50 päeva ja 10500 kilomeetrit

50 päeva ja pea 10500 kilomeetrit hiljem oleme jõudnud Itaalia tippu ühe vana kindluse lähistele. Riigi see külg, mis piirneb Joonia merega sai otsa ning nüüd vaatame juba tõtt Vahemerega. Umbes niimoodi saan ma aru, kuigi pead pakule panna ei julge.

Edasine tee viib Ateena poole läbi iidsete Sparta ja Mükenee. Siis peaks juba paremat kätt Egeuse meri saatjaks olema. Vahet pole milline meri, sest need kõik on siin seda karva sinised nagu mulle meeldib.

Mägedest korraks kõrini

Mägedest sai momendiks nii siiber kui veel olla saab ja kobisime taas rannikule, kus väheke lamedam see olemine. Ma ju valin ka sellised rajad, kuhu turistid enamasti ei satu. Täitsa jube on kohati sõita, aga enam hingeldama ei pane ja peopesi märjaks ei võta. Maamärkidele ja UNESCO-listile viskab mõistagi ka pilgu peale kui need teele jäävad, aga rohkem ajan taga ikka seda va ehedat kogemust maast ja inimestest.

Temple of Apollo Epicurius at Bassae of Phigaleia

Kuskil mägedes, kõrgel-kõrgel, otse Apollo templi kõrval sättisime endid öömajale.
Lasin koerad välja ja ronisin ise ka õue. Pahviks lõi - mõnusalt karge ja kuu on päike. Mitte üht hingelist ja nii vaikne, et kuulda pole mitte kui midagi. Pole elu sees vist nii palju tähti taevas näinud.

Apollo on jätkuvalt vägev tüüp ja nüüd siis korraldas sellise hingematva vastuvõtu. Hakka või usku vahetama. Deem, aga ma ei usu ju kedagist ega midagist. Järelikult tuleb uskuma hakata.

Appi röövimine! Kohtumine Serbia MUMUPO-ga

Lubasin teile hiljuti rääkida MUMUPO-dest, keda kohtasin Serbia pealinnas Belgradis. Algatuseks pean tunnistama, et mul oli selle riigi ja rahva suhtes juba ette nende venemeelsuse tõttu veidi negatiivne arvamus. 

Halb tõmbab ikka halba ligi ja esimene jama oli kohe piiripunktis, kus pidi üle tunni ootama. Needuseks seisis mu kõrval masin, mida kõige rohkem vihkan – loomaveoauto, pilgeni vasikaid ja lehmi täis. Jube kurb ja vastikult ülekohtune ning ainuüksi juba see võttis igasuguse lihaisu mõneks ajaks ära.

Pesupäev

Eile oli lõpuks see päev, mil ka tegelikult pesumajja jõudsin. Riidevaru polnud veel kaugeltki otsas, aga nö tegemata tööna pitsitas see kuskil kuklas kogu aeg. Aru ei saa miks nii palju pesu ja sokke kaasa võtsin? Enamasti küürin need kohe puhtaks – ühed jalas, teised kuivamas ja pole nagu rohkem vajagi. Teksad hakkasid otsa aga lõppema küll. Jälle arusaamatu värk – ei rooma ju kuskil, aga pelgalt isegi vaid sõidu ajal saavad need nii rokaseks, et anna kannatust.

Kus mägedes lehmi karjatada? Ikka maanteel!

"Keda sa siin hädiseks ja vanaks tembeldad," polnud Nõpsik eilse postitusega rahul ja lisas, et temast vingemat rokkarit annab otsida. Justkui selle tõestuseks istus ta täpselt nagu vanadel headel aegadel kõrvalistmel ja võttis kaardilugemise enda peale.

Paar korda hüppas maha ka, käis siis joomas või söömas ning hüppas naksti taas istmele. Ei mingit vaeva või pingutust. Äkki on simulant? Ei ta ole ja kodus sai ikka tihti näha kui ta niisama sihitult mööda tuba ringi trampis või siis kapi juures seisma jäi, üritades justkui meenutada miks ta seal seisab? Kerge seniilsus tuleb peale ja see käib asja juurde. Eelloetletud hädasid aga reisil ei ole.

Pool reisi juba peaaegu läbi

Pea paar kuud on mööda ilma ringi rännatud ja oleme oma reisiga umbes poole peal. Momendil siis Kreekas ja see on üks riikidest, kus pikemalt ehk lausa oma kolm-neli nädalat peatuda plaanime. Itaalias möödus kuu imesiva, aga see on ka suur riik, kus palju vaadata. Eks näis kas ka siin nii kauaks tegevust leiame? Niisama molutamine ja päevitamine jääb vast ära, sest kuigi päeva peale tuleb oma 16 soojakraadi, siis päikese käes vedeleda isu nagu küll pole. Nii palju on ikka jahedam kui kasvõi Itaalia või Montenegroga võrrelda. Lisaks unustasin oma ülinapid roosad stringid koju ja kui ikka nö paradiisipiltidega teie tuju rikkuda ei saa, siis jäägu paljaks koorimata. 

Appi kui palju hulkuvaid koeri!

Väike elumärk meitest ka siis üle mõne päeva. Lääne Balkani tripiga oleme jõudnud Albaaniasse ja kõik sujub kui netijamad välja arvata. Riik nagu riik ikka - veidi kulunud ja räämas ehk, aga küll nad kõik ajapikku paika sudivad.

Sloveenia ja Horvaatia on endiselt täitsa omal kohal. Serbia, Bosnia ja Hertsogoviina ning Montenegro ka. Viimases läks ilm taas t-särgi ja lühikeste pükste kõlbulikuks ning on seda ka Albaanias.

San Marino

Valikud, valikud, valikud. Elu on täis valikuid ja ainult valikuid. Valid ühe naise, satud põrgusse, teisega tiksud kas just silmini õnnelikuna, aga vähemalt täiesti talutavalt pikki aastaid. Lähed ühte kohta tööle ja nead end maapõhja, teises on aga hing rahul jne jne.

Küsimuste küsimus

Kui keegi teab öelda miks ma juba jalga pandud kingale sokki üritasin peale tõmmata, oleksin väga tänulik.

Nõps jäi igal juhul vastuse võlgu ja vaatas üsna nõutu näoga justkui peljates, et olen taas aru kaotanud.

Reinu sünnipäev

Hellan hommikul vanale semule Reinule. Tüübil vist sünnipäev. Valin. Kutsub.

"On täna ikka õige päev?"

"Õige jah"

"Ära kujuta ette, et sind õnnitlema hakkan."

"Ega ma arvanudki. See oleks nõme olnud."

Remondipäev

Inimene tahab ja teeb, aga pahatihti sääb tehnika nendele soovidele kindlad piirid. Ka nüüd eelkõige tänu tujutsema hakanud masinale oleme taas Napolis, kus tehtavat muide ka seda va kõige õigemat ja maailma parimat pitsat, tagasi. Eelmisest remondikohast soovitati, et just siinses äärelinnas olevat tiba-toba meistrimehed, kes me ratastega kodukese raudselt taas sõidukorda saavad. Nemad jäävat jänni, sest tegelevad vaid mersu marki sõiduautodega.

Pompei

Nüüd me jälle mere ääres. Kohe nii kalda peal, et lained löövad pea vastu akent. Liikusime ühe jutiga ligi viissada kilti lõunasse. Vahelduseks kohapeal passimisele istus kiirteel kimamine tänasesse päeva nagu valatult ja masin nurrus pärast remonti nagu kiisupoeg kamina ees. 

Ilm oli ka sant. Väga tuuline, vihmane ja pilvede vahel tiirutades langes temperatuur lausa 8 kraadini. Varahommikul seevastu näitasid nii auto kui mobla vastavalt 17 ja 19 kraadi. Ei see saanud tõsi olla, sest ronisin ilma püksata kohe uudistama ja sedamoodi soe see ilm nüüd kohe kindlasti ei tundunud.

Ruudi raske päev

"Mis sa teed tolgus? Ei märgista minu märgistatud autot makaron," oli Ruudi ennelõunal täiesti endast väljas. Päev hakkas üldse varakult ja pahuralt pihta, sest ühes aias panid koerad haukuma. Sellised nirud, aga valju häält tegid. Nõps tahtis kohe kaklema minna. Sain ühe neist isegi hiljem pildile.

Julia

"Ma siis lähen."

"Ma jään ootama."

"Ära oota, mul läheb natuke kauem."

"Ma ootan rõdul."

"Ole nüüd, oota ikka toas."

Herculaneum

Pompeid teavad kõik, aga Herculaneum, mis samas katastroofis hävis, on jäänud ehk suurema tähelepanuta, Asuvad need üsna lähestikku, ligi paarkümmend kilti vahet ja viimast on kutsutud isegi "kadunud pärliks."

Ma leidsin täna aga hoopis teistsuguse pärli - täitsa lihast-luust ja oskas rääkidagi, mitte ei vaikinud nagu need ca paari tuhande aasta vanused kivikamakad. Imeilus naeratus oli tal ka. Lubasin lausa elu lõpuni seal käima hakata, aga ta arvas, et nii kaua nüüd küll seal tööl pole. Igatahes sain tavestluse käigus korduvalt naerma, mis on igati hea märk.

Kirevad obesed

Ärkasin varahommikul kukelaulu peale. On tõbras! Läksin hiljem otsima, aga nagu selgus, siis Napoli äärelinnas kirevad hoopis hobused.

Sügasin teda väheke ja rääkisime tõrts tõsist juttu. Lubas homme hiljem kirema hakata kui teda taas sügama tulen. Tuleb vast siis tulla.

Meeste värk, naiste värk

Rutiinid on paika saanud ja kõik me hommikud algavad pea ühtemoodi. Hästi vist ja nii ei jää miskit nagu näiteks arstimite võtmine vahele.

Ruudi kohustuslik programm näeb ette ka korralikku püherdamist. Nõpsik ühineb, aga suhteliselt harva.

Ostia Antica

Mida teeb üks korralik loomapäästja antiikse Rooma sadamalinnas? Loomulikult pühendab end kassidele, silitab neid ja uurib egas keegi pole liiga teinud. Ühega, peatse noore emmega sain eriti hästi läbi - küll ta püherdas ja tahtis pai kõhu peale saada. Seda ma vana loomade ämmaemand mõistagi ka tegin. Kes ei tea, siis kodus iga viimane kui loom on arvanud heaks mu voodisse poegida.

Aitäh!

Eile oli siis aastas taas see päev kui massiliselt ühendust võeti ja heade soovidega üle valati. Inimesi oli ikka väga rohkelt ja tänan neid kõiki nüüd kohe korraga. Vististi hästi kui nii paljudel veel meeles mõlgun ja üldsegi mitte mahakantud pole. Enamasti on mu suhtluskanalid umbes hädasolevate loomade pärast, aga eile tuli vaid kaks taolist teadet. Kah vist hästi?

Hommik algas Phil Collinsi kõnega, kes avastas, et oleme samal päeval sündinud. On ikka tüüp – sada aastat tuttavad ja nüüd siis vanuigi plahvatas? Taat hakkab täiega ära vajuma. Seejärel pakuti mulle kingituseks pesuehtsat itaalia live-pornot.

Ole iseenda hambaarst!

Pole veel juhtunud, et mingid hädad võõrsil vaevaksid, aga sedapuhku lõi ühe hamba alla põletiku. Juba üle nädala vaevab, korralik punn üleval, aga õnneks valu ei tee. Helistas mu soome liignaine, ametilt hambaarsti assistent ehk tatiimeja ja kukus hädaldama:

"Oi-oi-oi, ai-ai-ai - nüüd tuleb välja tõmmata. Mine koha arstile! Kaua sul see juba on?"

"Üle nädala."

"Oi-oi-oi, ai-ai-ai, siis tuleb juba lõualuu ka eemaldada."

Sünnipäevakisma vahekokkuvõte

Higi, pisarad, pettumine ja taevani ulatuv ebaõiglus. Vähe sellest, et naised on hõivanud juhtrolli valitsuses ja õigusmõistmisorganites, meditsiini- ja haridusasutustes, toitlustuses ja sotsiaalsfääris ning varsti ka politseis ja sõjaväes, on nad mäekõrguselt üle ka loomakaitse tegevustes.

Marju Karini hällipäev on selja taga ja ta palus kingiraha annetada Loomapäästegrupile. Teen kiire vahekokkuvõtte - Karini kingirahaks on annetatud üle pooleteist miljoni. Minule lojaalsed seltsimehed on seni esinenud lahjemalt ja nende arvele jääb 64 tuhat. Õukei, hunniku nulle lisasin juurde, aga imetilluke liialdus näitab seda "sünnipäevakismat" lihtsalt palju vägevamalt.

Tulge Stromkale!

Ei tea kuidas mujal Eestis, aga Stromkal on korralik sulailm. Ütleks, et isegi veel soojem. Termomeeter oli korra isegi paarikümne kraadi peal. Kliimasoojenemine. Ei muud.

Rahvas jookseb rannas, lapsed teevad liivalosse. Me häbelikud sättisime endid paarsada meetrit merest eemale. Ruts ja Nõps juba hommikust saati väljas. Ise tegin sanitaar-hügieenilise hommikupooliku nii masinale kui enesele. Musta pesu võlusid kah puhtamaks. Nüüd molutame.

Mamma-mia, mamma-mia, pizza, umberto tozzi

Sõidan mina öösi ühes linnas ja mida ma näen? Hiiglased krabavad teineteist, mokad puha koos ja keeled teineteise kurgus. Väk! Äkki tahab hiidmees hoopis naishiiglasel pead otsast ää väänata? Sa helde aeg! Säherdune hirm tuli naha vahele, et vajutasin gaasi põhja ja kadusime kus seda ja teist.

Hommikul sai uudishimu võitu ja otsustasin eluga riskides uurima minna kas nägin luulusid või oli asi ikka ehe. Ruudi võtsin julgestuseks kaasa ja igaks juhuks roomasime piki promenaadi, et mitte silma hakata. Kohalikud aborigeeninud viskusid ka põlvili ja kohe sosinal pärima, et mis lahti? Ma puhtas itaalia keeles sosinal vastasin:

Sünnipäevakisma - Marju vs Heiks

Pole saladus, et jaanuarikuus on sündinud inimkonna

parimad esindajad ja mida kuu lõpu poole nad ilmavalgust nägid, seda vägevamad nad olid, on ja saavad ka edaspidi olema.

Eile pidas hällipäeva Delfi hall kardinal ja tegelik niiditõmbaja Helen Eelrand ning olgu ta siinkohal tuhandest õnnitletud. Pean kahetsusega teatama, et täna ei suuda see portaal eriti uudiseid toota, sest Helen sokutas kõhulahtistit kõikidele kolleegidele kohvi sisse, kes teda õnnitlemast unustasid. Neid oli paraku üsna palju ja ärge arvake, et delfikad õpetajate streigiga liitusid vaid paljud neist istuvad lihtsalt pelleris ega saa seetõttu tööd teha.

Kiusust ei saanud üle ega ümber ka eile oma 84.sünnipäeva tähistanud Loomapäästegrupi juhatuse liige Terje Parra, kes käitus täpselt samamoodi nagu Helen. Seega ei maksa ka sellest ühingust täna loomadele suurt tulu tõusta.

Muinasjutumaa

Täna juhtus pull lugu. Ööbisime mägedes ja hommikul hakkasime alla tagasi kooserdama. Ei mina tea, mis külas olid koerad maanteel lamamas.

Märkasin neid varakult ja viskasin hoo maha. Nendeni jõudes pidasin üldse kinni, sest tüübid ei liikunud mitte üks meeter. Hiljem selgus, et nad luurasid ja siis sööstsid äkitselt masinate kallale. Eriti see väiksem ja noorem. On ikka ohmakad ja alla nad jäävad. Mis kohaga see peremees küll mõtleb?

Fontana di Trevi

Olen mina purskavaid kaeve näinud, aga sellist küll mitte. Oli ikka vägev küll ja kõmpimine tasus ainuüksi juba sellepärast täiega ära.

Ometigi meeldis mulle enamgi veel võib-olla see õhkkond, mida kõik kokkutulnud tekitada suutsid. Rahvast oli igast ilma otsast, aga ka kohalikud käivad seal ikka ja jälle. Mõistagi klõpsisid kõik selfisid nagu jaksasid.

Vatikan

Kodumaalt on mulle teile paar värsket uudist. Stenbocki majast anti just teada, et Kaja Kallase valitsus on õpetajatega solidaarne ning nad alustavad samuti toetusstreiki. 

Et valitsusliikmed määramatuks ajaks kehtestatud streigi ajal nälga ei sureks, tehti rahandusminister Võrklaevale ülesandeks organiseerida Stenbocki maja ette väliköök.

Colosseum

Me jälle Kalamajas. Mul siin üks salapruut ka. Armastab õelapsi, loomi ja jooksmist. Kõige rohkem siin ilmas aga mind ja toidu valmistamist. Jäägu see saladuseks ja meie vahele, sest ta jube häbelik tegelikkuses. 

Oi, mida ta köögis meisterdada suudab. Seda muidugi juhul kui köögi üles leiab. Viimane kord näiteks tegi ehedast lihatükist kõige ehtsama vegankeeksi. Ta suudab ka vastpidiseid protsesse – kartulist ja kapsast maitsva biifsteegi kokkamine on käkitegu, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Valmistume taas jõuludeks

Mida me ikka teeme, jõuludeks valmistume, salme õpime ja kingikotiga tüüpi ootame. Ei muud. Kus on kirjas, et jõule ei tohi muul ajal pidada? Õigus, mitte kuskil.

Paar aastat tagasi küsisin Põhja-Tallinna linnaosa bossilt, et miks nad küll nii vara kuuse maha võtavad. Puhas raiskamine ju ja puust kahju, et mingi mõne nädalase silmailu pärast maha raiuti.

Las olla ikka kauem - pime aeg nagunii ja las särab ümbruse valgemaks ning inimeste tuju paremaks. Säherduses Itaalia linnas nagu Civitavecchia ollakse sama meelt ja jõulukaunistused on tänini üleval. Täitsa vahva. Kuuskedega on siin mõistagi kitsas käes, aga ehitud palm ajab ka asja vägagi kenasti ära.

Ho-ho-hoo ja nüüd salme õppima!

Bolsena

Läksin korraks all-linna. Pea võttis ringi käima igatahes.

Laupäev

Täna Nõps ja Ruts kadunud. Otsisin kogu linna ja ranna läbi, aga kadunud nagu tinatuhka. Otsustasin, et jään paika, siis oskavad bussi juurde vähemalt tagasi tulla.

Kella kuue paiku kuulen õues mingi hirmus lärm ja üle tänava lällamine.

Castiglione della Pescaia

Täna oli juba ilma moodi ilm ja päike säras kogu päeva. Eile sadas seenekat kuni pärastlõunani jutti, aga kuidagi soe ja lausa mõnus oli. Täna oli aga lausa suur suvi käes.

Leidsime uue lemmikkoha enestele ja siin on kõik just täpselt nii nagu vaja – masin seisab jõe ääres, mereni on kilt-paar, hiidvana kindlus ootab avastamist mäe otsas, väikelinn koos restodega kiviviske kaugusel ja looduskaitseala kah siinsamas lähedal. Isegi ei ürita meenutada, mis selle linnakese nimi on, aga jääme ilmselt uue nädala alguseni siia. Kohalik ilmateade ennustab kuiva olemist ja paarkümmend soojakraadi. Eestiga võrreldes siis oma 40 kraadi temperatuuride vahet.

La California

Käidud nagu niuhti. Polnudki teab, mis pikk maa. Väikese tünni sain aga ka ja nimelt reklaamides kimavad poolapaljad noored kõhnad neidised ruladega California kandis rannapromenaadil ringi.

Vahtisin hoolega, aga ei näinud ühtki. Aint memmed, silmini sisse pakitud ja mõned isegi jalgratastel. Aga kõhnad olid nad küll. Patt oleks muud väita.

Ruudil läks paremini ja tema sai kohalike California tibidega kohe jutule.

La Spiaggia dei cani ehk koerte rand

Kui spetsiaalne rand olemas, siis tuleb ju kasutada. Igatahes Nõps ja Ruts avasid hooaja täiesti koertele mõeldud rannas. Vette nad nõrgad veel ei läinud, aga ise suplesin küll. Panin siit Toscana rannikult ühe jutiga Elba saarele, see jääb Korsikalt veidi idasse.

Vicopisano

Vana kommunist jõudis mõttekaaslaste juurde. Süda täitus enneolematu rõõmu ja silmad heldimuspisaratega kui kõigi rahvaste isa plakatil nägin. Pakkisin värisevate kätega hoolikalt peidetud Nõukogude Eesti lipu lahti, panin pioneerirätiku kaela ning läksin uhkelt linna peale patseerima.

Koheselt võtsid ühendust seltsimehed ja algatuseks kuulati mind 6 tundi üle, veendumaks, et ma mingi räpane kapitalistlik nuhk pole. Oskasin seda ette näha ja panin juba varahommikul kummasegi kinga knopkasid, et need valu teeksid ning aitaksid “sajandi kannataja” imidžile kaasa. Töötas kenasti.

Pisa

Õhus on kevadet. Kui mitte kohe järgmise pilve taga, siis üleüleüleüleüleülejärgmise taga kohe kindlasti. Hea ilm lausa kutsub õue ning sestap säädsime Nõpsi ja Rutsiga sammud Kalamaja poole. 

Poeg elab seal ja plaanisime külla minna. Ühtlasi oleks väisanud ka naist, kes ta ilmale aitas. Kuigi tema roll kogu protsessis oli üsna tühine, siis tänapäeval tuleb “solvumiste” vältimiseks kõik osalised ikka ää mainida, et ei jummala eest ei solvutaks. Õnneks pole meie pere emme mingi solvuja tüüp, aga seda, et ta käed puusas silmad kissis sind põrnitsema kukub, on targem igal juhul vältida. Halvemal juhul võib ta su kiviks moondada. Paremal juhul kinnimajja saata. 

Kuradi sild

Põrgu on jube koht. Kõnnid rahulikult ja kukud auku, kus lõke sees. Nii väidavad kirikumehed. Lora puha! Tegelikult viib tee põrgusse üle vee mööda igati korralikku silda. Kutsutakse kuradi või saatana sillak, ametlik nimetus on Ponte della Maddalena.

Päris kõrgel mägedes. Roosna-Allikult keerake paremale, siis jupp maad uhamist ja varsti vasakut kätt tulebki. Õrn naisehääleke mo peas kutsub juba ammu, et kulla Heikike tule juba minu juurde põrgusse.

Nõpsi röögatu uus soeng

Oi ma sain peapesu, dr. Merili Kesneri käest, et Nõps teist korda eelmisel aastal pügamata jäi. Aga loomaarstil mälu lühike nagu näha - sügisel ei saanud ju pügada, sest ta tervis jukerdas ja tõtt-öelda arvasin, et sõbrake plaanib mu sedapuhku jäädavalt hüljata.

Aga ei ja jummel tänatud! Häda ajab teatavasti härja kaevu ja Nõpsi juuksurisse, kuigi see on viimane koht, kus ta käia tahaks. Praegu on aastas ja me kalendris taas see aeg, et polnud valikut. Seega tegime totaalset haltuurat - ülilahja narkoosiga vaid tukk maha, pool pead paljaks, strateegilised kohad ja käpaotsad ka.

 
Täitsa paljaks ei julenud ajada, sest tont seda kohalikku ilma teab? Täna viskas lõuna ajal korraks isegi +17,5, aga ööd on ikka nullis või paari kraadi juures ja masina eestoas, kus Nõpsik magab on üksjagu jahedam kui magalas.

Ära põlatud vana pime koer ootab head inimest, kes talle halastaks ja kodu pakuks

Tänane lugu on taas lollist peremehest. Ei-ei, peast soe ta siiski pole, aga lurjuste nimekirja passib kenasti. Asi nimelt selles kuidas ta oma koera kohtles. Egas tänapäeval tohi kellegile halvasti öelda, kohe solvuvad, aga kuidas kutsuda inimest, kes koera pikki aastaid peab, aga vanuigi ta vastu talve välja viskab? Lurjus! Pesuehtne lurjus ja minu poolest solvugu nii palju kui tahab. Järgmine kord pistan nime ja pildi ka loo juurde kui trehvama peaksime. Siis saab kohe kümme korda rohkem solvuda ja omi (inim)õigusi taga nõuda.

Lugu loetav nagu ikka Loomaveebis

Päike. soojuse ja valguse allikas. Täna särab kenasti. Toas istumine on patt ja sestap säädsin sammud randa. Võtsin lamamistooli ühes. Mõtlesin, et loen natuke ja lasen nahal hingata. Pidavat kasulik olema.

Päike on aga praegu eriti aktiivne. Üle poole tunni ei kannatanud päevitada. Päike nagu oleks kohe hammustanud. Kõik kohad lausa kipitasid. Hiljem tõmbus nahk hallikaks ja jäigaks. Ei aidanud siin päevituskreemgi. See tõmbas alul selliseks sültjaks ja hiljem oli kivikõva.

 
Nii ma sealt ära tulingi - tikksirgeid jalgu ja käsa vaevu liikuma sundides. Perearsti ei saa kätte. Laupäev ju. Olge teie siis ettevaatlikumad ja kreemitage endid juba kodus ää. Ja ärge hakake kohe kangelast, kes pool tundi jutti päevitab, mängima. Ka veerand tunniga saab juba täitsa kena pruunika jume peale.

GALERII ⟩ Luna tänab ja soovib head uut aastat!

Kes vana asja meenutab, sel silm peast välja, sõnab üks ütelus. Asja mõte on selles, et vanu pahandusi pole mõtet meeles pidada. 

Noorukese Luna loos on natuke pahandust, aga suuremalt osalt oli tegu siiski õnnetusega. Sestap riskin ja meenutan seda lookest, mis juhtus kauges minevikus ehk suisa eelmisel aastal, lootuses, et silm ikka pähe jäetakse. 

Küllap jäetakse, sest Lunal jäi ju käpp ka alles, kuigi oht sellest ilma jääda oli suuremast suurem.

Lugu on loetav Loomaveebis

Ilusat heinaaega sõbrad, tuttavad ja võhivõõratki!