"Ollu tänab kõiki häid inimesi!"

"Tere!

Täna sai meie tibu Olluga siis arstil suurel uuringul ära käidud. Südamerahuks saab öelda, et midagi ebaloomulist ajus ega seljaajus pole. See tähendab idiopaatiline (teadmata põhjusel) diagnoosi. Mis neid krampe tekitab ja kust see tuleb, ei tea?

Seega hetkel on peal üks ravim, kui krambid jätkuvad, tulevad uued proovid ja ilmselt ravimidoosi suurendamine. Kui ka see ei aita tuleb teine ravim lisaks, sealt edasi juba kolmas. Kuid loodame, et selleni asi ei lähe. Hetkel Ollu taastub rahustitest, mida oli vaja uuringute sooritamiseks.

"Mida me selle auto alla jäänud koeraga nüüd edasi teeme? See sõltub juba teist!"

Hirm, abitus ja meeletu valu on märksõnad, mis valdavad autolt löögi saanud loomi täpselt samamoodi nagu inimesigi. Poliitikud vaidlevad muidugi vastu, sest nende arust tunnevad vaid inimesed niimoodi. Arvaku terviseks! Täna võiks siia lisada aga veel ühe asjaolu, mis teeb olukorra lausa eriti lootusetult viletsaks - käre pakane! 

Kui kaua see vaene koer seal niimoodi juba lebas, ma ei tea? Võib-olla sai paugu juba öösel? Võib-olla varahommikul? Tont seda teab, aga ilmselt siiski vast hommikupoole ööd, sest muidu oleks ta juba surnuks külmunud. 

"Kiire-kiire! Koer Ollu vajab ajuuuringut!"

"Jälle krambitad! Mis sul küll viga on kullake", laiutab pereema Elin nõutult käsi. Nõutus ja abitus on just õiged märksõnad kui tõmbleva-vappuva koera kõrval kükitad. 

Olen kogenud. Mingi saast viskas kunagi mu koduaeda mürki ja dobermann Petra pistis selle nahka. Tema haigus ja vaevad olid nii hullud, et saatsin lapsed lausa kodunt vanaema juurde, sest seda kõike oli äärmiselt karm jälgida. 

Ühest kohtuotsusest sai lugeda, et koera mürgitamine pole looma julm kohtlemine. Loomulikult pole viskeliigutuse tegemine iseenesest ju julm. Ennenägematud piinad saabuvad hiljem, aga selle mõistmist on täna õigust mõistavatelt inimestel ilmselgelt liigpalju tahetud. 

Õnneks selle loo kangelane Ollu mürgitamise ohvriks ei langenud. Temal on mingi muu tervisemure. Mis täpselt? Seda ei osata paraku pärast mitmeid arstivisiite ja sadu eurosid täna veel ikkagi öelda.

Üllatunud koeraomanik: "Inimesed ei saa siin riigis ka sellist abi nagu loomadele osutatakse!"

Natuke nalja kah, mis juhtus eelmise blogiloo kangelasega.

"Inimesed ei saa siin riigis ka sellist abi nagu loomadele osutatakse! Selle jaoks leiavad poliitikud raha küll, aga inimestele mitte!", imestas saksa lambakoer Kingi omanik kui Loomade Kiirabi Kliinikus röntgenülesvõtet ootasime. 

"Ma ei saa ortopeedi juurde juba pool aastat, kuigi käin koerast kehvemini, aga te teete ühe kõne ja kõik on korras. Toote ja viite ning annate toitugi kaasa. Kõik maksate kinni ka. See on ennekuulmatu!"

"Heasüdamlik itaallane otsis eakale koerale abi"

"Tere!

Today I witnessed a dog kept in bad conditions. He is attached to a chain, he limps because one leg is apparently sick, he looks overall in bad conditions. I took a video, attached. 

The place overall looks run down, and the owners seem to know about his state. The address is Tuukri XXX, Tallinn. It is a car repair shop.

Let me know if you need any additional info, and I hope you will manage to do something about it and help him", kirjutas Filippo Pistore, heasüdamlik itaalia päritolu mees kui nimest järeldusi teha.

AITÄH JA HOIAME PÖIDLAID, ET KÕIK VALUTULT SUJUKS - LOTA LÄKS TÄNA UUDE KOJU. "Perenaine surnud, Lota otsib uut!"

Lood loomadest on lood inimestest ja teinekord on nende saatused nii läbi põimunud, et kõrvaltvaataja ei saa arugi kummast jutt käib. Lota pere elab Alavere kandis ja möödunud suvel käis koera peast justkui kiiks läbi ning ta hakkas lausa üleöö vihakama pere teist emast koera, üksjagu eakamat Meerit. 

Vaen oli suur ja Meeri sai tuuseldada. Perenaine oli koerte vahel ja tänu sellele suuremat löömat ei olnud. Kutsuti kohale lausa koertepsühhiaatergi, aga takkajärele võib öelda, et see oli puhas aja- ja raharaisk - ta peaks elama ainukse koerana.

Hiljuti läks perenaine aga paremasse maailma. Leinav peremees on kut roikaga vastu pead saanud ja elab sissepoole, mis on antud olukorras absoluutselt normaalne. "Küll me kuidagi ikka hakkame saame ja asjad laabuvad", on ta nukralt optimistlik. 

"Kas iga poe juurde jäetud koer on ikka kindlasti hüljatud?"

Hüljatud või läks peremees poodi? Kurat seda teab? Kuidas käituda? Õpetlik lugu Tallinnast, Tondi Selveri taguselt tühermaalt, kus üks lahe koerake männipuu külge oli seotud.

"See koer on pidevalt siin ja hüljatud ta küll pole. Peremees pole selline täisparm, aga no selline pooljota. Koer on siin juba oma 40 minutit, sest poe juurde ei saa kuskile kinnitada. Kindlasti on tal juba külm ka", teatab oma koeraga jalutanud sõbralik härrasmees.

Välimuse järgi hästi hoitud ja toidetud. Rihm ka korralik, aga see ei tähenda muidugi midagi. Ka metsast koeri puu külge seotuna leitud küll ja küll, mänguasjad ja pesa kenasti kaasa pandud. Ajuvaba!

"Seksiabi OÜ tõttab naistele appi"

"Heiks! Lähme juba matkama!"

"Ma ei mahu ju kui te ees olete!"

"Ainult vabandused, vabandused, vabandused! On ikka paksmagu või tema ei mahu oma pisikeste koerte juurde! Ma võin ise ka juhtida - Ruudi, nihuta end veidike!", käratab Nõps.

Ruudi tõmbab kõrvale, võtab armatuuralaua ees oma tavapärase koha sisse ning vaatab suisa anuvalt otsa:

"Nüüd läks kiireks! Lauris vajab siva uut hoiukat või päriskodu!"

Mitte miski ei ennustanud eile, et Valgast pärit kass Lauris peab juba täna õhtul välja kolima. Käisime koos tema eest hoolitseva Aliinaga eile Sõle loomakliinikus vaktsineerimas ja pidasime plaani, et jaanuari lõpuks tuleb uus kodu leida. 

Lauris elas Kalamaja krahvi kombel viimane kuu aega ihuüksinda uhkes korteris, aga ega see talle mõistagi meeldinud. Tänavakõuts on nimelt inimese ja kodusoojusega harjunud ega saanud aru, kuhu kõik ühtäkki kadusid? Paraku elu teeb korrektiive ja noorte teed läksid lahku. Ühist üürikorterit peeti veel vaid Laurise pärast, aga nüüd leidis omanik uued rentnikud sisse. Oli vist nii kui õieti aru sain.

"Järeljõulud"

"Kallid naised!

Algamas on Advendiaeg, mis tähendab, et imesid hakkab juhtuma . Ühe pisikese ime jaoks vajan aga Teie abi. Nagu teate olen ma väga suur loomasõber ning ka minul on kutsa, kes sattus minu juurde täiskasvanuna.

Just sel aastal soovin aidata neid, kes ise ennast aidata ei saa. Kogun terve detsembrikuu jookusul esmajoones koertele ja kassidele mõeldud annetusi. Tuua võib nii kuivtoitu, konserve, mänguasju, pesasid, kaela- ja jalutusrihmasid. Samuti võid tuua fliistekke ning eriti oodatud on kassiliiv. Võimalusel saab jätta ka rahalise annetuse karbikesse.

Kõik annetatud asjad lähevad Loomapäästegrupp MTÜ'le, kelle tegemisi saab jälgida ka Facebookis . Aita teha head!"

"Tapame lumememme ära!"

Suur ja ilus lumememm. Kohe väga suur. Üks pere poole ööni ehitas ja tundsid selle kandi tänavusest esimesest enam-vähem korralikust lumest rõõmu. 

Hommikul tulid neli debiilikut. Laste kohta vist ei tohi debiilik öelda? Ütlen ikka. No ja tulid neli debiilikut, kes hakkasid lumememme peksma. Käte ja jalgadega. Suure hooga otsa joostes.

"Head uut Naistepäeva!"

Hommik ja räme unekas, sest poole ööni sai telekast filme passitud. Poeks uuesti põhku ja keeraks magama? Ei saa, sest pean kass Laurisega Sõle kliinikusse minema. Nii on tahvlil kirjas, aga kellaaeg on puudu.

Kuna mu päevi sisustavad enamasti naissoost tegelased, siis on iga Jummala päev naistepäev. Vanasti olid naisteööd ka, aga ealised iseärasused on kahjuks-õnneks nende osakaalu dramaatiliselt vähendanud. 

No ja helistangi siis Sõle loomakliinikusse. Ei vasta. Proovin Ketlinilile ja Merilile, aga need saadanad ei võta samuti toru. Mis kuradi kell ma küll pidin minema? Ketlin kõllabki tagasi:

"Äkki poleks sel aastal enam nii laisk?"

Käisin vanamehel kätt surumas. Õigemini panime nukid popilt kokku nagu uus aeg nõuab. Me ilma ette kirjutamata väga ettevaatlikud, sest ei taha mitte ta kirstunaelaks kasvõi kogemata saada. Ärge teie ka "kurvaks statistikaks" muutuge ja kuulake vahel alalhoiuinstinkti ka. 

Taat kah väga üksik. Ta oma valik, sest iseloom naa eraklik. Veevalaja. Ise ka ja aina eraklikumaks muutun. Tema on ikka väga "too much". Loodetavasti ma kolmekümne aasta pärast suhtlen ikka rohkemate kui ainult paari-kolme inimesega.

Ja tulen sealt ära ning märkan teeservas mingit tumedat "topsukest" oma kümme sentimeetrit valgest joonest sõidutee poole. Tundus selline porine lumetükk nagu neid ikka masinate alt talvel kukub.

"Aga äkki ei olnud? Tundus silmanurgast nagu lind olevat? Keeraks ringi ja kontrolliks? Ahh ei viitsi, nagunii oli lumi!"

"Uusaastalubadus"

Juba paar tundi on Maarjamaa täis täiesti uusi inimesi. Ühed jätsid joomise maha. Teised suitsetamise. Kolmandad armukese või pere. Vägev! Lubadused, lubadused, lubadused! Mida mina siis luban? Millised on minu sihid käesolevaks aastaks.

Luban olla sama vastik ja otsekohene nagu ikka. Luban suitsetamist mitte maha jätta isegi relva ähvardusel. Üritan jooma hakata, sest see pikale veninud karsklus hakkab rämedalt tervisele. 

"Võtame aasta kokku ja vaatame tulevikku: Eestis elavate loomadeni ei jõua head ajad veel niipea!"

“What do you call a thousand lawyers chained together at the bottom of the ocean?”

“A good start.”

See Denzel Washingtoni tegelaskuju poolt "Philadelphia" filmis öeldud mõttetera meenub, kui mõtlen tagasi viimasele Riigikogu Maaelukomisjoni kokkusaamisele, kus hakati arutama taaskord Loomakaitseseaduse muutmist ja Karistusseadustiku vastava sätte karmistamist.

"Tõesti parem kui need pagana juristid kinniseotutena merepõhjas lamaksid, sest siis saaks ehk ka asjad õiges suunas ometigi liikuma!"

Algus polnud paljutõotav ja Justiitsministeeriumi lausvalang pea kõikide parandusettepanekute pihta andis aimust, et Maarjamaal elavate loomade-lindudeni head ajad veel nii pea ei jõua. Eluvõõrad ametnikud viitavad ühele ULTRA-SUPER-LUKS-HÜPERHEALE-PARAGRAHVILE, mis kõiki elukaid absoluutselt kõikide hädade eest kaitseb. Nagu võluvitsake muinasjutus!

"Elagu vanamutid!"

Naabrimutt solvus. Üks mu tuttav kutsus teda vanaprouaks. "Idioot! Ma talle teen vanaprouat!", oli ta püha viha täis. Vahi vanamutti või kujutab ikka ette, et on alles kooliplika!

Aru ma ei saa sellest naiste vananemise värgist. Loomulikult võib näonaha kukla peale kokku tõmmata ja rinnad kulmude külge riputada, aga kanalisatsioon jääb ikka endiseks ehk vanaks. Ei mäleta, kes ütles? Nägu on silme ees, aga nimi ei tule meelde. R-tähega vist algas. Üks vene näitlejanna oli. Igatahes hästi ütles.

Mo ema teadis aga rääkida, et naine saab vanaks alles kolm päeva peale surma. Savi kulla naised ja vananege väärikalt. Mo arust just armas kui kortsud hakkavad tulema. Või mida te arvate memmed? 

Muide, uue arusaamise järgi on memmed kõik, kes üle kolmekümne viie. Loodetavasti saite halli päeva kübekese päikest ja sooja tunde hinge sisse. Eks ole vanamutikesed?

"Eksinud Paide kutsikas tahab koju!"

Aasta suurim söömisorgia on selja taga ja loodetavasti on enamus teist jätkuvalt rivis. Tänu koroonale on rahvas kodudesse vangistatud ja nii mõnigi paarike on hullumas, sest ainuüksi teineteise varju nägemine ajab pulsi üles. Taoline hala igatahes avalikus ruumis ringi liigub, mis omakorda tekitab õigustatud küsimuse miks nad siis üldse koos on?

Ei ole mina siin suurem asi targutaja, sest eneselgi pea kümne aastane kogemus olemas, mil vahest sai koju mindud ja jupp aega autos istutud, sest lihtsalt ei tahtnud tuppa minna. Mõned korrad ei läinudki ja magasin lausa maja ees masinas. Ma ei mahtunud sinna "koju" enam. Ei tahtnudki mahtuda, sest nii suhtumine kui isegi õhk oli ses majas suisa "jääst". Ega see kogu aeg nii olnud. Esimene pool sellest ajast oli täitsa tore ja stabiilne kuid siis läks täiega lappama. Laenuahelad sidusid kokku ja lõpp oli talumatu. Ajaraisk, sest täna ei mäletagi sellest suhtest midagi - ei head, ei halba. Poleks nagu olnudki.

"Mida küll partidele jõuludeks kinkida?"

Hellab memmeke suure murega - õues pakane, veekogud jääs ja pardid nälgas. Mida neile süüa anda?

Lähen akna juurde ja tõmban kardina eest. Rändlinnud tulevad tagasi, sest meil on soojem kui lõunas. Kartul õitseb ja saan kohe tänavuse kolmanda saagi kätte. Naiskad kõik puha minides.

"Kus see pakane on? Kus see jää on?"

"Lõpuks avalik! Hobusevägistaja teod toodi päevavalgele!"

Tegelikult juba vana lugu. Paar aastat ja pealegi. Teinekord tasub vait olla kui asi väärt. Praegu oli. Vihakõne. Vihane kõne. Viha kui negatiivne emotsioon ei ole enam Euroopa inimesele lubatud. 

Varsti keelustatakse ka kurbus ja lein ning alles jäävad vaid rahulolevad ja õnnelikud inimesed. Tore! Nagu nõuka-ajal, mil esines vaid üksikuid puudusi, aga laias laastus oli kõik ülimalt hästi. 

Nimesid ei tohi kirjutada. Fotosid ei tohi avaldada. Vähemalt udustamata mitte kui asi on kriminaalne või negatiivne. Üks napakas näris eile videos hiire pooleks ja levitas seda feissaris. Kui kurjustama kukuti, siis kustutas ää ja ähvardas kohtuga. Jeee! 

"ALSO EESTI jõulukink rõõmustab viite ühingut"

Kui sa oled kellegi poolt, siis sa oled paraku alati ka kellegi vastu, sest absoluutset üksmeelt pole olemas. Seisad vanurite eest, pragavad noored, et neil raske alustada. Toetad noori, saavad penskarid kurjaks, et kas nad siis sellepärast kogu elu rügasid ja praegusele heaolule aluse panid kui nüüd ise supiköögis tänutäheks lurri lürpima peavad.  

Vastasseise, mis maailma valitsevat inimloomade liiki teineteisest lahutab on tänapäeval juba tuhandeid - naised vs mehed, homod vs heterod, kristlus vs islam jne jne ning minisõjad ükskõik kui tühisel teemal on täies hoos.

"Kivist Žorik võttis merekaldal oma koha sisse"

Ajalugu kordus ja Loomapäästegrupi kolmas oksjon, kus pakkusime müügiks Kalamaja Žoriku skulptuuri täpset koopiat, vahetas omanikku pea kahekordse hinnaga, mida võitja ametlikult pakkus. Teisel oksjonil läks ju samamoodi. Suuremast summast sain aimu kui lõin pangakonto lahti ja lugesin makse selgitust:

"Žorik 1000 ja ülejäänu Valneri jutu eest"

Säh sulle ja makstakse ikka lobisemise eest palka küll! Agnes valetas! Heateol ei ole nime ja ka skulptuuri ostnud pere ei tahtnud endi afišeerimist. Tegelikult on nad siinmail üsna kuulsad ja edukad inimesed, kes paraku ca paarkümmend aastat võõrsil tegusid tegid. Nüüd on nad kodumail tagasi. Loodetavasti jäädavalt.

"Mul hakkas nii-nii kahju, et keegi ei pakkunud ja seetõttu osalesingi. Tee teete nii head tööd loomade heaks ja ma lihtsalt pidin!", vastas Piret-Berta-Maria Kolmjalg-Vikat-Maripuu (nimi muudetud, aga autorile teada) justkui häbenedes. "Nagunii ma toetan Loomapäästegruppi, aga nüüd saite järgmise aasta annetuse korraga kätte!"

"Kiire-kiire! Padruneid vaja!"

Täna läks lõpuks ka Stromkal sõda lahti. Ruts va argpüks passib voodi all ja väriseb kut haavaleht. On ikka nannipunn! Pauk on tore! Pauk on hea! "See lausa kultuuri osa", teadis üks rääkida.

Ma ka kultuurne tüüp. Kaevasin vene kroonust rotti pandud Kalašnikovi peidikust välja ja kukkusin aknast kõmmutama. Ikka õhku ja kaks magasinitäit jutti. 

Ohh seda lusti ja rõõmu! Mõni viskus pikali, teine pistis jooksu, üks haaras rinnust kinni ja maha kukkudes teeskles surnut. On ikka naljavend, aga väga usutav oli see kõik. Isegi kiirabibrigaadi pettis ära. Hiljem tuli musta värvi masin. Sellel vilkureid kahjuks polnud.

"Suur abi! Norline OÜ pani õla just õigel ajal alla!"

Mis nüüd juhtus? Muidu on tänavune detsember olnud üsna rahulik, aga selle nädala kaks viimast päeva on hullumaja puhvet! Pärnus jäi orav auto alla. Erinevad linnud talle lisaks. Kas kassid kavandasid massenesetappu või oli autojuhtidel salaplaan kõik omapäi uitavad kiisud alla ajada? See pole veel teada, aga vigaseid hiirekuningaid tuli nii uksest kui aknast. Viimane neist sõna otseses mõttes, sest täpselt 22.24 potsatas mu postkasti kiri, milles paluti abi kolmandalt korruselt õhulennu teinud kiisule.

"Tere Heiki, 

mure on nüüd ühe kassipojaga. Ei tea kuidas juhtus, aga ta kukkus aknast välja ja nüüd tundub, et tal on väga valus sest, ei anna üldse ennast puutuda. Läksid praegu temaga kiirabi kliinikusse. Kas sa saad nendega ühendust võtta ja otseselt rääkida? Omaniku number on ...."

"Uudis Kalamaja Žorikust tegi täna maailmale tiiru peale"

"Washington Post" on ainult üks kõlava nimedega zeitungitest, kust väljamaa inimesed kuulsid täna ajakirjanik Maris Hellrand'i ja Associated Pressi vahendusel Eestist ja Tallinnast, Kalamaja agulist ja koer Žorikust. See ilmus ikka lausa kõikjal üle maailma! Kes otsida viitsib, leiab ehk videogi üles. 

Fotograaf Raul Mee kõllas eile ja avaldas soovi lisaks juba salvestatud klipile Žorik ka pilditegemiseaparaadi sisse saada. Seda ei tea kunagi, mis tujus kuulus hulkurkoer on, aga nagu isegi näete, siis Raulile poseeris ta sedapuhku suurima häämeelega.

"Imelugu! Enampakkuja maksis teist sama palju veel juurde!"

Loomapäästegrupi teise oksjoni enampakkuja oli päästetud koer Liisi ja Mari-Mai Koha hobujoonistus sai kenasti üle antud. Perenaine oli ka kaasas, aga tema ei tahtnud pildile tulla. 

Taolist soovi austame me alati. Peaaegu alati, sest loomapiinajatele me mõistagi armu ei anna ja fotod nende näolappidega saavad ülima hoolikusega iga laternaposti külge kleebitud. 

Koeraplika Liisi käpp ei käinud hästi kuniks ta tee ristus Terjega. Hoolimatult omanikult ära võetud koer ei usalda tänini mehi ja sestap hoidsin targu kaugemale. Küllap on ta karmi kätt tunda saanud.