„Kõrge rohu seest mind ei märgata“, arvab kindlasti see väike tegelane. Eks hirm ole mõistagi naha vahel, sest eks see ole ju ikka ohtlik küll kui mingi kahemeetrine mehemürakas ligi astub. Lesib rahulikult ja jälgib mängu. Esmapilgul tundub, et teda võib lausa sülle võtta, aga kus sa sellega. Välgukiirusel teeb loomake minekut ja tuleb välja sellise hädakisaga, mis kaugele kuulda. Tõtt-öelda ei teadnud isegi, et nad üldse mingit erilist häält teevad, aga sain ka ise sedapuhku siis kogemuse võrra rikkamaks. Kui lutipudeliga ligi astuda, siis on aga sõprus majas – tühi kõht uinutab erksa alalhoiuinstinkti ja „jalgadega lutipudelit“ ei pea ju ometi kartma. Kes ta väikese pea sisse näeb, aga küllap nii ta mõtleb, sest hirmust pole enam jälgegi. Kuigi kiusatus on väga suur ja täis kõhuga saaks teda ka sülle võtta, siis tark tegu see pole, sest hiljem v
aja ta ju jälle looduses vabaks lasta ja sestap pole inimesega teps mitte vaja harjuda.