Suured tänud "Sarapuu Kirbukas"!

Praegu on vast kõigil väheke kitsas käes. Loomapäästegrupp pole erandiks, sest pesitsus- ja poegimisajal saavad me vabatahtlikud joosta kut hullumeelsed. Nõrgemad löövad käega, tugevamad jätkavad hambad ristis julma saatust kirudes.

Loomi-linde tuleb nii palju peale, et lugusid neist ei jõua vorpida ka parima tahtmise juures. Ja isegi kui kirjutatakse, siis ega see annetusi väga too. Nõme aeg praegast. Otsa lõppenud elukaid ka palju, aga ei hakka neid igati positiivse loo sees loendama.

"Külmkapi naine"

Käisin täna meie pere kalli memme juubelil. Tiksus ette juba 160 või veel rohkem. Proua eksproviisor ja külalisedki kõik arstid. Toitu maa ja ilm ning juubilar pakub kõigile kaasagi.

"Pange sügavkülma! Pärast hää võtta!", pakub ta lahkelt.

"Me hoiame ka sügavkülmas ja ei riku sugugi maitset. Kui isu peale tuleb, võtad sulama ja täitsa värske tundub", teab üks külalistest, sama auväärt eas proua rääkida.

"Just, just, just!", kiidan takka.

"Maailma kõige viletsam kaardilugaja"

"Nõps! Ära vaeva end ja mine keera voodisse magama!"

"Ma pole unine! Sa ei saa minuta hakkama! Pean ikka teel pilgu peal hoidma!"

Loomad on ikka vahest nii naljakad. Keeraks siis kas või istmele kerra, aga näh kangekaelne võitleb parema homse ja kodumaa eest.

"Kooselamise teenuse pakkuja?"

"Ära kamanda! Ma pole su naine!", nähvas sõbrants hommikul.

Tõsi. Ta polegi minu vaid meie kõigi naine. Ka mina pole kellegi vaid kogu ühiskonna oma. Kuidas siis aga kutsuda, et kõik rahule jääksid?

"Proua teenusepakkuja?"

Jep, see on igati sobiv vast küll. Ärge pange tähele. Ma lihtsalt valjult arutlen salaja omaette koos teiega avalikult.

"Mõlemad punapead, Nooruke Uku ja vanurist kiisu vajavad teie abi sõbrad!"

Aastane Uku sai täna õhtupoolikul Kose-Ristil ühelt autolt paugu. Juht sõitis pidurdamata edasi, aga kinni pidas tema järel sõitnud masin, kes kiisu teelt ära toimetas. Ole sa meheks Madis Maiste ja oleks vaid sinusuguseid inimesi rohkem!

Gängi verivärske täiendus, kooliõpetaja Liisu Kütisaar startis kohe kui teadet nägi, sest elas kõikse lähemal. Tanel Veskimäe liikus Tallinnast vastu ja niimoodi hoidsime hulga aega kokku.

Loomade Kiirabi Kliiniku tohtrid olid erakorralise kiisu vastuvõtuks valmis ja dr. Liis Poopuu hakkaski koheselt pihta - valuvaigisti, kerge narkoos, röntgen ehk kõik-kõik-kõik, mida sellises seisus patsient vajab. Ukul vedas - ainult alumine lõualuu puru, mis meie keeles tähendab üsna kerget pääsemist. Jääb elama! Hurraa!

Karin Kaljas: "Peenardesse tulnud loomad lõigaku käpad katki!"

Lugege ja mõelge kaasa, aga just selline postitus antud proualt mõned tunnid tagasi Facebooki Tarvastu grupis tehti. Naine sätib tõestuseks ka fotod, kus klaasikillud oma ohvreid ootavad kenakesti ilmarahvale vaatamiseks. Jätan kirjapildi muutmata ja ärge palun ilkuge, et emakeele omandamine potentsiaalsel loomavigastajal pooleli jäi:

"Nüüd on nii, et mina kasvatan oma põllumaal toitu ja ei soovi, et mingid loomad seal jätkuvalt jooksevad .Ja kuna ma öösel ega hilisõhtul või siis vara hommikul aias ei viibi pean abinõud tarvitusele võtma. Nimelt olen oma peenrdesse paigutanud klaasikillud.

Siit ka minu soovitus ära lase oma looma aiamaadele jooksma. Võib juhtuda, et ta saab vigastatud käpad omale .Mina tean kus killud asuvad aga paha aimamatult loom kes seal jookseb ei tea."

"Mina, bioloogiline ülevaktsineeritud inimpomm"

Paljud teatavad koheselt, et on tublid ja said vaktsiini naha vahele. Õige kah, siis teistel hea teada. Oluline teave. Isegi väga. Vaatad, aga Fuckbooki ja tead koheselt, et võib semmida küll.

Raporteerin nüüd pidulikult ka, et ma samuti nagu tubli ja peaaegu ohutu. Sain eile lausa kaks sutsakat korraga ehk kahe batsilluse vastu. Mõni kogub marke. Mina vaktsineerimisi. Neid juba õite palju: tripper, marutaud, ebola, süüfilis, teetanus, kollapalavik, puukentsefaliit, malaaria, lauslollus jne.

"Kes ees, see saab pappi!"

Väljakutse Nõmmele. Verivärske lapsevanem Kelli-Tanel Samberk-Veskimäe tõttas konnakest üle tee aitama. Meil nimelt käib nüüd väike rabelemine, sest Kaitseväe muusikute pealt kokkuhoitud miljonid anti Loomapäästegrupile ning iga väljakutse eest saab pappi. Palju pappi!

Ja nii nad üksmeeles läksidki. Siis pidasid aga kinni ja tõstsid lapse bussipeatusesse ning vaidlesid jupp aega. Lõpuks tormas kumbki oma masinasse ja andis gaasi.

"Järelnoppijast rendimees"

Kertuga sai kaks õpingutele pühendatud kaks päeva läbi ja tuleb tunnistada, et jäime mõlemad ellu. Ega see lihtne olnud, sest Jukkum on selline püss, kes isegi Dalai-laama suudab endast välja viia, jooma ning ligimesi peksma panna.

Mis veel minust rääkida, aga sedapuhku sai ta ise kenakese peatäie nutta. Ei-ei-ei, saanud ta mo käest kere peale erandkorras ühti, aga loomajuhtumid sattusid karmid ja need tegid silmad märjaks. Mitte kohe, aga kui ta pärast neid ise kirja pani ning uuesti kõike läbi elas, vat see laskis paisu valla. Lõpetuseks tõi siiski tänutäheks roosa-rohe-pruunikarvalisi maiusi, mille nime ei mäleta ja kui mäletaks, siis ei suudaks välja hääldada.

"Ärge teie nii küll tehke!"

Loo pealkiri saabki antud juhul olla vaid selline! Ometigi oli tegemist põhjendatud sekkumisega, sest mõlemad jänkulaqpsed jooksid Laagna teel autode vahel.

Teatajaid oli kaks - üks mees ja üks naine, kes omavahel võõrad. Ka kellaajad erinesid, kuigi koht oli pea sama, kust mõlemad üles korjati ja Loomapäästegängile üle anti.

On hea meel teatada, et lõpuks oleme saanud käppa nipid õigest hooldamisest ja suremusprotsent on pea olematu ehk päästa pole tänavu õnnestunud vaid ühte jänkulast. Antud tegelased lähevad gängi hoiukodusse Järvamaal ning seejärel juba tagasi loodusesse.

"Fakt! Mehed on lojaalsemad ja paremad kaaslased oma lemmikutele!"

Laupäev käes ja vahetame meeleolu. Vähemalt proovime, sest kus on kirjas, et kogu aeg tuleb tõsist juttu ajada? Eile oli küll sihuke tunne, et tõmbaks nosu täis - rõve nädal oli. Väärt plaan läks aga vett vedama ja lõpuks ronis putlisse hoopis seltsimees, kes "kaine rooli" rolli pidi etendama.

Ikka juhtub ja pean end ikka kätte võtma - selline elustiil ei kõlba isegi koera hänna alla mette kui elus ja terve mees isegi enam "lollidemaale" ei viitsi minna.

"Rakvere Brunja vajab midagi rohkemat kui ime!"

"Seisan siin kliiniku trepil ja nutan, kuigi olen mees. Täna tunnen nagu oma lapsega oleks midagi juhtunud. Ma pole varem kunagi taolises olukorras olnud ega ole selleks üldse valmis. Ma ei osanud arvata, et see nii palju valu teeb", räägib telefonis Andrei, Rakveres auto alla jäänud Brunja-nimelise kiisu peremees, kes kohe pealinna tormas kui asjast kuulis.

"Ma liitun teiega, ma proovin samuti inimesi, kes samas olukorras aidata, ma tänan teid avalikult!"

"Tihemetsa julmuri ohvriks langes juba teine kass!"

Loomapäästegrupp sai eile hilisõhtul teate kiisu kohta, kes vedas tagumist otsa järel ja oli üsna viletsas seisus. Karvutud laigud jalgadel panid inimesi arvama, et küllap ta auto alt läbi käis. Gängi vabatahtlik Risto Täht oli mees, kes veel hilisõhtul masinale hääled sisse lõi ja haige looma Pärnusse toimetas.

Hommikul algas Pärnu Petcity kliinikus põhjalikum terviseuuring ja siis selgus ka kiisukese hädade põhjus. Pakun teilegi lugemiseks loomaarsti lühikokkuvõtte:
"Edastame Tihemetsast leitud tagakeha liikumisraskustega kassi röntgenpildid. Hästipiiritletud ere ala selgroo eesmises osas on kuul, mis on jäänud pidama täpselt 12. rinnalüli lülimulgus ehk selgrookanalis.

"Olge inimesed! Ärge pange loomi ja linde põlema! Ma väga palun!"

"Ärge pange loomi ja linde põlema", oli mäletamist mööda ühe kevadise pressiteate pealkiri, mille veel Loomakaitse Liidus vägesid juhatades valmis vorpisin. Enam ma pressiteateid väga ei üllita - üle kümne aasta on neid vorbitud ja tundub ühe ja sama asja lõpmatu nämmutamisena.

Ei paku tegelikult pinget ka, sest enam ei mõtle ju uut teksti välja vaid muudan lihtsalt koha- ja ajamäärust ning lisan uusi nn "rääkijaid", kes siis justkui suurt uudist teatavad. Las Keskkonnaamet teavitab, sest väga otseselt on just nende ülesanne ühiskonda harida ja hoiatada kui vaja.

Täna ma siiski kordan ennast. Kuidagi raske ja valus on käes hoida siilikest, kes kas mailõkkes või kulupõlengus peaaegu surma sai. Ehk on isegi kahju, et ta surma ei saanud? Miks? Põletushaavad on valusamast valusamad ja paranemine piinarikkamast piinarikkam. Vat sellepärast.

"Aitäh urrnurrukad! Gängi linnupere sai kõhud täis ja jäi üle veel teistelegi"

"Helistas minule Heiki Valner ja küsis, kas ma tööl või kodus. Vastasin, et tööl. Heiki uuris, kas ma olen ikka lennujaamas? Ikka olen, aga täna teisel pool lennujaama, kus tavaliselt. Heiki seepeale, et davai tulen läbi ja toon veits tavaari sulle....", kirjutas linnuhaldjas Eino Roosioks mõned tunnid tagasi Facebooki oma seinal.

Kõik on kena, aga tegelikult peaks see lugu hoopis nii algama:

"Rakvere rahvas! Kelle "pärslane" jäi auto alla?"

Täna oli väga halb päev ühele pärsia kassi meenutavale kiisule, kes jäi ilmselt peadpidi autoratta alla. Õnnetus juhtus Sõmeru maanteel üsna "Vaala keskuse" lähistel. Vaese hinge leidis Jana Ilves, kes sellest koheselt ka Loomapäästegrupile teada andis. Suur aitäh talle, sest vaene loom tundis selliseid piinu, mida ilmselt enamusel meist raske ette kujutada.

Rakvere ümbruses meil vabatahtlikke pole ja sestap reageeris õnnetusele Christina Simson Järvamaalt. Sellevõrra operatiivsus muidugi kannatas, aga loom ei jäänud vähemalt hätta. Christina viis väga raskelt vigastatud kiisu Rakvere loomakliinikusse, kus oldi juba erakorralise patsiendi saabumiseks valmis.

"Lisaks maskidele tuleb hakata ka mähkmeid kandma!"

Tulin just Teadusnõukoja ja vabariigi valitsuse erakorraliselt salaistungilt ning ei saa mitte vaiki olla. Ja nimelt on koroonaviirus taas muteerunud ning eriti ohtlik Peruu tüvi ähvardab inimkonda hävitada. 

Viiruse eripära on see, et ta ei levi enam tavapäraselt suu ja nina kaudu vaid kasutab "tagaust", kust koos kõhutuulega õhku paiskub ja on ülinakkav.

"Elli loodab suveks päriskoju saada!"

Tegemist on emase koeraga, kelle veres väga palju "sakslast". Vanust kümne aasta tuuris. Ega me täpselt tea ka ja arst pakkus sellist numbrit kuid ise julgeme kahelda, sest Elli lippab ringi nagu noor koer. Käsklusi nagu istu, lama, anna käppa, siia, koht jne täidab laitmatult. Järelikult on temaga kunagi tegeldud. Ka rihmas käib ilusti ja ei sikuta üldse.

Mõned loomad jäävad kätte nii kauaks, et ei mäletagi enam kuidas nad Loomapäästegrupi hoole alla sattusid. Elliga on sama lugu ja vististi on ta nö gängi koer juba eelmisest suvest saati. Tema eest hoolitseb parimal võimalikul moel Ilona Tiik.

"Pääsküla vanake jõudis koju tagasi!"

Pääsküla "Rimi" juures jäi üks vana koerake inimestele silma - värises ja tudises teine ihuüksinda jupp aega. Helina Rassel pakkus talle öömaja. Heas mõttes segane mutt, kes kogu oma elamise vigaste või eksinud loomadega täidaks. Olen teda küll noominud piiri pidama, aga näikse, et ilma korraliku naisepeksuta talle mõistust pähe juba ei pane.

Eile oli Helinal tihe tööpäev ja sestap palus ta mul omanik üles leida. Vana kodukandi külastus, kus igat peni teadsin, tundus igati ahvatlev ja nii me väsimatud kolm musketäri koos Nõpsi ja Rutsiga sammud sinna seadsimegi. See koer oli paraku aga täiesti võõras mulle.

Poes lobasin müüjatega, tore kohtumine. Kõik nad olid koera näinud, aga täpset elukohta ei teadnud mitte. Sama jutt kohalike elanikega.

"Kutsikate hoiukodu argipäev - palju rassimist, rõõmu ja nalja"

"Kaks nädalat hoiukodus. Uhh, ütle veel, et lapsed kasvavad kiiresti. Marta kutsikad on selle ajaga saanud jalad alla, kasvatanud hambad, alustanud päris toidu söömist ja pakkunud oma hoiukodule palju rõõmu ja nalja.

Aga Marta, see rosinasilmne nunnupall. Tema areng on olnud veel märkimisväärsem. Koerast, kes käis ringi saba jalgevahel, kartis peaaegu kõike ja kõike, on alles jäänud vaid hale vari. 

"Tugevaid närve kallid emmed!"

Hiljuti oli Emadepäev ja olin vait kut kult rukkis. Unustasin? Ei unustanud ma ühti, aga mul oma taktika - ma õnnitlen hiljem kui õige päev möödas. Siis arvatakse, et unustasin ja üllatus on seda suurem. Jutuks hää küll. Eks ole?

"Head teed Arinake!"

Elu on nagu sebra - triibuline. Nüüd näikse aga valge triip lõppema ning must koos halbade uudistega tungib taas peale. Läkski mul väga pikalt väga hästi ja pea sajaprotsendiliselt jäid kõik Loomapäästegängi patsiendid ellu!

Eile õhtul sain teada, et Setumaalt päästetud Mõmmik ei saa siiski praegusesse peresse jääda, sest kisub tüli teise isase koeraga. Ma väsisin justkui laksust ära ja igasugune tuju kadus - nii tore pere ja ta tunneb end seal nii hästi. Vaene loom peab jälle kolima ja ümber harjuma. 

Hommik algas aga peretütar Olja kõnega, mis oli kurvemast kurvem ja õudsamast õudsam - sellist lõppu ei vääri meist keegi.

Koerad ja peremehed läevad tõesti ühte nägu!"

Ja sellised ilusad metsjeesused me tõesti oleme. Inimesed ei tee enam väga vahetki. Koer ja peremees lähevad tõesti ühte nägu!

Ja me Nõpsiga vannume pühalikult - sel nädalal veel päid ei pese, juukseid ei kammi ja ka juuksurisse ei lähe! Aamen!

Lõngused ruulivad! Jeeee! Viskame tukka!

"Maha lamekõhtlased!"

Sattusin kliinikusse, kus enamiku personalist moodustavad naised. Kiikasin ka söögituppa. Appi - poolapaljaste meeste pilte sein täis!

Tundsin end puudutatu ja solvatuna. Täpselt nagu need spordinaised, kes hiljuti suvaliste bikiinipiltide peale üle maailma hingeldama kukkusid. Nende ees vabandati. Minu ees mitte!
Tundsin end nagu lihatükk - naised jõllitasid silmad punnis. Üks isegi häbenemata kubemepiirkonda. Lahkudes pidasin vajalikuks karjatada, et keegi mu taguotsa sel ajal ei passiks!

Üleüldse olid need mingid imelikud loomaarstid - kleebivad mingite pubekate pilte, kus ainult kuus niru lihast näha on.

"Taas üks loomapiinaja pääses puhtalt!"

"Tervitused Heiki,

Edastan teile elektroonilisel kujul siis KrA nr XXXXX lõpetamise määruse (põhistamata) nagu soovisite. Annan märku ka sellest, et lõpetamise määrus edastatakse teile ka kirjalikul kujul ümbrikus, MTÜ Loomapäästegrupi aadressil Tallinn, Kopli tn 69A.

Enda teadmisi kasutusele pannes püüan teile põhistada määravaks saanud asjaolud ära: