58

Eile 7.21. Telefon heliseb. Eksnaiska. See saab tähendada vaid halba. Tähendaski, sest ühtäkki hakkas ta laulma. Issver, jooma hakanud, oli esimene mõte. Treenitud kõrv oleks ära tundnud mõned katked sünnipäevalaulust.

 
Deem! Endal täitsa meelest lännu. Sellele järgnes pooletunnine kiidu- ja tänukõne ning lõpuks kuulutati mind pühakuks. Mnjah. Pole eriline sünnipäevapoiss. Viimati sai pidu peetud kui kukkus 25 ehk aasta oli siis 1990.

"Lähen kah reisule!"

Aeg lendab ja kõiki tittesid korraga pildile saada pole enam võimalik, sest:

• Laps nr.1 elab Šveitsis. 
• Nr. 2 lendab kohe Vietnami. 
• Nr. 3 on momendil Egiptuses. 
• Nr. 4 on beebiga kodus ja ei lenda esialgu kuhugi, kuigi alles nad kondasid Lapimaa metsades. 
• Nr. 5 tuli hiljuti Jaapanist.

Ega ma kehvem ole. Lõin pangakonto lahti ja vaatasin jääki. Homme läheb sõiduks. Esialgu Raplasse. Kaugemale ei venita kuidagi välja.

"Hajameelsus"

Sõidan sügavais mõtteis ja täiesti omas maailmas ....

Jõuan Õismäele ja automaatselt keeran Rannamõisa teele, et koerad põllule jooksma lasta.

Olen põllul ja avan tagaluugi, aga koeri põle. Kus koerad on?

Kodus loomulikult! Debiilik olen! Nüüd sõidan koertele järele ja tulen uuesti. Õujeee!

"Uuel aastal vanamoodi edasi!"

Vähemalt Nõpsik on seda meelt, et väga midagi muuta pole vaja. Siiski-siiski ja nüüd ta tarib ühe kinga asemel mõlemad voodisse. 

Ma kohe eile rangelt pärima, et mis värk on? Sööb rahumeeli, vaatab süütute silmadega otsa ja pomiseb:

"Ruudi tegi!"

"Ära valeta! Ruts pole vannitoast väljas käinud ja tema tegi selliseid trikke neli aastat tagasi!"

"Aga kas sul rohkem lemmikloomi pole?"

"Uusaastasoov"

Nõpsik hakkas valvama. Ruudi kaeb ka, aga kedagist ei näe.

Nõps annab häälekalt märku, et oht on lähedal. Nii juba paarkümmend mintsi jutti.

On ikka tüüp! Muidu nägemine kehva, silmad puha hallid ja jookseb kodus mööda kapinurki, aga siin näeb kilomeetri kaugusel sipelgat männipuul ronimas.