21 oktoober 2016

"Lõpust sai algus!"

Elu teeb vahel veidraid keerdkäike ja nii mõnedki ilmselt sügavad nüüd kukalt, et mis see veel küll on? Tegelikult ei juhtunud aga midagi erilist ja 2014 juulis toimunud põgus kohtumine ning sümpaatia on arenenud tasahilju ja salaja millekski palju enamaks.

"Kus on moor? Kuhu sa oma moori panid?", on igati õigustatud küsimus.

Ärge sapsige - moor on täitsa elus ja oleme endiselt väga head sõbrad. Probleem oli selles, et ta oli minust oma 23 aastat noorem ja sestap tundus loogiline, et ma hoopis lapsendan ta ära.

Muide, ka moori ellu on tulnud palju parem mees, kui mina ja ta on üliõnnelik. Mul on väga hea meel ta pärast! Kuigi taoline stsenaarium tundub võimalik olevat vaid filmis või mehhiko seebis, siis päriselu on siiski vägevam.

"Kaua me ilmarahvale veel valetame ja vusserdame?", asus Katrin ükspäev pärima. Ma viilisin mehelikku kavalust appi võttes kõrvale: