Mobla viskas täitsa vahva meenutuse täiesti lambist ette. Muidu olen neid ignoreerinud, aga täna vaatasin - täitsa tore jällenägemine.

Sihukeste tüüpidega jagasin siis täpselt 21 aastat tagasi oma kodukest ja toitu, muresid ja rõõme, aega ja sõprust. Kui soovite siis armastus oleks ehk õigemgi sõna. Kõiki muid asju jagasime ka. Nii see peres ikka käib.

Täna on lemmikloomade mälestamise päev. Mõeldakse ikka asju välja, aga olgu nad siis mälestatud ja sabaotsani ära mäletatud, kuigi pole ohtugi, et keegi neist unustatud võiks saada.

Astuda julmalt sisse või mitte? Selles on küsimus. Paganama mälu! Mis nende nimed nüüd olidki? Moppi mäletan kasvõi une pealt, aga see inimsööja? Pohhui, astun koputamata sisse, sest koerad vast ikka mäletavad kui ise juba täiega reedad. 

Statistika ja tabelid, vähemalt bürokraatidele meeldivad need väga. Või iganädalane erakondade edetabel. Keda kotib või mida see näitama peaks? Suhteliselt mõttetu aja- ja raharaisk kui just valimised ukse ees pole. Siis jällegi võivad need tulemust mõjutada.

Antud lugu kuulub rubriiki "vanamehel on igav." FB kulutab mu elus aina vähem aega ja kui ma otsapidi loomadega seotud poleks, siis paneks selle üldse kinni. Las esialgu veel olla mõnda aega.

"Mis toimub? Ma astun masinast välja ja kohe on sul uus tüdruk öösel seal," on neiu K t-tähega linnast eile rõhutatult solvunud pidades silmas siinsamusel lehel avaldatud eelmist postitust. Lisas veel, et nüüd ei tule ta enam kuskile, sest võttis suure vihaga lapselapse nädalavahetuseks hoida.

"Nii Ruudikene ja lepime nüüd kokku ühe asja - ma teen su Heiksi tühjaks, aga sina üldse ei haugu, ei kaitse teda ega ründa mind. Eks ole? Ja siis saad selle väga-väga maitsva vorsti endale päriseks," keelitas absoluutselt teadmata põhjustel meite masinasse sattunud absoluutselt võõras naine absoluutselt tundmatust linnast Rutsi.

Kes keda? Mees mehe vastu. Armu ei anta ja vahet pole, et üks on titt ja teine penskar. Umbes sama jõud tuleb välja ja kõik on õiglane.

Penskar sai lõpuks lõuksi. Juba teist korda sel nädalal. Silm puhta paistes. Elu on ebaõiglane ja lapsed on nii-nii nõmedad!

Keda ma selle sinikaga nüüd laupäeva õhtul landin? Õige, mitte kedagist kui just mõne pimeda otsa ei komista. Järelikult vaatan Prillitoosi kordust. Juba viiendat korda jutti. Reedake siit ma tulen.

Lapsed on meie tulevik! On nad jeee - homne ei jõua kätte tullagi kui sulle eile juba ots peale tehakse.

Vaatan, mis ma vaatan varahommikul ja näen, et kaks koera tulevad. Üsna pirakad teised ja küllaltki kiiresti liiguvad. Otsin pilguga peremeest, aga teda ei silma. Lõpuks jagas unesegane aju ära, et hoopis metskitsepaar tuli nädalavahetust Haapsalusse veetma. Targad loomad, sest teavad, et siin on ellujäämisvõimalused suuremad kui metsas.

Siil udus. Pigem siiski kana, aga väga majesteetlik teine. Ruudi jäi ka loodusretkega väga rahule - ta nimelt leidis hiidsiili, mõnel pool kutsutakse neid millegipärast veisteks, pasahunniku ja mõistagi pidi seal püherdama.

Kaks-kolm sekundit ja mu koer sai hoopis teist karva. Ise nii õnnelik ja rahulolev. Ei hakka pilti panema, sest teil veel äkitselt õhtusöök söömata.

Piret. Süütuse kaotamise nimi oli Piret. Nii umbes paarsada aastat tagasi. Äkki käisime juba teises klassis. Tipp-topp õige vanus sedavärki asjadeks. Tänapäeval toimetavad veel nooremalt.

Vahest ikka suhtleme ja lausa järgmiseks nädalaks üks lõunatamine paika pandud. Õnneks ta rikaste edetabelis pole, tippjuhiks ja presidendiks ka ei kandideeri. Järelikult pole vaja avalikult ka mustama hakata, et nagu vägistas või ahistas või oli üleüldse kole paha inime, kel pole ühtegi head iseloomuomadust.

Imelugu. Tuleb mees invarattaga ja Ruudi lippas kohe ligi, et küsida kuidas aidata saaks? Ta on mul juba selline abivalmis. Tüüp kargas püsti, viskas ratta võssa ja kukkus jooksma. Kohe nii kiiresti jooksis, et Erki Nool oli võrreldes sellega olümpial vaevu ukerdav vanamemm. Täielik ilmaime.

Itaalias sama lugu. Jalutu kogus kiriku juures raha. Ruts läks appi ja tüüp laksust terve. Kirikuisa nägi pealt, viskus põlvili, lõi risti ette ja pobises miskit oma pudikeeles. Jeesuse sõna tuli tuttav ette. Imetegu olla olnud.

Vähemalt Kullamaa järves vene allveelaevu pole. Otsast otsani läbi uuritud ja Ruudi käis varahommikul veel üle kontrollimas. Võite täitsa rahulikult oma päeva alustada. Õhtul tegi siin üks seltskond tervisejooksu. Oli suuri ja väikeseid, noori ja tibake vanemaid. Meenus aeg kui ise lapsena Piiri spordilaagris pidi hommikul järveni ja tagasi jooksma. Viimane lükati vette. Appikene ja praegu pandaks treener vangi!

Oleks nagu luiged, aga pole ka. Häält teevad samuti hoopis teistsugust. Mind kui riigi juhtivat linnutarka hakkas asi süvitsi huvitama.

Sidusin aga oksarisu ja samblatutid pea külge ja ujusin vargsi lähemale. Tasus vaeva ja ei uskunud oma silmi - Lääne-Harju laulupelikanid!

Hügieen seltsimehed on kõige alus. Hügieen. Ruudi seda teab ja on väga hügieeniline tüüp. Mu Haapsalus elavad ohmakatest sõpsid ei tea seda aga teps mitte. Vaatan õhtul, et Ruudi hakkab ninaga õhku vedima ning sätib koonu linna poole - selge märk sellest, et need kasimata talupojad, kes viimati seepi jõulude ajal nägid, on külla tulemas.

Asya, üks tore, aga veidi aravõitu koerake, kes vististi isegi haukuda ei oska. Tont seda teab, mis elukest ta varasemalt elas, aga varjukast ta uue omaniku märtsikuu alguses igatahes leidis. Seega väga kokku kasvanud nad veel ei ole ja nagu kiuste 1.mail juhtus säherdune asi, et miski teda ehmatas ning jalutuskäigul rihmast lahti ta pääses. Pani jooksu nii, et tagasi ka ei vaadanud. Lugu juhtus Tallinnas Kristiine kandis.

Päike tõuseb ja vesi jääs me ööbimiskohas igatahes veel pole. Läks nagu kartsin - Sloveenia ja Horvaatia tagumise külje peal on Eesti mõistes täissuvi. See käib ka Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja Portugali lõunapoolse piirkonna kohta.

Ei vea meil kohe üldse ja ainult õuduslugusid saan teieni tuua koos manitsusega, et ärge siia küll tulge. Eile läksime Ruudiga taas loodusesse, sest ega seal Veneetsias ju sellist kohta ole, kus sirakile saaks visata. Sobiv kohake leidus sellest "vees hulpivast kivilinnast" vaid viie-kuue versta kaugusel. Nagu meil vanadel joodikutel kombeks, haarasime pühendunud veinisõpradena viis putlit ühes.

Juba niidavad. Huvitav mitmes kord see tänavu juba on? Meil läheb veel veidi aega, aga ega Jaanipäev enam mägede taga ole.

Siinsetel põllumeestel omamoodi nagu raskemgi, sest aastas tuleb mitu saaki kokku korjata. Äkki sellepärast hädaldavad ka vähem, sest pole lihtsalt aega? Aga äkki kiruvad just rohkem, aga ma ei saa lihtsalt nende pudikeelest aru?

Tohutu hais. Laibahunnikud palistavad linnatänavaid. Hispaanlased surevad massiliselt. Üks meie minister hoiatas väga targalt ja ettenägelikult, et just nii läheb kui nad makse ja aktsiise alandavad.

Ja läkski. Jalutasin õhtul linnas ja katsin rätikuga nägu. Memmeke astus ligi ja palus aidata oma mees laibahunniku alt välja kiskuda. Olevat ta kingade järgi ära tundnud.

Küll on tore kui plaane pole või õigem oleks öelda, et küll on tore kui need tuksi lähevad. Ammu tahtnud tulla, aga pole kuidagi sattunud. Sedapuhku ei plaaninud ega tahtnudki, aga sattusin ja jummel tänatud.

Eile öösel oli maailma suurim äikesetorm Milanos. Sähvatused olid nagu valgemad, müristus nagu bassisem ja vihmavesi hulka puhtam - väljamaal ikka oskavad selliseid asju kohe korraldada.

Õhtul oli kõrge-kõrge ja lausa hirm alla vaadata. Hoidsin kramplikult Rutsi rihma ja panin lausa ümber käelaba tiiru peale kui õhtust jalutusringi tegime - mine hullu tea, äkki hüppabki ning siis on oma minuti jagu vabalangemist. Täna nägi aknast üht jänkut sõidu ajal linna vahel keksimas, aga nii palju oli mõistust ikka peas, et läbi lahtise akna järele ei tormanud.

Me kolmekesi tuleme .....

Ja tulevadki. Julged tüübid, sest ise küll ei julgeks niimoodi koera ühes võtta ja sõitu teha. Üldse mitte harukordne vaatepilt ja neid ikka näeb, kuigi mitte massiliselt. Prantsusmaal jäi lausa Ruudi kasvu koer rolleril silma. Siis võttis küll hinge kinni, aga ju peremees teab, mida teeb. 

Ei soovita. Üldse kohe ei soovita järele tegema hakata.

Traditsiooniline heategevuskampaania Loomapäästegrupi hoolealuste toetuseks toimus 23.märtsist kuni 6.aprillini ning selles osalesid Tallinna Sikupilli, Asunduse, Pallasti, Kivimurru lasteaiad ning Kadrioru Saksa Gümnaasium ja Pae Gümnaasium. Sel nädalal anti toiduabi koos heade soovidega üle. 

Lugu on sedapuhku loetav Loomaveebis

Praegu oleme juba kuskil mujal, aga viskame pilgu lähiminevikku. No, kes oleks uskunud, et see täht nii särama hakkab? Tõtt öelda oli Antonio mu kõige andetum õpilane, kellele suurt tulevikku ei ennustanud. Lasin ta eksamil rohkem nagu haletsuse pärast läbi, sest püüdlik oli ta tõesti ning ka see on midagi väärt. Ometigi pean oma eksimust tunnistama, sest Gaudist on saanud kõige kuulsam katalaani arhitekt, kelle muinasjutulisi ehitisi tullakse imetlema ka planeedi kõige tagumistest servadest.

Kohanimed on veidi muutunud. Poe ees parklas on massiliselt F-tunnusega ehk prantsuse masinaid. Mõned Monako ja Belgia omad ka sekka. Kus pagana kohas ma siis olen? Selge, et mitte Lätis! Appikene, Lätimaa. Nüüd jõudis kohale, et siin on sama olukord nagu Valgaski, kus paljusid asju on taskukohasema hinnaga mõistlikum naabri juures soetada. Mind valdas täielik paanika, sest kohe-kohe tuleb minna riiki, millele oma hindade poolest pole üllatuslikult Eesti veel järele jõudnud.

"Appi kui suured koerad! Kindlasti väga ohtlikud! Neid pole raudselt Issanda poolt loodud tõukoerte nimekirjas," hüüatas Ruudi põlvili viskudes ja ristmärki kolm kord ette lüües.

Ruts on mul lisaks argusele ka nimelt väga jumalakartlik. Mina seda jama ei usu ja kasutan hoopis kindlamaid variante kurja eemale peletamiseks. Antud juhul oli selgelt Saatana käsi mängus ja tuli tegutseda otsustavalt.