"Ametlikult vanamees"

"Flirtisin sinuga küll, aga ma vanameestega ei maga!", ütles, üks neidis, kellega ühes Ida-Virumaa kõrtsus hiljuti tuttavaks sain. Vaatamata sellele oli äge õhtu, nooremate ligi ta ei kippunud ning oli vapralt kõrval varaste hommikutundideni.

Ka mina väldin lastega magamist, kuigi need, kes kollast meediat jälgivad, teavad, et olen isegi paar korda libastunud ja kaaslaste eluaastad jäid alla 30-ne.

"Vanusel pole vahet!", arvasid mõlemad. Pole saladus - Liia ja Katariina olid nimedeks.

"Mu sõber tuul"

Ei armasta end eriti
teisi ei armasta ka
sestap üksi uitan
üksi rändan ma

Matkal trehvab inimesi
suurt me ei räägi
selle juures parim
rohkem kunagi ei näegi

Võõrale võiks usaldada saladusi
siiski libe on see tee
sestap suu on mul lukus
hammaste taga hoian keelt

"Armas levi! Kus sa end peidad?"

Üks püüab kala, teine levi. Pean nägema "Reporteri" ilmateadet, muidu suren! Aastaid tagasi tuvastas üks uuring, et eelmainitud ilmateadet ja Jumalat usub täpselt ühepalju eestimaalasi ehk olematu hulk. Protsent oli vist "1" kui mälu ei peta, aga ärge võtke seda kui fakti.

Suudan puhkamiseks valida ikka sellised kohad, kus levi pole. Asi vist ikka minus, sest peletan levi minema ja teinekord pole tolku isegi sellest kui mast suhteliselt lähedal on. Reeglina on see hea, aga vahest tuleb veidi tööd ka teha. Õhtuti tahaks telekat ka vaadata. Nii ma piinlen ja naudin tsivilisatsiooni kadumisi ning hetkelisi taastulemisi.

"Üksiku saareelaniku traagika!

"Millist filmi täna näidatakse?"

"Päikseloojangust."

"Oi kui huvitav! Sellest pole ju kunagi ühtki filmi ega pilti tehtud."

"On ikka. Titanic"

"Ja-jaa, õnneliku lõpuga. Vähemalt haide jaoks."

"Täna pole hea film ja pane taskurätt valmis kullake . Robinsonist tuleb film. Räme õudus ja traagika."

"Päiksest ja maast ja muustki"

Päeval ma vihkan teda ja pühin higi. Õhtul armastan ja täiega. Päikesest siis jutt.

Nii see vast siin elus käibki. Egiptuses üritas üks tüüp, vaarao, kogu rahvast päikeseainuusku keerata, kuigi Ra oli niigi boss. Ei õnnestunud.

Päike ei ole hea, ta üritab sind oma kiirguse ja kuumusega tappa. Maa koos oma magnetväljaga on hea ja hoiab elu.

Mõistagi on mõlemat vaja, et ma koos sinuga siin kivi peal tiksuda saaksin. Püüa aga seda meie keskkonnaametile seletada. Kohe lastakse maha.

"Parimad ihukaitsjad"

"I Have a best bodyguards in the world", vabandasin Saksamaalt meile külla tulnud külaliste ees kui Nõps ja Ruts neid raevukalt eemale sundisid.

Toredad inimesed. Rääkisime eile pikalt. Mulle sobis hästi, sest saan küll neljas keeles hakkama, aga parem kui tegemist pole vastaspoole emakeelega, sest siis nad räägivad liigkiiresti ja kasutavad sõnu, mida ma eales kuulnud pole.

"Head sulamist!"

Võsul on täna Eesti kõige madalam temperatuur. +25 ehk lausa pakane võrreldes näiteks Ida-Virumaaga.

"Tule õhtul ja paneme grilli naerma!", meelitab sõbrants, kes just seal "katlas" elab.

"Hulluks läinud! Sellise palavaga? Kannata tibi! Kannata!"

Ometigi juhtus elus üks kord säherdune asi, et olen õigel ajal õiges kohas. Egas need mõned kraadid siia-sinna suurt miskit muuda, aga vähemalt hea teada.

"Head sulamist kallid kaaskannatajad!", kuigi mis siin ikka nii väga kannatada? Üritage ikka nautida, sest vihm ja "suur hallus" pole enam kaugel!

"Suvine idüll koos kahe koeraga"

"Ruts, mu üks kallimatest. Kohe läheme merde ja jahutame end maha. Kannata paar minutit veel.", patsutasin oma hääle sõbrale turjale. Rõvedalt palav on see ilm, aga mitte hullem kui lõunamaal raha eest käidud retkedel.

Hommikul käisime meres. Külm raisk, ma ju järveveega harjunud. Munad jääs ja rahvas viskub muudkui põlvili kui küla vahel trehvame - Jeesus! Jeesus! "Kellad" helisevad, noh! Piinlik kuidagi, kuigi kirikuvein mekib mulle küll ja küll.

"Noor kiisu vajab Sinu abi!"

Artikli pealkiri ja esimesed laused peavad olema ülevõlli karjatused ja traagikast tiinned. Siis loetakse, olgu seal tõde või mitte, aga lugeja tähelepanu tuleb pälvida. Lihtne reegel, mis pahatihti õlgu kehitama paneb kui sisu üsna igav ja täiesti tavapärane on.

Ma eksin sedapuhku kõikide ajakirjanduslike nippide vastu ja alustan hoopis vabandamisest. Ärge pange pahaks, et jälle tüütan ja abi otsin. Püüan seda suisel aal võimalikult vähe teha. Tean, et rämedalt närvidele käib kui jalutad metsas või lebotad mere ääres ning mingi hädakisa rikub puhkust ja idülli. Vähemalt mul on küll siiber kui mobla muudkui heliseb ja selle hädaoru serva nii kaugele nihutab, et otsa pole näha.

"Naine kui kuu"

Vat see on üks tore särk. Täitsa nagu mulle loodud. Kuigi ma õlut ei joo ja koeri peaks olema kaks, siis laias laastus ongi kõik täpselt nii.

Vahest harva mahub pildile ka mõni naiska. Teate milline peab üks õige naine olema? Naine peab olema nagu kuu. Tuleb õhtul ilus, ümmargune, kuldselt sädelev, aga hommikul on kadunud! Vat nii!

"Uskumatu julmus! Hoiukodu väärkohtleb isast kassi!"

Šokk. Meeleheide. Suitsiidimõtted. Need on vaid mõned märksõnad, mis Valga igipõlise tänavakraakleja kass Laurise meeli valdavad.

Asi nimelt selles, et leidsime talle pärast luude kinni lappimist kodu, aga uued omanikud olid liigpretensioonikad. Ei meeldinud üks ja teine asi, mis iga kassipidaja kodus tavaline. Näiteks ei sobinud omanikele see, et kass aknalaual istub ja õue vaatab.

Tamsalu Ringo tervitab: "Ärge sapsige! Pole mul häda midagi!"

Lubasin minna ja käisingi ära. Sedapuhku otsisin üles ka perenaise, et kogu lugu otse algallikast kuulda. Olen sunnitud lähtuma sellest, mida kuulen, sest ega ma mingi politseinik ole, kes andmebaasides tuhnida ja jälitustegevust korraldada saab. Nagu välja tuli, siis olid Tamsalu "hammastega raadiod" veidi valesti asju teadnud. 

Ringol pole mingit joodikust peremeest olnud, kes ää kooles vaid ta loovutati Ljudale aastate eest ühe naabri poolt. Koer oli siis halvasti toidetud ja väga kõhna. Tamsalu inimesed käisid mööda ja loopisid talle vahest süüa. Ljuda juurde sattudes näguripäevad lõppesid. Kuskohast siis surnud peremehe jutt tuli? Ilmselt peeti silmas Ljuda siit ilmast lahkunud meest, kellega Ringo väga lähedane oli.

"Kinni ta püüdsime ja abi ta sai!"

"Tere!

Kirjutan teile murest ühe kassi pärast Nõmmel. Kass on juba 6 aastat kodutu ja käib ühe vanainimese juures, kes teda toidab. Nüüd on ta saanud viga - vasakul küljel on haav, mis tõenäoliselt juba mädaneb. Nägin teda ise 3.juulil, sellest ajast peale olen kuulutanud FB gruppides ja otsinud, kas tal võiks kusagil kodu olla, aga ilmselt ei ole.

Ta käib söömas Serva XX, käis ka täna hommikul, vanainimene ütles, et külg on väga halb. Ilmselt vajab kiiresti abi. Kahjuks on ta nii kartlik, et kätte ei anna, kas te saaksite püügipuuriga aidata? Kui panna see aeda ja meelitada ta toiduga sinna? Ta vajab abi väga kiiresti! Tean, et teil on palju tööd, aga ta sureb, kui abi ei saa. Palun aidake!"

"Muu-muu!"

Erinevad ühingud käivad enamasti ühte jalga, aga vahest saame asjadest erinevalt aru. See on loomulik. Üks ühing näiteks arvas, et veised ei tohiks rannaniitudel järelvalveta olla ega merevett juua.

Arvestades meie merevee lahja soolasisalduse ja sellega, et elukad on taolise olukorraga imeliselt kohanenud, asus Loomapäästegrupp seisukohale, et kõik on ülimalt okey ja keerasime kombinaati saatmise pekki. Pahatahti taoline "pääste" ja survestamine just sellise tulemuseni viib.

On loomulik, et nad sünnivad, elavad ja mõned surevadki sealsamas aasal, aga see ei tähenda ilmtingimata hoolimatust või väärkohtlemist. Inimeste maailmas on kõik ju samamoodi, aga selle vahega, et laibad koristatakse mustmiljon korda kiiremini silma alt ära.

"Miks te tahate seda eakat Tamsalu koera ära tappa?"

Sotsiaalmeedias on suuremat sorti hüsteeria lahti ühe üksi elava Tamsalu koera pärast, kes elab põlenud majaga krundil. Kaebekirju on saanud kõik ühingud.

"Halloo, ta on kogu elu seal elanud - ketis, üsna nõmedalt, väidetavalt jotast peremehega, kes mõni aeg tagasi hinge heitis. Miks te alles nüüd teda tähele panite?"

12 aastase koera eest hoolitsemise võtsid enda peale üks inime ja koerteomanikest naabrid. Mida ikka vana koera jõlgutada ja kes teda tahakski? Väga õige, ei teda ükski veebiloomakaitsja taha vaid eesmärk on ta silma alt ära saada. Vahet pole kas lüüakse maha või sureb varjuka nurgas stressi kätte! Pohhui!

"Lemmikloom - kas tõesti tasuta nipsasjake?"

"Kas teate, et mind süüdistati üsna hiljuti laste tapmiskatses?"

Süüdistas noor naine, kes palus oma koera aidata, aga kui annetajaid avalikult tänasin, siis käskis loo maha võtta. Küllap hakkas jõukal beibel häbi? Vat siis ta süüdistaski räpase ja vana koerarihma varguses ning laste tapmiskatses, sest julgesin koera viia koroona-karantiini eirates koju tagasi! 

Tahtsin sihilikult nakatada! Pidin endale koera jätma või? Vat nii ja kuul pähe! Ahjaa, koerast ei tohtinud pilte ka teha ega avaldada, aga abipalumise loo ajal justkui tohtis küll?! Tase!

"Mõmmik ja Marta tervitavad!"

Jooksikud. Just nimelt jooksikud, sest Setomaa koertest olid nemad need kaks, kes plehku pääsesid. Mõmmik kavaldas eaka peremehe üle ja hüppas värava lahti. See tõmbas tema maakoera elukesele kriipsu peale ning ta oli sunnitud linna tütre juurde kolima, kelle vastutada jäi ta algusest peale. Taat lihtsalt tundis vastutust ja kartis, et ajalugu võib korduda.

Marta otsingud kestsid palju-palju kauem, aga lõpuks on ka tema kodus õnnelikult tagasi ning naudib suve oma isiklikus minikuningriigis omanike kiiva pilgu all. Eks ta ajas paljudele mure südamesse ja antud juhul kasutan juhust ning tänan kõiki häid inimesi, kes tema otsingutes kaasa lõid.

Käisin ka Setumaal endisel omanikul külas, kes oli algselt tõre ja lausa kuri:

"Situ ruttu, karu tuleb!"

"Situ ruttu, karu tuleb!", ütelus on praegu eriti aktuaalne, sest karupilte laetakse kasvõi siiasamasse "Näoraamatusse" iga jummala päev üles.

"Võib-olla neid polegi rohkem ja inimesed lihtsalt liiguvad rohkem looduses ringi? Ei tea, ei tea - pole üle lugemas käinud."

Ettevaatlik tasub aga olla ja siinjuures pean tänama Terje Parrat, Kaitseliidu luurajate koolitajat, kes ühe karumaskeeringu laost tuuri pani ja mulle suve lõpuni kasutada andis. Eesti sõjavägi kasutab täpselt samasuguseid. Pidi olema väga looduslähedane ja täpselt karu moodi. Ei tea, ei tea - pole karu kunagi näinud.

No ja "asjatasin" eile õhtul järve ääres kui karu korraga tuligi. Nuusutas ja nuhkis, patsutas pepule ja ähkis ning siis kukkus heast peast külili maha.

" Vorstiorg"

Säherdune koht on Tartumaal täitsa olemas. Mõistagi tahtsid Ruts ja Nõps sinna lausa elama asuda, aga lõpuks said pettunult aru, et vorst seal siiski ei kasva.

Oru põhjas on ka ilus väike järveke. Minu jaoks vann, kus päevamustus ja higi maha saada. Roni aga sisse, sulista ja aja vett üle ääre just nii palju kui tahad.

Ärge nüüd pragama kukkuge - mul loodusele mittekahjulikud kitsepiimast pesuvahendid. Spetsiaalselt ostsin - koori end aga paljaks, seebita sisse ja ujudes loputa maha. Sooja ilmaga väga hää lahendus ja eks näis, mis sügisel saab?

"Sünnitusvõimetu inimene" "Sünnitanud inimese jõe" kaldal.

Harjuge sõbrad, harjuge! Uus aeg toob kaasa uued arusaamised. Ameerikas tehti ära ja meie juhtpärdikud ahvivad kohe järele, sest enda aju ju ei tööta ning vastu ei tihka kah hakata.
Üleeelmise valitsuse ajal juba taheti "vanem 1" ja "vanem 2" ära teha, aga võim vahetus ja nood keerasid ülla plaani pekki. Küll nüüd taas pusima hakatakse.

"Maha emadus ja isadus! Maha mehed ja naised ja bioloogia! Elagu sünnitavad ja mittesünnitavad inimesed! Hurraa!"

Koha- ja firmanimed lähevad muutmisele - Emajõgi, Isamaa, aga ka igasugu meistri-MEHED kaovad lääne demokraatias ajaloo prügikasti. Mujal õnneks emmesid ja issisid, mehi ja naisi muutma ei hakata ning alati saab sinna kolida kui siinmail ikka täitsa jaburaks asi kätte läheb.

"Hea töö Tartu päästjad! Kodust põgenenud arg kiisu sai kaks korda abi!"

Millimeeter oli puudu, et päästja oleks ise puu otsast alla lennanud kui üliarg ning alle hiljuti võetud kassike talle küüned ja hambad täie jõuga kätte kinni lõi. Vigastused olid karmid ja need paranevad jupp aega.

"Kassidel on suus üks vastik bakter, mis ohvri lõpuks ikka teise ilma saadab, olgugi, et esmapilgul vigastused puuduvad. Lindudega on see päris kindel, aga Tallinnas oleme juba ka neli päästjat maha matnud.

Aga ära muretse! Loomapäästegrupp hoolitseb su pere eest kui nii peaks minema!", lohutasin haavatud päästeametnikku lorajuttu ajades. 

"LPG eesmärk nr.1 - Tartus võim haarata!"

Eile kogunes Tartumaa gängi aktiiv ja päevakorrapunkte oli kaks:

1. Kohalike omavalitsuste valimised
2. Kuidas annetuste hulka suurendada?

Kohtumine oli tegus ja Loomapäästegrupp otsustas Tartus võimu üle võtta. Keskkonna küsimustest vast tähtsaim see, et paneme Emajõe teistpidi voolama - Peipsis vett küll, aga Võrtsjärves talvel vähe ning vaesed kalad lämbuvad jääkatte alla kuna hapnikku napib.

"Kõverjärv"

RMK värske töötaja Ruts ei väsi ja tarib isegi õhtul metsast oksi lõkkeplatsile.

Nõps, va kiuslik vanamutt füüsilist tööd ei tee, aga tema valvab. Oi, kus siin on valvamist - korra haugatab ja see kajab paar korda vastu.

Tuleb ju reageerida ja nii see jant käib kuniks ta bussi rahunema kupatan.

Mina ei tee tööd ega valva ka. Mina olen laisk ja logelen. Väga pühendunult laisklen kui aus olla. Väsitab seegi töö.

"Naine laevas, laev põhjas"

See ütelus peab 100% paika ja viis mu peaaegu majandusliku laostumise äärele. Nu ja avab temake külmkapi:

"APPI! AEGUMISTÄHTSEG MAI LÕPP. VISKAME ÄRA!"

"Ei viska! Pole ju veel nii väga kummis! Toitu ei tohi raisata!"

"Appi! Tatar juba kuu aega üle läinud!"

" Veel ei plahvata ja las olla! Kõlbab süüa küll"

Viskas ära. Kõik viskas ära. Nüüd vaja jälle poodi minna. Seda ei andesta ma kunagi. Mu kallis tatar, peaaegu värske ...

"Jeee! Ma ei söönudki teda ära!"

Mees landib kõrtsist naise. Sellel aga "päevad". Mees ärkab hommikul rämeda pohmakaga ja näeb veriseid linu.

"Issand, ma tapsin ta ära?!"

Läheb vannituppa ja näeb peeglist, et nägu ka verine.

"Issand, ma sõin ta ära?!"

Mul täna hommikul täpipealt sama lugu kui "veriseid" padjapüüre ja lina nägin. Õnneks enne kui jõudsin endale politsei järele kutsuda tuvastasid vanemuurijad Nõps ja Ruts, et tegu polnud vere vaid juuksevärviga.

"Jeee! Ma ei söönudki teda ära!"