"Taks Sofi ei vandunud alla ja võitles end elule tagasi! Hurraaa!"

Mõistagi poleks see "ellujäämine" Sofi-nimelisel üheksa aastasel Muhumaa taksiproual ilma loomaarstide lausa meeleheitliku pingutuseta õnnestunud. See on fakt! 

Koerakese seisund oli nii halb, et Kuressaares asuva "Taluapteek loomakliiniku" inimesed tõstsid lõpuks käed:

"Sõitke Tallinnasse loomahaiglasse. Meil pole siin saarel selliseid võimalusi!"

Ka kõikenäinud Loomade Kiirabi Kliiniku arstid olid päris nõutud:

"Loomapäästegrupile annetati kulda!"

Eelmisel reedel oli liiklus Põhja-Tallinnas, Koplis häritud ja nähes meie jõustruktuure nii maal, merel kui õhus tegutsemas, kahtlustasid paljud kõige hullemat - SÕDA. Tegelikult meie pisiriigile keegi taas kallale ei tunginud vaid Loomapäästegrupile annetati lihtsalt puhast kulda.

Kullavedu turvanud vahendite hulka kuulusid muuhulgas kaks õhuväe ja üks politsei helikopter ning Kopli lahel patrullis Eesti ainuke salastatud allveelaev Kärna-Ärni. Lisaks saatsid kulda vedanud sõidukit politseimasinad vilkuritega.

"Karismaatiline kõuts Ants sai abi"

"Kass ja karismaatiline?", hüüatab ehmunud lugeja. "Kuidas see veel võimalik on?"

On sõbrad täiesti võimalik ja ei pannud ma väljendiga puusse ühti! Mõned loomad on karismaatilisemad täpselt nagu inimesedki, teised jällegi mitte. Mis asi on karisma? Toon targa sõnaseletuse teile siis püüdlikult ära:

"Karismaatilisus on “eriline isiku omadus või oskus, mis võimaldab mõjutada või inspireerida suurt hulka inimesi” või “loomupärane omadus, mis inspireerib suurt entusiasmi ja pühendumust”.

"Alzheimer! Nüüd on kindel!"

Olen varemgi kurtnud, et mälu teeb trikke, aga alati lisanud, et muretsemiseks pole põhjust. Nüüd vist juba on ja möödunud nädalal läks asi ikka väga käest ära. See on juba tavaline nähe, et ma nimesid ja nägusid ei mäleta ega suuda neid kuidagiviisi kokku viia. 

Ühes kaubanduskeskuses astus mu juurde teisipäeval nooremapoolsem naine ja lobasime sõbralikult maast ja ilmast. Kindlasti pidi ta tuttav olema, sest ta teadis mõningaid seiku, aga vat meelde ei tule kellega tegu?

"No raudselt pole me maganud!", vaevasin oma peakest. "Seda ma ikka mäletaksin! Vist mäletaksin?"

"Kes tahab osta mobiilset herilastaru?"

Oma masinaga võõraste haigete loomade vedu on seotud paraja peavalu ja riskidega Suurimad neist on:

• Nakkusoht nii enda lemmikutele kui järgnevatele päästetud loomadele
• Liiklusturvalisus kui vigastatud stressis loom äkki ründama peaks
• Õite vänge hais

Enne maasturi müüki panemist sai tehtud paar keemilist ja paar osoonipesu veel otsa. Oli kasu, aga lebra jäi ikka tunda. Ostjad käisid ja kirtsutasid nina. Ei saa pahaks panna ja ise oleks sama teinud. Otsisin ilma ninata ostjat. Ei leidnud. Kõigil oli nospel keset nägu!

"Ettevaatust! Harjumaa loomasõprade ja -päästjate gäng ehib end võõraste sulgedega!"

Loevad ideed. Loevad mõtted. Loeb aastate pikkune töö. Loeb pühendumine ja visoon. Ka kontaktid ja tutvused loevad täpselt samamoodi nagu vene ajal.

Mõnedel inimestel pole mõtteid. Pole nägemust ja taolised peavad varastama - küll annetatud tarvikuid, roll up'e või kasvõi Facebooki - ja päristuttavaid. Nad varastavad teiste töövilju! Nad varastavad teiste inimeste elu.

Üks taoline on Katrini nimeline keskealine tädi, kes Loomapäästegängist lahkus. Tema levitatavad jutud ja kollase meedia tähelepanu viisid selleni, et kustutasin 300 ühist, enamasti enda tuttavat feissarist ära, et pääseda lõpututest päringutest, kes kellega käib, magab või miks enam ei maga?! Ära tüütas ja häiris.

"Meie gängi salarelv - Sõle loomakliiniku tibid"

Kes natukenegi turundust on õppinud, teab, et kõik need eilsed-tänased "Hortese"-ürituse lood oleks tark olnud järgmisel nädalal ühekaupa välja laduda ning siis muudkui uusi numbreid korrutada ja annetusi küsida. Tulu oleks kordades suurem olnud.

Õnnetuseks pole ma tark. Lisaks olen ma ka kärsitu ja tahan vanad asjad võimalikult ruttu kaelast ära saada. Veel ei taha ma häid lugejaid väga tüüdata. Teles oli mõnede lugude kohta ütelus, et "seda vorsti saab mitu korda lõigata."

Ka "Hortese" vorstist oleks saanud sada viilu, aga jätsin selle tegemata. Nüüd lõikan aga selle päris viimase viilu ja pakun selle suurima tänutundega Sõle kliiniku rahva vastu teile järada.

"Parim kink ja tunnustus!

Tegin kunagi kodu-kontorisse nn ego-seina, kuhu kenakesti kümned ja kümned tänukirjad ning tunnustused üles rivistasin. Uhke? Ei olnud tegelikult kui UNICEF'i tänutäht elujaatava ja halastust propageeriva tegevuse eest ning noorema tütre kritseldatud "Maailma parima issi" diplom välja arvata.

Nüüd on need kõik suurde karbikesse pakitud ja kenakesti vanamehe juures pööningul hoiul. No ei oska ma taolisi asju väga hinnata ning antagu mulle see andeks. 

Parim suusõnaline tunnustus tuli kui veel "Reporteris" töötasin Ita Everilt, kes RAMETO juubeliõhtul mainis, et on fänn ja talle meeldib kuidas eesti keelt kasutan. See oli tippude tipp minu jaoks. On siiamaani ja rohkemat pole vajagi kui head sõna. 

"Tore üritus tuli välja. Kohe väga tore!"

Eilne "loomakräu" on möödas ja täitsa tore oli. "Hortese" turundusjuht Manuela Kelt oli algselt küll veidi õnnetu vähese rahvahulga üle, aga õhtust aruandlust vaadates selgus, et inimesi käis täiesti tavapärasel tasemel. 

Eelmiste aastate "loomaüritustega" võrreldes oli aga rahvast kenakesti rohkem. Tuldi koos lemmikutega ja nii mõnedki olid meie varasemad kunded, kes nüüd hoopis teistsugust elukest elavad. See tegi südamele sooja ja meele rõõmsaks.

"Tule Hortesesse! Võid leida armastuse!"

Ja sealt ta tuli karges hommikus ihuüksi avara dekolteega, härmatis paljastuvatel rindadel helkimas nagu miljon teemantit. Lõdises vaeseke. Külm ju.

Loomapäästegrupp päästab ka inimesi ja nii ma talle meie gängi sooja jope ulatasingi. Sügavalt, sügavalt silma vaadates, tänupisar õhetaval palgel veeremas, ütles ta lõpuks tasasel häälel:

"Kelle koer? Jõlgub juba kolmandat päeva omapäi Tallinna ja Harku piiril?"

Päevale pani punkti telefonikõne, milles otsiti abi ühele koerale, kes juba paar-kolm päeva Harku karjääri lähistel asuvate majade hoovides nagu õige mees kunagi ringi tuuseldab. Veduri põikuulitsas elav mees oli mures ja paanikas:

"Kuule Valner, tule ruttu! Selle koeraga on midagi väga hullu tehtud! Ta on roheliseks nitrovärviga võõbatud! Appi kui haige maailm! Ta on näljutatud ka, terve kangi vorsti lihtsalt "hingas" sisse!"

Mees pani koera kinni ja jäi ootama.

„Autojuhid! Vähendage kiirust ja olge valmis pidurdama kui looma või lindu teel näete!“

Sotsiaalmeedia eelised ehk, et Loomapäästegrupi tänane pressiteade on siinses blogis mõnevõrra varem loetav kui pärismeedias.

Loomapäästegrupp MTÜ (LPG) koputab tänasel „Ülemaailmsel loomade päeval“ autojuhtide südametunnistusele ja palub loomi teepervel või sõiduteel nähes pidurdada, sest viimased ei pruugi kiiresti sõitva masina eest jõuda ära minna.

Õnnetusi loomade ja lindudega juhtub praktiliselt iga päev ja head inimesed saavad nende ravi toetada helistades Loomapäästegrupi täna avatavatele annetustelefonidele 9001313 (5.-) ja 9001414 (10.-). Ka uus loomade erakorralise abi ja nõustamisliini lühinumber 1414 hakkab tänasest tööle. Vanad numbrid 53230230 ja 9002323 töötavad veel pool aastat, kuid seejärel suunatakse need ühe teise loomi toetava projekti käsutusse.

"Jätke meelde gängi uued numbrid - 1414, 9001313 ja 9001414!"

Nüüd on see tehtud ja loodetavasti jõuavad sideoperaatorid Loomapäästegrupi uued nummerid täna ka kenasti tööle lülida. Eestlane on üks paras vingukott, kes enamasti hää meelega vaid halba näeb ja näpuga osutab. Minu viimaste nädalate kogemused on küll ristivastupidised ja absoluutselt kõik firmad ning inimesed, kellega kokku puutusin, aitavad lausa altruistlikult kaasa.

"Naerata! Salvestame!"

Hoiatussilte võib teha väga rangeid või siis võtta veidi iiszimalt. Meie gäng valib reeglina ikka selle teise, sõbralikuma variandi ja tellisime säherduse märgikese, mis allergikud aevastama ja pikanäpumehi püksi tegema sunnib.

Elame imelikul ajal - seadus ei luba pättusi teha. Tehakse ikka. Nüüd ei luba seadus juba ka pildistada. Ikka klõpsitakse, aga see on tänapäeva pattudest vast isegi juba jõhkram tegu kui ligimese tapmine. 

Toon teile eelmise nädala kentsaka uudise Prantsusmaalt, kus rongis istus liputaja ühe naisterahva vastu, kiskus aga tilli välja ja kukkus onaneerima.

"Täpi, Loomapäästegrupp ja Hortes kutsuvad külla. Tulge siis ka! Me ju ootame!"

Nädalake veel, aga hakkame juba sättima. Viimane meik ja tuttuued kleidid üll ning siis punasele vaibale endid näitama ja teisa vaatama.

Vaene Erko Elmik, ainuke meie seast, kes autol ja laeval vahet teeb, ööbibki päästekaubikutes koos perega ja sätib masinaid talveks valmis. Kogu pere toitub valdavalt vanast mootoriõlist, aga kuidagi peavad nad vastu. Tublid!

"Abielluks õige?!"

"Heiks, abielluks õige?", tegi üks kena piiga, kellega tihedamini trehvan kui poissmehele sünnis, ootamatu ettepaneku.

"Tohoh! Nii äkitselt kohe? Kuskohast see nüüd tuli? Miks mina?"

"Nooruke kassiemme vajas erakorralist sünnitusabi!"

Õigem oleks vast öelda, et kiisu vajas erakorralist poegimisabi, aga see ei kõla kohe kuidagi üldse. Eks ole?

ELU on üks suuremaid imesid, mis üldse olla saab. See, et me planeet asub täpselt seal, kus asub ja elu toetab, on IME või õigemini haruldane ja õnnelik juhuste kokkulangevus.

See, et meil on vedelat vett, on samuti ime. Lähiplaneetidel ju pole. Ka keemilisi ühendeid, mis meid ja teisi vahvaid tegelasi tatsama panevad, on täpipealt nii palju kui vaja. Millimeetri või pealt kui soovite.

"Palju toredaid inimesi vol 10000"

Seisan mina bensuka parklas ja nosin eile kella nelja paiku pärastlõunal oma hommikusööki kebab tortillat. Tervisliku toitumise alused. Ei muud. Korraga pargib mu kõrvale masin.

Proua hakkab välja tulema, aga ei mahu hästi. Punnitab-puhib ja siis virutab uksega vastu mo masinat ise tige-tige.

"Õpi parkima! Seisad, kus tahad! Oled oma arust meediastaar ja siis võid käituda kuidas heaks arvad?", hüüatab ta silmad viha ja põlgust täis.

Mnjah, tortilla läks kurku. Tegelikult lämbun ja köhin siiamaani .....

"Katame lauad! Viimased üsna nirus seisus olnud kiisud paranevad jõudsalt! Hurraa!"

"Kuhu küll kõik hambad jäid,
mis on neist nüüd saanud?
Doktor Kesner ära sõi!
Kaob kiirelt aeg ....."

Kuhu küll mu munad jäid,
mis on neist nüüd saanud?
Dr. Kesner maha jõi!
Kaob kiirelt aeg ......"

Just nii ümises Rummult päästetud kiisu operatsioonijärgses narkoosiuimas Heldur Karmo poolt meite keelde tõlgitud laulule uued sõnad. 

Tõsi ta on, et neljast kikust pidi vaene loom loobuma, sest need loksusid ja tegid põrguvalu. Mõistagi ei saanud ta sellise mädase suuga süüa ja sealt need tervisehädad paljuski pihta hakkasid.

"Rummu "kolekass" jõudis Loomapäästegrupi hoole alla"

Nagu eelmises loos mainisin, siis selle nädala märksõna oli KASS. Anti teada ka paljudest kolooniatest ja inimestel oli põhjendamatu ootus-lootus, et pärast telefonikõnet meie gängi timurlased jooksevad kiiresti kohale ja viivad tülinaks muutunud kassikarja oma kodudesse.

Ei vii ja andke meile andeks, sest hinnanguliselt kuni kümne tuhande pealist kassikarja pole kuskile panna. Mis kõige hullem, siis juba järgmisel aastal on vaja samasugune hunnik üleliigseid kiisusid kuskile "ära sokutada". Lolli ja vastutustundetu ühiskonna tunnus. Ei muud!

Kuna taoline armaada käib üle jõu ka varjupaikadele, siis Loomapäästegrupp ei survesta-kritiseeri omavalitsusi ega varjupaikasid, sest humaanset lõppu sel poleks. Tapke ise neid kasse kui tahate, aga meid jätke sellest välja! Põhimõtte ja maailmavaate küsimus.

"Loomapäästegrupi kassidest patsiendid vajavad abi!"

 Tõenäoliselt te ei usu, aga seesama videos olev leebe kiisu käis veoauto alt haleda laksuga läbi. Õnnetus juhtus eile hommikul Paldiski kandis.

Ei midagi erilist ja täiesti tavaline igapäevane lugu - maantee, rekka ja teed ületav kass. Juhtumit nägid pealt veoauto järel sõitnud naised, kes ei pidanud paljuks vigastatud kiisu juures kinni pidada. 

Vähe sellest! Nad tõid abivajaja ka pealinna ja andsid Loomapäästegrupi hoole alla. Olen veendunud, et see päästis ka selle loomakese elu, sest meie vabatahtlikud poleks eales vajaliku kiirusega kohale jõudnud.

"Ei olegi loomapäästepäev. Hoopis loomataksopäev!"

Loomapäästegrupp pole seda nö "taksoteenust" väga reklaaminud ja me kunded, kes vaja ravile toimetada, tulevad valdavalt läbi kliinikute.

Palju neid pole, aga natuke ikka. Täna on aga teistmoodi päev ja lausa 4 sõitu on tellitud. Kaks neist juba tehtud.

Heateod tulevad sinu juurde tagasi. Ei ole nii, et alati saad piki nina.

"Viite mu kiisu opile, aga kas saate tagasi ka tuua? Ma ei saa ise väga liikuda", küsib ratastoolis istuv kassiomanik.

"Hambad ka veel korda ja siis on Täpi terveks tuunitud"

Ja kriban teise hää loo ka kohe laksust otsa. Eks ikka selleks,et teie päev paremaks muuta ja tõestada, et pole see loomade päästmine tühi töö ja vaimu närimine ühti.

"Lappisite mu kokku ja suur aitäh! Aga nüüd hoidke heaga eemale! Näete ju ise kuidas ma värisen ja võõraid inimesi kardan!", hoiatas Täpi mind ja dr. Valdeko Paavelit urinaga. Seejärel proovis mind lausa käest naksata.

"Ohh sa tänamatu tõbras! Ma ei karda sind muide! Võta teadmiseks!", lajatasin vastu.

Täpi sisuliselt tükkidest kokku lappinud Valdeko muheles salakavalalt:

"Ortopeed Charlotte"

"Aitab! Pole mulle seda rauda kere sisse vaja! Olen juba absoluutselt terve!", hõiskas esimene koerast veterinaarteaduste professor, ortopeed Charlotte ja hakkas ise agaralt luu seest polte välja kiskuma.

Charlotte uus perenaine haaras vasaku tissi pihku ja pidi infarkti saama kui Charlotte narkoosivaba operatsiooni pealt nägi. Kiirelt kamandas ta minia kohale ja poole päeva pealt kimati koheselt pealinna arstile.

"Haraka ebaõnn"

Ebaõnn tabab loomi-linde täpselt samamoodi nagu inimesigi ja sellel harakal tõesti ei vedanud. Ta maandus okastraadil, aga nii õnnetult, et üks ogadest läbis jalga ja kinni ta jäi. Vaeseke keerutas meeleheitlikult end ümber traadi ja tegi olukorra ainult hullemaks - jalaluu läks prõksti pooleks ja vaid nahariba hoidis teda vangis edasi.

Inimene ei saa loomade, eriti aga lindude valust aru, sest nad on üsna vagusi oma hädas ja piinas. Empaatiavõimetud kodanikud võiksid silmad sulgeda ja ette kujutada kuidas nende jalast polt või suurem nael läbi on ja nüüd nad ripuvad mingil palgil pea alaspidi ja üritavad seda lahti kangutada kuniks luu pooleks läheb. 

Valus? Ilmselt väga ja üks, mis kõiki elusolendeid vaatamata välisele erinevusele ühendab on VALU. Mõnel on lävi kõrgem, teisel madalam, aga seda pagana valu ei taha ükski elushing siin planeedil tunda! See on fakt!