Ka metsaasukad on ikka inimese juurde abi paluma tulnud kui kõht väga tühi või mõni tõsisem tervisemure kallal on. Siis juba oleneb, kelle juurde satutakse - mõni aitab, teine virutab jalaga. Antud siilinooruk kakerdas eile Haapsalus kahe teismelise poisi juurde. Kas ta nüüd nimme abi otsima läks, aga nii on vähemalt kena mõelda küll.

Üks poistest, Terje poeg Raul on loomade keskel pea sünnist saati elanud ja nende ravimist pealt näinud. Sestap teadis ta hästi, et päris päise päeva ajal okaskerad nüüd küll ringi kakerdama ei peaks vaid ootaksid ikka õhtuhämarust. Uuris seda siilikest, aga täpselt sotti ei saanudki. Ise turkima ei hakanud, sest Raulile on pealuusse kulunud ka teadmine, et metsloomi pole vaja niisama näppida. Igaks kümneks juhuks hellas siiski emmele, sest päris tervise juures see loomake ei tundunud olevat.

Hip-hip-hurraa ja katame aga lauad sõbrad, sest Ruts sai täna üheksa aastaseks! On ikka teekond meitel olnud ja ilma naljata saan öelda, et tema elus hoidmine on ikka üks paras vägitükk ja väljakutse - tüüp ju ronib-ukerdab kõikjal ning korraldab sellise hooga jamasid, et oi-oi-oi! Seni oleme kuidagi hakkama saanud ja vähemalt Euroopa on nii risti-põiki läbi konnatud, et ajaga armsaks saanud kohakesi, kus isegi elada võiks, on juba hulgim ette näidata. Omamoodi on tema keevalisus ja ülim valveinstinkt aga ka õnnistus - võõrsil matkates tunnen enda üsna vanajumala selja taga olevat ja vargad on meie ratastel kodukest rüüstanud vaid korra. Seda ka siis kui Ruudiga veidi eemal jalutasime.