kiisu elu ja olen väga tänulik. Vabandage, et nii palju aega võttis, aga varem tõesti ei olnud võimalik."

Pühapäev

Pühapäevane koristus hakkab otsa saama. On jäänud veel viimane jupp ja ongi kõik. Aegsasti võtan hoo maha ja teen osava vasakpöörde. Seejärel kiman hoogu maha võtmata mopiga vilunult ümber Nõpsiku. Ega siis looma tohi tühja asja pärast tülitada. Nüüd tulid aga juba voodites vedelevad targutajad mängu. Ruudi tegi otsa lahti:

"Heiks, sa ikka näed, et vana õeluskott on keset põrandat?"

Naisvalner!?

Tuleb vist ikka Elin ää võtta ja valneriks teha. Astub juba niigi kandadele ja on pool Eestimaa kodututest loomadest koju tarinud.

Asi on eriti aktuaalne enne sügistormide saabumist - kaua ta vaeseke ikka tugevate tuuleiilide ja vastikute meeste räsimisele vastu suudab seista. Ei suudagi ja siin tuleb otsustavalt vastutus võtta.

Hõissa pulmad!

Kes olid Vuntsi aidanud politseinikud?

Kes olid küll need politseinikud, kes Vuntsi aitasid, on minult ikka päritud. Miks neid näha pole?

Aga palun ja vaatamata meeste tagasihoidlikkusele saate vähemalt ühte neist TV3 ekraanil õige pea näha.

Mõistagi pidin ma anuma, paluma, ähvardama ja kasutama piiratud ulatuses isegi politseivastast vägivalda enne kui ta lõpuks soostus. Head vaatamist!

Taas üks linnupoja jäi ette

Just saabunud teade. Tallinn, Juhkentali XX varesepoeg, majaomanikud loopisid kividega. Tiib on puruks ja sai viga.

Veider, aga kirja kirjutamise asemel oleks võinud ju omanikke kividega vastu loopida ja äkki lind poleks viga saanud?! Vähemalt sõimanud ja sekkunudki. Säherdune rohepealinn säherduste elanikega siis.

Tuleb vist minna linnupojale appi minna, aga mitte kohe - ei saa lihtsalt. Nali naljaks, aga võtaks õige hunniku kruusa kaasa, et Juhkentali XX aknad sisse loopida. Kes tahaks kaasa tulla? Läheks lustiks natuke!

Imelised 9 sekundit

Ei ühtki kommentaari vaid härdas vaikuses videojupi vaatamine. Issver kui palju siirast rõõmu need üheksa sekundit pakkuda võivad. Üks repliik ikka:

"Hommik nr.2 - veel ei hõiska, aga ettevaatlikult optimistlik olen küll."

• VÄGA HÄIRIVAD FOTOD JA VIDEO – Nooruke koer lohises kilomeetreid auto taga
• VIDEO ⟩ Hurraa! Vunts elas esimese öö üle!

Varajane ärataja

Tuk-tuk-tuk, kõlab hommikul tuttav koputus vastu aknaklaasi. Sellele järgneb "kus mu viiner on?" kraaksatus. Vanainime aeti jälle varakult voodist välja. Nüüd siis teate miks ma punaste silmadega ringi uimerdan.

Pagana vares ja on ikka nõmedik! Tegelikult ei ole, kuigi paljudele nad tõesti ei meeldi. Mulle meeldivad küll, aga kiuslik olen ikka ning tänane ülesanne on tema magamisase üles leida. Siis hiilin hommikul tasakesi ligi ja röögatan üle ilma ning nõuan oma hommikukohvi.

Issand kui vahva mõte! Nii tore, nii tore!

Hädas mittekodukana sai otsast otsani ää abistatud

“Ohh Valner-Valner, sa igavene naiste lemmik,” ohkas päevatoimetaja Erki Berends ühel hääl päeval kui veel “Reporteris” töötasin. Ei mäleta enam, kellega seoses ta nii ütles, aga küllap siis mõni naine ikka mängus oli. 

Armastus. On tegu vaimse seisundi, supi retsepti või auto varuosaga? Ei mäleta enam, sest see kõik oli nii ammu. 

Ometigi pole linnukesed mu elust ka täna kadunud ja kohtun nendega pea iganädalaselt. Eilegi toimus üks romantiline kohting ühe kauni mittekodukanaga, aga lugemiseks klikka juba allolev link lahti:

Hädas mittekodukana sai abi

Järjekordne hüljatud õnnetu hing?

Ilmselt hüljatud? Jooki oli küll jäetud, aga joogivett ja toidupoolist mitte. Milline inimene küll nii teha suudab? Mis tema peas ja hinges küll toimub?

Algselt oli räsitud ja hoolitsemata välimusega ohver kaskede varjus, aga õnneks mitte rihmaga puu külge aheldatud. Pääses vähemalt liikuma ja nii ta vaeseke õrnas vihmasajus kodu poole sammuda üritas. Väga vaevaline oli see liikumine aga küll ja vaeseke kukkus isegi mõned korrad kokku. Kuumus ja näljutamine just niimoodi mõjuvatki.

Vaata mu hinge!

"Mulle meeldivad mehed, kes vaatavad silma ja hinge, mitte ei piilu kohe rindu ja peput!"

"Halloo! Ma vaatasingi otse hinge ja piilusin su südamekese salasoppidesse, aga rinnad olid ju ees!"

Ärge muretsege, jätsin selle eluvõõra napaka koheselt maha.

Sanctuary of the Sacred Heart of Jesus / Mount of Santa Luzia

Eile leidsin kaamera üles. Küll ma selle olemasolust teadlik olin, aga kuhu küll pistsin? Vaat see oli saladus. Õnneks ei leidnud ma aparaati sügavkülmast või WC loputuskastist, mis poleks üldse üllatav olnud.

Isegi hunnik videosid peal. Ühel käisin taevas Jummeli juures. Sa helde aeg, kus oli ikka kõrgele oma kodukese ehitanud.

Läheme Hallikesele külla

 

Millest veel loobuda?

Juunis ei söö. Tehtud.
Juulis ei joo. Peaaegu tehtud. Nädalake veel.
Millest küll augustis loobuda? 

Välja mõtlesin - augustis söön ja joon, aga ei seksi. Talveks vaja ju rasva koguda.

Juulikuu on läinud sellise tervislikkuse egiidi all, et lausa paha hakkab. Omamoodi rutiin on tekkinud juba nii söömakordade, toiduvaliku kui liikumisega. Ometigi ei saa ma öelda, et end jube hästi tundma oleksin hakanud. No nati parem ehk ikka kui enne. Ääähh, keda ma petan?

Õnnetu nädal leidis õnneliku otsa

Üsna morbiidne nädal sai toreda lõpu. Käisin ühel (looma)üritusel ja nägin vanu tuttavaid, kellega ammu trehvanud polnud. Äge ja tore!

Olen ikka rääkinud, et väljamaal puhkan täiega, sest keegi ei tunne mind. Kodus teab iga külakoer ja nende pererahvaski. Täna kohtusin aga naisega, kes pole eales kunagi kuulnud sellisest vennikesest nagu "loomapäästja valner," ise oli veel ühes teises ühingus tööl.

Ma nii õnnelik, et tegime kohe pilti ja andsin musugi. Ei kurat, see viimane jäi vist tegemata. Viga! 

Ilusad isased ja kurjad emased

"Universum 25" eksperiment on teadusajaloo üks õudsemaid eksperimente, mis on teadlaste katse selgitada inimühiskondi hiirte koloonia käitumise kaudu. 

Tulemused on üllatavad ja peaksid tekitama äratundmisrõõmu vähemalt Lääne kultuuriruumis elavatele inimestele.

"Universum 25" idee tuli Ameerika teadlaselt John Calhounilt, kes lõi "ideaalse maailma", milles elaksid ja paljuneksid sajad hiired. Täpsemalt ehitas Calhoun nn "Hiirte paradiisi", spetsiaalselt disainitud ruumi, kus närilistel oli toidu ja vee küllus, samuti suur eluruum.

Kommionu

Lapsepõlves elas meite vastasmajas üks heatahtlik pikka kasvu taat. Hästi sõbralik ja ikka andis kommi. Miskit kurja ei teinud.

Täna andsin naabri lastele ka kommi. Lihtsalt niisama. Oli paar tükki taskus. Vahvad jõmpsiakd on.

Nüüd ootan politseid ja panin vaimu halvimaks valmis. Hoian teid sündmuste edasiste arengutega kursis. Nali! Vähemalt proovisin teha.

Luigejaht vol.2

"Heiki, häbi sul olgu kõike vaese luige kaela ajada! Ise pead end veel loomapäästjaks!? Kusepidamatus pole häbiasi, aga sa peaksid uroloogi poole pöörduma," soovitas Sõle loomakliiniku loomaarst dr. Merili Kesner ja lisas, et nende kliinikust võin isastele koertele mõeldud mähkmeid soodushinnaga saada.

Mnjah, arsti juba ei peta, aga teile valetamine peaks läbi minema küll. Pagana Stromka luik on süüdi tegelikult - kaks korda olen talle merde järele läinud, aga tulu sellest ei tõusnud. Ikka on kiirem. Vees lausa superkiire!

Üleeile passin poole ööni seal ja sain teha nelja tunni jooksul neli katset - kõik mööda. Eile käisin kohal kolm korda, sealjuures ka südaööl kuid linnud olid merel.

Lastekaitsja õudusunenägu

Olude sunnil pidin tegema sel nädalat miskit, millest alateadlikult kakskümmend aastat eemale olen hoidnud. Nimelt avasin kapi, kus ema ja venna asjad.

Mustmiljon albumit ja isiklikud asjad lähevad nüüd tittede vahel jagamisele. Emotsioonide virr-varr ja ega see mineviku meenutamine just hingele hääd teinud.

Ometigi oli ka lõbusaid äratundmisi ajast, mil taevas sinisem, rohi rohelisem ning kõik see mees, naine ja lemmikloomad veel elus ning tervise juures olid.

Päris vahva foto leidsin. Pakuksin, et selle allkiri võiks olla "Lastekaitsja õudusunenägu"

Head teed Loit ja tervita mampsi!

Elas kord mees. Loit nimeks. Ema abikaasa, mitte bioloogiline paps. Tema suri siis kui olin neljane ja mäletan ähmaselt vaid mõnda episoodi. Loidik nagu me teda kutsusime oli mu elus üle neljakümne aasta ehk kümme korda kauem. Mõistagi koguneb selle ajaga Munamäe kõrgune hunnik mälestusi. Meie pere tittedele oli ta aga pesuehtne vanaisa ilma igasuguse hinnaalanduseta.

Õudne! Kolm nastikut hoiavad Eidaperet hirmu all

Hädakõne

"Tere, meil siin Eidaperes on raudtee ülesõidul kolm nastikut. Kes nad ära viiks? Inimesed kardavad!"

"No kuulge! Eidapere on keset metsi ja põlde ning kus need loomad siis veel elama peaksid?"

"Eidapere on siiski asustatud alev. Siin elavad inimesed ja nad kardavad igasugu roomajaid!"