Palju muudki saab lumel ja lumest teha, aga vahest on lumi paha kah - lapsed pidage nüüd meeles, et kollast lund nüüd küll suhu toppida ei tohi! Pähh-pähh! Lumel saab ka joonistada ja kirjutada. Sain täna "lumekirja" minagi.
Päeval õues ei käinud ja võtsin õhtul kohe pikemad ringid koertega ette. No ja kondame kuniks märkan oma undercover loomapääste salamassinal kirja. Meil on nagu pollaritel - ühed bussid on edevad ja vilguvad nii, et kaugelt näha. teised "hallid hiired", mis silma ei hakka ja vat sihukese pealt ma kirjakese leidsingi.
"Kes küll kirjutas? Miks ja millal kirjutas?", tärkas mu naistevihkajalikus südames viivuks soe-soe tunne. Ja uudishimu ei anna enam kohe üldse asu. Küll ma välja uurin:
"Kallis Jõuluvana,
too mulle sel aastal palun seesama naine kingituseks, kes lumme suure tunde kirjutas. Aga tee palun nii, et neiul oleks aastaid sedapuhku vähem kui üheksakümmend. Aitäh! Ahjaa ma olen hea poiss olnud. Isegi väga hea!"
Pai Heiki
